Avalik kiri facebooki sõbrale!

 

Õhtuleht  9.märtsil 2018

 

Lepime igaks juhuks kokku, et Su nimi on Ats.

Tere, Ats!

Räägid oma postitustes korduvalt palkide ahju ajamisest ja sellest, et meie puidusektoris pole innovatsiooni. Samas oled Sa äge rajatava puidu rafineerimise tehase vastane.

Arutame seda asja. Alustuseks teeme aga terminid selgeks.

Esiteks – palk (ka pakk) on sortiment, mida kasutatakse enamasti saagimiseks. Saekaatrist tuleb välja laud ehk saematerjal. Peamiselt on tegemist männi, kuuse ja kasega. Kasest tehakse ka vineeri – Otepääl, Kohilas, Pärnus ja Lohkvaski. Saeveskeid, suuri ja väikseid on igal pool üle Eesti. Need annavad tööd eelkõige maarahvale.
Haavast ja lepast tehakse saematerjali suhteliselt vähe, sest valmislaudade väljatulek ei ületa 15 – 20 %. Kunagi ehitas Sylvester Sauga valda uue saeveski spetsiaalselt lehtpuu saematerjali tootmiseks. Vist aastake saeti seal kaske, leppa ja haabagi, aga siis mindi okaspuu peenpalgile üle. Polli, Jõeleht ja Co tegid seda. Need on mehed, kes ehitasid Imavere saeveski ning muuseas asutasid nad ka Läti esimese moodsa saeveski Launkalnesse. Ette rutates olgu mainitud, et just nemad on ka Est-Fori puidu rafineerimise tehase taga. Lehtpuu saagimine ei tasunud end ära ja kui Sylvester ära müüdi, siis Stora-Enso pani selle saeveski hoopiski kinni ning minu teada saadeti seadmed Aafrikasse.

Teiseks – see materjal, mis saagimiseks ei sobi, on eelkõige paberipuit – kuusk, mänd ja kask. Vot see sortiment on olnud aastaid meie peamine ümarpuidu ekspordiartikkel, sest peale kütteks kasutamise (sh ka pelleti tootmine), sellele materjalile meil Eestis veel muud praktilist kasutust pole.

Kolmandaks – kuttepuit, rahvakeeles enamasti ikka küttepuu. Mida iganes me metsas ka ei teeks, tuleb paarkümmend protsenti ikka sellist puitu, mida pole mujale panna kui küttesse. Halli lepa, rahvakeeles pasklepa lankidelt eriti muud ei tulegi.

Ainuüksi kolhooside ja sovhooside likvideerimisest ja erastamisest tingituna on meie endistel mahajäetud  põllu- ja karjamaadel kasvamas 27 miljonit tihumeetrit ja 183 000 hektarit valge lepa enamusega puistuid. Riigimetsas on seda vastavalt 4 miljonit tm ja 25 000 hektarit, seegi peamiselt erastamata jäänud maade liitmise tõttu RMKga viimase aastakümne jooksul.

SEE mets mädaneb meie silmade all, Ats. Halli lepa eluiga on neljakümne aasta ringis. Päris kindlasti jääb sellest suurem osa niigi igal juhul raiumata.
Ma ei mõista, miks seda Sinu meelest näiteks põlevkivi asemel põletada ei tohi.

Eelmisel aastal oli Tallinnas suur ülemaailmne põlevkivi konverents – Oil Shale 100. Käisin seal. Kõneldi, et elektri tootmisel võiksime põlevkivi asemel 50% puitu kasutada. Mis paganama kasutegurist Sa räägid? Et viib hinna üles? Aga metsaomanik saab siis ju õiglast tasu oma metsa eest. Neid on meil üle saja tuhande!

See, mis aastaid tagasi Eesti Energias juhtus, mil tõesti mõningal määral palke põletati, oli vastutustundetu raha raiskamine eelmise Eesti Energia juhtkonna poolt. Kui teha korralik standard, millist puitu vastu võtta, siis on puidu põletamine ainult positiivne nähtus – põliseestlase komme aegade algusest. Isegi kui lepikusse kuuske mitte istutada, saame sealt 15 aasta pärast uue saagi. Tõeline puupõld siis.

