Enne “Ebahaige” etendust
Ülikooli näiteringis mängisime mitu korda menukat Moliere komöödiat “Ebahaige”, kus juura tudengil Karl Kalkunil (hilisem näitleja) oli arsti, filoloogia tudengil Udo Kolk’il apteekri ja minul pooltobeda kosilase osa. Seekordne etendus pidi toimuma Kompanii tänava kultuurimajas. Näitejuht Udo Väljaots palus meil kõigil kaks tundi enne etenduse algust kohal olla, sest Vanemuise teatri jumestajal Kangrol ei olnud võimalik hiljem tulla.
Tegelasi oli kaheksa ja nendele tehti õige ruttu „näod” pähe. Aega oli alguseni üle tunni ja me otsustasime Karlaga minna Werneri kohvikusse. Istusime vaba laua taha ja seadsime male üles. Vahepeal tulid aga kõik ettekandjad meid uudistama – parukates ja grimmeeritult paistsime välja vist päris eriskummalised.
Mängisime malet uut moodi. Näiteks hüppas etturite tagant välja vanker kohe vastase etturite juurde ja lõi kaugest nurgast kaks tükki maha! Karla „oigas”, et ei näinud seda lihtsat võimalust ja näitas, et eelmise käigu ajal oleks ta pidanud sokutama kaugelolev ratsu oma kahe etturi vahele, nügides neid laiemale. Et siis oleks nupud olnud kaitstud.
Kuna meie „mängu” vaatas pealt juba kenake trobikond imestavate nägudega inimesi, jagasime iga käigu ajal kommentaare. See kõlas umbes nii, et: „ma näen su kombinatsiooni, ei lähe läbi!“ ja panin näiteks oda ratsukäigul hüppama! Sõdisime peamiselt võimatute käikudega, kuni lauale jäi kaks kuningat – viik!
Tõusime äraminekuks püsti ja meie juurde tuli paar vanemat meest küsima, et mis uus mäng see nüüd siis oli? Karla seletas ülitõsise näoga, et see male moodus on pärit indiast ja palju huvitavam, kui senine! Ei tea, kas uskujaid ka oli.
Vahepeal oli Udo Kolk käinud ka grimmeerituna ülikooli peahoones ja esimesele ettetulijale hüüdnud: „Mis Te segate end arstiteaduse korraldusse ja takistate härrat võtmast klistiiri!” Seda pidi ta ütlema näidendis, omal suur klistiiriprits käes. Mees, küllap vist viimasekursuse tudeng jäi ehmatusest seisma ja küsis: „Tinti olete joonud või?!”
Solvujad
Needsamad Karla ja Udo olid koolis olnud pinginaabrid, suured sõbrad ja minust üks klass taga. Udo teinud ettepaneku, et kumbki esitab teisele paberil viiskümmend sõimusõna ja teine valib välja nendest kõige solvavama. Udo, kes oli heleda peaga, leidis et teda solvas kõige rohkem – „tädi valge kana!” ja Karla solvus kõige rohkem, kui temale öeldi „katkine kaloss!”
Üksi valssi tantsimas
Tartus oli tol ajal kesklinnas kõrgel posti otsas valjuhääldajad, kust võis kuulata muusikat ja uudiseid, mis koosnesid peamiselt Stalini kiitmisest. Üks nendest oli just Treffneri kooli lähedal üle tee. Sadas kerget lund ja kostus muusika, see oli valssTsaikovski balletist „Pähklipureja”. Tulin ühe neiuga mööda Rüütli tänavat ja järsku vaatame – keegi keerutab pimedas üksinda valssi tantsida otse plärakasti all! See oli Udo Kolk, kes oli mind kaugelt märganud ja tahtis sihukest vigurit teha vist küll mu kaaslasele! See tal ka õnnestus, sest preili naeris nii, et hakkas luksuma!
Noored SS-ohvitserid smokingis
Ilmar Tammur juhendamisel mängisime näiteringis Natalie Vengsterni näidendit „Duell”. See oli sõjaaegne bolševistlik propagandatükk, ilma loogikata labane lugu. Aga Karla ja mina olime etenduses noored SS-ohvitserid. Kuna mundreid polnud kuskilt saada, siis esinesime smokingis. Rääkida oli kummalgi paar lauset ja lõpetasime oma esinemise koos õõnsalt kõmiseva naeruga. Mis siis sellest? Nagu hiljem kuulda oli, meeldisime sellegipärast hirmsasti noortele tudengidaamidele – pikad sirged poisid hästi riides! Igatahes mina sain peale seda palju kutseid kursuseõhtutele, kus üliõpilased olid enamuses tüdrukud (filoloogia, farmaatsia ja bioloogia).
Juhtum Ostrovi raudteejaamas
Nõukogude ajal käisid vennasvabariikide üliõpilased üksteisel külas. Nii tulid rahvatantsijate ja muude artistide kambaga tagasi Vilniusest ka mõnikümmend tudengit Tartust. Rong tegi pika peatuse Ostrovi jaamas, mistõttu oli võimalus minna jaama puhvetisse õlut jooma. Juura üliõpilane Karl Kalkun seisis õllekannu sabas ja teda utsitasid tagant teised: „Tee sellele õllemüüjale, blondile tädile, natuke nalja.“
Kui siis Karla järjekord kätte jõudis, küsis ta surmtõsiselt eesti keeles: „Kas teil tXrapäid ka on?“ Nüüd juhtus midagi enneolematut. See blond tädi vastas puhtas, ilma aktsiendita eesti keeles: „Veel eile õhtul olid need saadaval, kuid kahjuks, kulla noormees, tänaseks on need ammu otsas“.
Nüüd jäid kõigil poistel suud lahti ja loodetud nerupahvaka asemel jäädi virilalt tõsiseks. Ainult ühel agronoomia tudengil kriuksatas tagumik.