Vanaisa jälgedes

Maaleht  – 29.11.2018

70 aasta jooksul on Kastre metskonna kindlas metsamassiivis vaid paar eraldist, mis pole selle aja jooksul korra lagedad olnud. Praegu kasvavad kõige kõrgemad ja vanemad metsad just seal, kus 70 aastat tagasi laius lage maa.

Olen õnnelik inimene – kaks vanaisa ja kaks vanaema on lapsepõlves ja hiljemgi mulle oma inimlikku soojust jagada saanud. Nende armastus, rangus, headus ning lõpmata elutarkus on mu hinge jätnud määratu pärandi. Mu elus pole möödunud vist päevagi, mil ma kellelegi neist ei mõtleks või tükikest nende vaimsest pärandist ei kasutaks. Enim on mind mõjutanud isapoolne vanaisa Paul.

Vabadusristi kavaler Paul Erik oli pärast Vabadussõja lõppu rotatsiooni korras metsaülem Audru, Alatskivi, Väätsa ja Kastre metskondades. Kastres lõppes tema 30 aasta 2 kuu ja 10 päeva pikkune teenistus metsaülemana 10.juulil 1951. aastal, mil ta arreteeriti. Talle mõisteti karistuseks 25 pluss 5. Siiski oli tal õnne pääseda vangistusest üsna varsti pärast Stalini surma.

70 aastat tagasi

Leidsin arhiivist 1948. aastal tehtud aerofoto – muidugi salajase. Kaardil on näha üks tänane RMK Kastre metskonna metsamassiiv, mis pildistati Paul Eriku metsaülemaks olemise ajal. Võrdlesin seda kahest eri vaatenurgast tänaste ortofotodega ning tegime samast metsast pilte täpselt 70 aastat hiljem.
Alustuseks mainin täpsustavalt, et tegemist on majandusmetsaga ehk „puupõlluga“ nagu nüüd tavatsetakse seda tüüpi metsa halvustavalt nimetada. Kahjuks ei tule paljud inimesed selle pealegi, et suur osa RMK-le kuuluvaid metsi ongi inimkätega algusest peale rajatud ja kasvatatud. Samal ajal on just enamus erametsadest loodusliku tekkega, mis kasvanud omapäi asjaolude tõttu sööti jäänud endistele põllu-, heina- või karjamaadele.
Analüüsisin piltidel olevate maade takseerkirjeldusi, vaatlesin peamiselt metsaeraldiste vanust. Metsaeraldis on termin, mida võiks teada inimene, kes lageraietest ühel või teisel moel metsa kohta sõna võtab või kusagile õhinaga allkirja paneb. Lühidalt – eraldis on metsa kirjeldamise üksus, terviklik metsaosa, mille tekkeviis, koosseis, vanus jms on kogu ulatuses piisavalt ühesugune, et seda saaks majandada ühesuguste võtetega.

Võrreldes materjale – kolm aastat tagasi Maa-ameti poolt tehtud maakatte kõrgusmudelit vana aerofotoga – avastasin, et antud massiivis on kõige kõrgemad ja vanemad metsad just need, kus 70 aastat tagasi oli lage maa. Kokkuvõttes – puistu vanus viitab aastatele, mil antud metsaosa oli lage.

Siinkohal sobiks pakkuda lugemiseks üks lõik vanaisa mälestustest:
„Heites pilku tagasi oma tegevusele Kastre metskonnas, ei saa ma mainimata jätta kõigepealt, et ma senna saabusin ajal, mil eliitmetsad olid juba likwideeritud. Selles metskonnas töötas enne Teist maailmasõda saeweski Emajõe weerel, mille peamiseks warustajaks oli – loomulikult – kohalik metskond“.

Kui kasutada Paul Eriku väljendust, siis tänased eliitmetsad leiame me just neilt toonastelt 1948. aasta aerofotolt paistvatelt lagedatelt aladelt, mil mu vanaisa seal vägesid juhatas.

Analüüsides kõne all olevat piirkonda näeme, et viimase 70 aasta jooksul on antud metsamassiivis vaid paar eraldist, mis poleks olnud selle aja sees lagedad. Kusjuures osa tolleaegsetest raielankidest on tänaseks taas lagedaks raiutud ning eluring on alanud otsast peale. Tõenäoliselt olid ka mõisnikud sel alal metsi korduvalt lageraiunud. Küllap tunnistavad seda ka vanad kaardid.