Eesti Raudtee ägab kaubavedude puuduse all. Mulle on kinnitanud, et Eesti Energia oleks valmis standardikohast küttepuitu vastu võtma üle terve Eesti. Põlevkivi kaevandamisest saadavat killustiku-moodi materjali saaks sinna vastukaubaks tuua – tõenäoliselt jääks mõni kaevanduski avamata. Muidugi ei meeldi see graanulitootjatele, kes kuni viimase ajani maksid just selle „isetekkiva“ küttepuidu eest metsaomanikule vaid krosse. Nii mõnigi kaevanduse omanik liitub siis „palgipõletusvastaste“ rindega päris kindlasti. Ja mis siis.

Kõiki neid ülalnimetatud sortimente kokku nimetatakse ümarpuiduks. Ümarpuit on see produkt, mille näiteks ka „ilge jõletis“ – harvester – NO99 EV100 filmis kasvavast metsast läbi järas, mida forwarder seejärel metsast välja veab ja autod tehasesse või sadamasse kohale viivad.
Meele rahustuseks soovitan Sul vahelduseks kuulata ägedat muusikat. See lugu jutustab metsaraidurite elust Ameerikas – Jackyl „The Lumberjack“

Eesti ei ole suurim Hiinasse ümarpuidu importija, nagu väidad. Mul on kasutada FAO 2015. aasta andmed – üllatus-üllatus – see on hoopiski Sõrmuste isanda ja kiivide Uus-Meremaa 11,658 miljoni tihumeetriga. Teisel kohal on Venemaa 8,415 miljoni ja kolmandal kohal üks arenenuma metsatööstusega riike Kanada 3,097 miljoni tihumeetri ümarpuiduga.

Eestis toodeti 2017. aastal vähemalt 2 miljonit tihumeetrit saematerjali. Selleks kulus tagasihoidlikult 4 miljonit tihumeetrit palki (loe saepalki). Saepuru ja tselluloosi haket sai sealtsamast 1,6 miljoni tihumeetri eest. Ülejäänu on koor ja jäätmed, mis läksid enamasti kütteks.

Jah, Hiinasse eksporditi möödunud aastal 296 000 tm ümarpuitu, millest oli
259 650 tm palki keskmise hinnaga 112 Eurot tihumeetri eest. Saepalgi osa moodustab siis ligi 6,5% meie saekaatrites kasutatud puidu mahust.
Sulle teadmiseks, et Eestisse toodi 2017. aastal sisse ainuüksi Lätist 154 192 tm saepalki hinnaga 71 eurot tihumeeter. Hiinasse müüdi siiski ka 86 tuhat tihumeetrit saematerjali. Kui hiinased maksavad rohkem, siis mis selles halba on?

Puidu rafineerimise tehasest.

Esiteks. Paljuräägitud tselluloositehast ei ole plaanitud rajada. Tegemist on puidukeemia ettevõttega, millel saab olema lai valik toodangut – muuhulgas tõesti ka tselluloos ja lisaks veel selliseid tooteid, millel on maailmaturul kulla hind. See oleks Eesti enda ettevõtjate toodang, millele annaks kõrge väärtuse meie oma teadlaste poolt välja töötatud tehnoloogia. Võid huvi korral täpsustada Tartu Ülikooli teadlaste käest, kellega sel teemal on räägitud.

Teiseks. Ressurss Lõuna-Eesti tehasele oleks umbes 1 miljon tm paberipuitu sellest kogusest, mis täna Rootsi ja Soome läheb, 1 miljon tm saetööstuse haket ja saepuru ning 1 miljon tm Ida-Läti Latgale puitu, millega sealkandis peale saepalgi täna suurt midagi teha pole, sest mets asub sadamatest liiga kaugel. Aitaks Lätlasi pisut veel. Uudis või mis?