44 aastat tagasi

1974. aastal toimus populaarne lauluvõistlus „Tallinn-Tartu 74“. Seal sai Andres Valkoneni ja Leelo Tungla laul „Las jääda ükski mets“ Tõnis Mägi esituses mitu preemiat – kolm aastat varem asutatud Lahemaa rahvuspargi eripreemia parima laulu eest teemal „Loodus ja inimene“ ja Tartu Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee „Nooruse preemia“. Nii kirjutab tollane 4. jaanuari ajaleht „Sirp ja Vasar“.
Sama aasta kevadel istutasime metsamajanduse kolmanda kursuse tudengitena metsakasvatuse praktikal Järvseljal suurel lageraielangil kuuski. Oli päikseline päev. Minu taksikoer Naki ronis alati kohe jahedasse värskesse valmiskaevatud istutusauku. Nii olime sunnitud töö korraldama sedamoodi, et esimesse auku istutati puud, teine auk oli Naki jaoks ja kolmandat kaevati. Niipea kui uus auk valmis oli, koer selle ka hõivas.

Nüüd kasvab seal tubli 45-aastane kasesegune kuusik. Ka Kastre metskonnas mühavad samal ajal istutatud korralikud kuusikud ja ilmselt looduslikult uueneda lastud, kuid kindlasti vagustusraie ja hiljuti harvendusraie läbinud kaasikud, mis tänavu  seeneliste poolt jalalt lõigatud ussitanud seenemütse täis oli.

Minnes aga veelkord tagasi seitsmekümnendatesse vaatame ENSV metsafondi kohta andmeid seisuga 1. jaanuar 1973.

Tolleaegse ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumilt ametlikuks kasutamiseks (st poolsalajane) Robert Seina poolt koostatud eksemplar number 00473 näitab metsaga metsamaa (loe: metsaga metsamaa ehk siis metsamaa ilma lagedate aladeta) pindalaks Eestimaal kokku 1, 6325 miljonit hektarit ning metsade kogutagavara 182,86 miljonit tihumeetrit. SMI 2017 , mis kõigile avalikult näha, annab meile vastavateks arvudeks 2,1574 miljonit hektarit ja 486,10 miljonit tihumeetrit.

Metsata metsamaad oli 45 aastat tagasi Eestis kokku 132,8 tuhat hektarit ja 2017. aastal 173,2 tuhat hektarit.
Protsendid siis vastavalt 7,5% ja 7,4% kogu metsamaa pindalast. Need numbrid näitavad, et olukord on praktiliselt sama.

Praegune aeg

Mõtlen siinkohal, et kui SMI oleks salajane, küllap siis ka neid andmeid usutaks.

Arvamusartiklites kirjutatakse hirmulugusid, tänavatel ja isegi ministri kabinetis räusatakse sellest, kuidas meie metsad on kõik lagedaks raiutud ning katastroof olevat justkui käes. Murelugusid oli kuulda ka 45 aastat tagasi. Pange aga tähele, et tänaseks on meil tolle ajaga võrreldes metsaga kaetud metsamaa pinda kolmandiku võrra ning tagavara isegi 2,6 korda rohkem, rääkimata kaitsealustest metsadest, mida on sealhulgas omasoodu kordades rohkem.

Lõpetuseks tahan öelda, et vaatamata kurjuseimpeeriumis elamisele olid inimesed siiski üksteise vastu oluliselt sõbralikumad. Tänaseid vabal maal valitsevaid omavahelisi suhteid iseloomustavad tihtilugu tigedus, viha, ärapanemine ja kanakarja kambakas. Kahjuks väljendub see enamasti just valdkondades, kus kritiseerijatel enestel puudub asjadest igasugune sisuline arusaamine. Metsandus kui teadus pole siiski viienda klassi matemaatika nagu tundub meil üldine arusaam olevat.

Aga minu vanaisa Paul Eriku monumendina seisev elutöö on täna kõigile näha – see on mets tema muutumises. Eesti ei ole laastatud maa, vaid metsadele elurikkuse ja uute eluringide looja.

Vanad metsad, nagu vanavanemadki, annavad oma „valdused“ ikka ja jälle edasi metsanoorendikele, just kui oma lastele ja lastelastele. Aga see ongi jätkusuutlik metsandus.

Pisut Eesti – Läti piirilepingu ettevalmistustöödest Vabadussõja ajal.

Täna pühitsetakse Läti Vabariigi sajandat sünnipäeva. Seetõttu tahan avaldada tükikese oma vanaisa Paul Eriku mälestustest, mis ta oli sahtlisse kirjutanud ja valmis saanud 1959.aastal. Lugu on sellest, kuidas sai alguse suur osa Eesti – Läti piirist Heinastest Valgani. Sellest allpool.
Kahjuks jäi vanaisal üles kirjutamata suur osa Vabadussõja mälestusi, mida oleks võidud kasutada tema enda vastaste süüdistustena, ehkki Stalin oli juba surnud ja kestis nn Hruštšovi-aegne sula.  Seetõttu ei saagi me täna Paul Eriku sulest lugeda sellest, mis juhtus Narva rindel 1919. aasta detsembris, mil Punaarmee alustas rahuläbirääkimistele surve avaldamiseks pealetungi ning tekkis rindest läbimurdmise oht. Just toona saadeti kindral Ernst Põdder oma kolmanda diviisiga vaenlast peatama ning võiduka sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti relvarahu 31. detsembril 1919.  Nagu teame, kirjutati seejärel alla Tartu rahuleping 2. veebruaril 1920.

Ja nüüd koos Paul Eriku mälestustega Lätimaale :

4. aprillil 1919. aastal moodustati 3. Eesti jalawäe diwiis rindelõiguga Heinaste, Ruhja, Walga. Kindral Ernst Põdder määrati selle selle diwiisi ülemaks. Sõjaministeeriumi käskkirjaga olin määratud selle diwiisi staabi sõjawäe topograafiks. See tehti mulle teatawaks allkirja wastu järgmisel päewal.

See oli mulle üllatuseks. Koht oli soliidne ja wõrdus koosseisude järgi kapteni aukraadis sõjawäe topograafi kohale. Mul oli hea meel, et mu warasemat tööd nii kõrgelt hinnati, sest see määramine sündis ainult minu töödega arwestades. Mind ennast ei tuntud ega polnud näinudki meie kindraliteet.
Sõitsin Wiljandisse, kus oli wormeeritud 3-da Eesti jalawäe diwiisi staap. Esitasin ennast kõigepealt staabi ülemale polkownik Reekile, kes oli minu otsene ülem. Kohe läks lahti pingeliseks tööks. Tellisin Tallinnast Sõjaväe topograafia osakonnast kaartisi ja saatsin wäeosadele laiali wajalise arwu. Kandsin kaartidele kõik rindelõigud. Otsekohe selgines pilt sõdiwate poolte seisukorrast. 3-da diwiisi rindelõigust koostasin skeemisi, mis esitati Peastaapi wastawate diwiisi ülema ettekannetega. Minuga oldi rahul.
Kord ühel õhtul kui diwiisi ülem oli tagasi jõudnud ühelt Tallinna reisilt ja õhtusöögi alla wõtnud paar topkat, ütles ta terwe ohwitserkonna ees, kes istus õhtusöögi laudas: „Aga topograaf on meil tore. Ka Tallinnas ollakse Teiega rahul, lipnik!“ Ma hüppasin kohe toolilt ülesse ja ei mõistnud selle peale muud wastata  kui – Minu kohus , härra kindral! Wana oli heas tujus ja tegi ettepaneku juua sel puhul üks kõwem kärakas.
Rinne 3-da diwiisi rindelõikus püsis kindlalt ja waenlase wäeosad suruti kawakindlalt kaugemale Lätimaa sisse. Häiriwaks momendiks oli  6-da Eesti jalawäe polgu 10. roodu üleminek waenlase poolele. Seoses sellega asus waenlane pealetungile Ruhja all. See läbimurre aga likwideeriti kiirelt waruwägede poolt. See oli põhjuseks, miks tagandati 6. polgu ülem polkownik Puskar, kelle asemele määrati 3-da diwiisi operatiiwadjudant kapten Tallo.