Kolmandaks. Olen näinud oma pika metsamehe karjääri jooksul kolm korda aega, mil Eestist ei ole läinud välja kuude kaupa tikkugi ümarpuitu. Esimene neist lõppes 1996. aastal minu enda pankrotiga, kui kaotasin praktiliselt kõik, mis mul oli (aga see on omaette õpetlik lugu, millest kindlasti veel edaspidi kirjutan).
Mis iganes ajal juhtuda võiva majanduskrahhi puhul jääb Eestis päris kindlasti ellu just puidu rafineerimise tehas, sest tooraine on meie enda oma ja noort metsa tuleb enam ja enam peale. See on stabiilsuse garantii, kui soovid, sealjuures ka Lätile.
Võib tunduda uskumatuna, aga globaalselt on see tegelikult väga roheline ettevõte, mille tootmisprotsess on võrreldes teiste muu maailma tehastega palju loodussõbralikum.
Majanduskrahhist maailm ei pääse niikuinii. Ja siis kukuvad esimeses järjekorras need tootmisharud, mis on üles ehitatud toetuste peale. Meil Eestiski on selliseid. Riik ei saa raha seina seest.

Neljandaks.  Rääkisin paar nädalat tagasi Est-For’i meestega juttu. Nende hoiak on selline: „Alles siis, kui kolme-nelja aasta pärast (mitte varem) peale uuringuid selgub, kas tehase ehitamine on üleüldse võimalik, tuleb otsus, kas paneme oma raha sellesse projekti või mitte. Seda muidugi juhul, kui ikka lastakse uuringud teha…“  Teadmiseks Sulle Ats, et midagi ei ole otsustatud.

Ja lõpuks, Ats, Sa rääkisid, et kaskede raiumise asemel võiks kasemahla toota. Meie firmal on hetkel 3238 hektarit keskealisi, valmivaid ja küpseid kase enamusega puistuid. Tule ja vali nii palju hektareid metsa välja, kui Sul vaja oleks. Teeme pikaajalise rendilepingu ja pane kasemahla äri käima. Kahjuks pean metsa Sulle siiski kasvavana ära müüma, sest mahlapuust enam vineeripakku ei saa. Loomulikult võid ju ise ka omale metsamaad osta.
Aga ära seda mahla siis joogina maha müü! Tee ikka xylitoli või veel mingit vingemat toodet.
Seeni ja marju saad hakata kohe korjama kõikidelt meie kinnistutelt tasuta. Sellega saad pikendada oma kasemahlakorjajate paarinädalase hooajatöö pikkust märgatavalt. Ja maksa ikka ametlikku palka!
Mainisid ka, et puidu asemel võiks kanepist tselluloosi toota. Üks põllumees, meie rentnik, alustas 2016. aastal selle taime kasvatusega ligi 1200 hektaril ja see läks tal korda. Möödunud aastal kasvas kanep juba üle 3500 hektari suurusel maa-alal, ainult et 700 hektarit sellest on siiani veel põllul. Ilm selline. Oluline on veel teada, et üle kahe aasta järjest seda kultuuri samal pinnal ei kasvata.
Mees elab krahhi üle, sest PRIA maksab korralikult toetusi. Veel.

Igasuguste radikaalsete muudatustega kaasneb tohutu hulk tagajärgi, mida pole võimalik ette näha. Hea näide aktsiiside tõstmisega on ju meil omast käest võtta. Liigselt muudatustega hoogu sattudes võib juhtuda nagu Herluf Bidstrupi koomiksiseerias, kus ülemuse hommikune noomitus alluvale tõi bumerangina kaasa selle, et õhtul kargas talle endale lõukoer tagumikku kinni.

Ceterum censeo… käi kindlasti ära Järvselja ürgmetsas!

Anna tuld ja tegutse, Ats!
Tervitustega

Mart Erik

P.S. Aga kuule Ats, millal Sa viimati metsas käisidki?