Kapten Tallo määramisega wõeti ette 6-da polgu rindelõigu tundmaõppimine maastikul, millisele retkele kutsuti kaasa ka mind kui sõjawäe topograafi. Sõitsime polkownik Reeki, kapten Tallo ja weel ühe ohvitseri seltsis mootorpaadiga mööda Ruhja jõge alla Burtnieku järwe.
Seisin püsti paadipäras ja kandsin kaardile kõik, mis märkasin uut jõekallastel. Jõudes Burtnieku järwe ligidale – Ruhja jõgi kukub Burtnieku järwe, tekkis weikene äpardus. Seal oli parwe ülewedamiseks üle jõe tõmmatud terastross, mis oli weekarwa hall. Seda pandi tähele alles siis kui paat kiiruga trossile lähenes. Paadis istujad tõmbasid trossi üle pea. Mina ei jõudnud istuda, waid olin sunnitud trossist üles hüppama. Kuid enne kui mu jalg õhust paati jõudis, sulpsatasin ma wette. Haarates parema käega trossist, hoidsin pahemaga kaarti, et see märjaks ei saaks. Paat tegi tiiru tagasi, wõttis mu peale  ja kihutas järwe poole edasi. Olles ise märg, panin ma kuiwa kaardi portfelli kuna mu ülesanne oli sel luurekäigul tehtud. Puhus kõle tuul ja järw lainetas tugewasti. Mu hambad lõgisesid sõna tõsises mõttes kui jõudsime Burtnieku mõisa ja sealt edasi hobustega Ruhja alewikku – 30 kilomeetri kauguselt. Kuiwi riideid polnud kusagilt wõtta ja märgade kuiwatamisega polnud wõimalik aega wiita. Rongi jõudes heitis polkownik Reek magama, mina istusin wagunis ja lõgistasin hambaid. Mõisaküla jaamas peatasin hetkeks meie erarongi ja hankisin jaama komandandi kapten Lugenbergi käest pool liitrit wiina. Wiskasin selle napsukese kiirelt hinge alla – sakusment oli omal ligi ja sain kohe sooja. Sellest suplusest ei saanud ma nohugi, kuna Wiljandisse jõudes  kordasin weel arstimist samal wiisil ja mõõdul. „Burtnieku järwes lõid kalad kõhtupidi ülespoole, kui Erik senna kui pomm sisse kukkus“, nokkis mind staabiülem Reek kui seda lugu oma ohvitseridele rääkis – „ise kõrini märg, aga kaardi, mis tal käes oli, jättis kuiwaks!

 

Eesti – Läti keelepiiri koostamine.

1919. aasta mai kuuks olid waenlase wäed löödud kaugele Lätimaa sisse ja 3-da diwiisi rindelõiguks kujunes RamotskiMarienburgi liin Lätimaal. Staap kolis Wiljandist Walka, asudes kitsarööpmelise raudtee wagunitesse elama Walga jaamas. Eesti-Läti piir oli puhtaks pühitud ja kerkis küsimus tulewase riigipiiri määramise kohta. Selleks andis ülemjuhataja käskkirja selgitada rahwuskeele piir Eesti ja Läti maade wahel alluwates rindelõikudes 2-sel ja 3-dal diviisil ja Soomusrongide divisjonil ning koostada wastawad kaardid.
3-da diwiisi rindelõiguks wastu Lätimaa Wolmari maakonna piiri oli Pärnu ja Wiljandimaa, alates mere äärest Heinaste alewikust kuni Tündre järveni – Walgamaa piirini.Sellel alal oli waja wälja selgitada eestlaste ja lätlaste elukohad ning wastawalt sellele tõmmata keelepiiri joon. Diwiisi ülem kindral Põdder arwas, et seda on kõige õigem panna maakondade walitsuste esindajate peale, milleks ta moodustas komisjoni. Selle komisjoni eesistujaks nimetas diwiisi ülem mind diwiisi käskkirjaga.

Samal ajal hakkas Riia all end liigutama „Balti Landeswehr“. Esimene kokkupõrge toimus Eesti ja Landeswehri wahel Romotski raudteesilla juures. Uus ähwardaw hädaoht , mis kerkis Riia alt, tõmbas maakondade walitsuste tähelepanu täiel määral oma peale ja keelepiiri selgitamise küsimus jäeti kõrwaliseks asjaks. Sellepärast ei leidnud  ma Mõisakülast, kuhu see komisjon pidi kokku tulema, ühtegi maakonna walitsuse esindajat. Ja milleks mulle neid tarwis oligi? Ma ei uskunud , et need esindajad oleks minuga ühes ette wõtnud uurimisreisi mööda piiriäärseid waldasi, mida kindlasti kawatsesin läbi wiia. Ma otsustasin tegutseda üksinda ja mitte ainult sellepärast, et mul oli käsk. See töö oli waja ära teha.
Wõtsin waatluse alla kõigepealt Wolmari maakonnas asuwad wallad. Mõisakülast sõitsin wälja Ippiku walda – küüthobustga, sealt edasi üle Laatre walla Arawesti, Lode, ja Kenigshofi waldadesse, millised olid Wolmari ja Pärnu – Wiljandi maakondade piiril. Küüthobuseid wahetasin igas wallas.Kenigshofist sõitsin üle Ruhja alewi Salisburgi, Kodjaku ja Heinaste waldadesse, millised asusid Wolmari ja Pärnu maakondade piiril. Igas wallas märkisin topograafilisele kaardile Eesti ja Läti talud ja wõtsin wallawalitsustelt tõendid eestlaste ja lätlaste arwu kohta walla piirides.
Heinastest sõitsin mootorpaadiga Pärnu, kus maakonna walitsusest sain andmed Orajõe, Laiksaare ja Tali waldade elanike kohta. Jäärja wallas käisin kohal haaki tehes kui olin läbisõidul Salisburgi wallast Wolmari maakonnas. Nii olidki mul käes kõik wajalikud andmed Mõisakülast kuni Heinasteni. Kuid uurimised polnud weel lõppenud. Sõitsin Pärnust uuesti Mõisakülla, kus kontrollisin, kas seal pole käinud mõni walitsuse esindaja. See oli asjata ajawiitmine – mitte ühegi maakonna esindajat seal nähtud ei olnud.
Mõiskülast sõitsin ma jällegi wälja küüthobustega wastu Wolmari maakonna piiri asuwatesse Abja, Penioja, Polli ja Taagepera waldadesse, toimides seal samuti nagu mainitud eespool. Taageperast sõitsin üle Naukseni walla, mis asus Wolmari maakonna piirides, Naukseni raudtee jaama ja sealt rongiga Walka. Keelepiiri kaart oli mul wastavalt Ülemjuhataja direktiiwile koostatud pliiatsiga. See näitas , et suures osas jooksis ka keele piir mööda administratiivpiiri. Kindlakujuliselt pidi jääma Eesti poolele Wolmari maakonnast Laatre wald, kus eestlasi elas 833, lätlasi 216. Wäga palju Eestlasi elas ka Ippiku ja Heinaste waldades. Heinaste wallas elas eestlasi 486, lätlasi 1054. Selgete Eesti nimedega Arawesti ja Lode wallad osutusid puht Läti waldadeks – Arawestis oli eestlasi 70, lätlasi 487, Lodes eestlasi 62, lätlasi 551. Heinaste wallast, kus kolmandik olid eestlased, tõmbasin keelepiiri keset valda, jättes Eesti poolele Heinaste alewiku mere ääres, kus eesti soost elanikud olid ülekaalus.

Walka jõudes  oodati mind seal kärsitult. Diwiisi staabis käis palawikuline ettewalmistus sõjaks Landeswehri wastu. Keelepiiri kaardi puhtalt koostamine ja esitamine Peastaapi lükati edasi. Kiiruga tuli hakata koostama skeemisi Landeswehri tagasilöömise operatiiwkäskude juure ja wäeosadele wälja saata Riia eelsed topograafilised kaardid.
Landeswehri juht ignoreeris Eesti Ülemjuhataja ultimatiivset ettepanekut tõmmata oma wäed tagasi, waid jätkas liikumist Eesti suunas. 3-da diviisi wäeosad suunati Landeswehri wastu. Sakslaste wastu wõitlewate wäeosade grupi juhiks määrati 3-da diviisi staabi ülem polkownik Reek. Ta sõitis Wolmari ja asus sealt wägesi juhtima 6-da polgu staabist. Kuna kindral Põdder ühes diviisi operatiiv adjutant Taftiga jäid Walka, sõitsin mina Wolmarisse polkovnik Reegi staapi.
Landeswehr peksti puruks Eesti Rahwawäe poolt  lühikese aja jooksul. Ta palus rahu Riia all, kuhu ta paisati Wõnnu alt eestlaste wõimsate löökide tagajärjel.

Pärast Landeswehri purustamist sõitis 3-da diviisi staap taas Wiljandisse, et lõplikult sealt ära kolida Walka , kus ta paigutati soliidsetesse ruumidesse. Diwiisi rindelõigus walitses waikus. Nüüd sain aega puhtalt wälja joonestada Eesti-Läti rahvuste keelepiiri kaart.
Keelepiiri kaart esitati Ülemjuhatajale ja warsti saabus wastuseks järgmine telegramm : „3-da Diviisi staabi topograaf, lipnik Erik, on diviisile antud ülesandest keelepiiri kaardi koostamisel õieti aru saanud ja kaardi koostanud asjatundlikult. Samal moodusel koostada kaardid 2-sel diviisil ja Soomusrongide diwisjonil, milleks asuda kontakti 3-da diviisi staabiga. Laidoner“

Nii lõppesid minu vanaisa jaoks tulevase Eesti – Läti piiri mahapaneku ettevalmistustööd.

Ülemere maast ja metsast

Saarte Hääl 10.08.2018

Saarlased ja hiidlased või hiidlased ja saarlased, ükskõik kus nad omavahel kokku satuvad, on ikka leidnud põhjuse üksteise sõbralikuks aasimiseks. Mandrimehena on seda aina lahe kõrvalt vaadata olnud. Kena on nautida saarte murde kõla ning ülemere rahva ehedat huumorit, mis vahest karmidele elutingimustele saare jonniga vastu aitavad seista. Sestap on minugi loos seiku, mis head naljasoont eeldavad. Aga samas on siiski väga tõsise teema lahkamisega, mis meie tuleviku elutähtsa küsimusega – nii saartel kui mandril.

Heidame pilgu nüüd ajas pisut, umbes 80 aastat tagasi, täpsemalt teise maailmasõja eelsesse aega – aastasse 1939. Toona, vahetult enne kogu meie riigi ja rahva elukorralduse peapeale pööramist, toimus üldine põllumajandusloendus. Üle terve Eesti loeti kokku 139 991 talundit, pandi kirja nende vara ning kõik, mis selle juurde kuulub – majadest ja maadest kuni kanade ja karusmarjapõõsasteni välja. Selleks võeti tööle ligemale 1200 loendajat, peale selle instruktorid ja muu juhtiv personal.

Ilmselt pakub lugejale huvi väike saarte vaheline statistiline võistlus: näiteks peeti Saaremaal toona  40 157 kana Hiiumaa 26 456 muneja vastu. Kahjuks kõiki külakoeri üles ei loetud. Aga muidu üks vahva materjal, mis internetiski vabalt saadaval.

Nüüd aga läheme metsa. Just sellest ma kirjutada tahtsin.

Vaatame, kui palju seda loodusvara meie suurtel saartel enne teist maailmasõda tegelikult oli. Arvestades kokku talundite ja riigi metsamaad selgub, et 1939. aastal oli metsa Saaremaal 24 922 ja Hiiumaal 22 371 hektarit.[1] Lihtne arvutus toetudes mõlema saare üldpindaladele[2] ütleb, et metsasuse protsent oli Saaremaal sel ajal 8,4% ja Hiiumaal 21,6%. Parajalt „kiilakad“ saared tänases mõistes mõlemad.
Mis on edasi saanud? Võrdleme 1939. aasta olukorda minu käsutuses olevate ENSV metsafondi andmetega – seisuga 1. jaanuar 1973. See materjal (eksemplar nr 00473) oli toona poolsalajane, lubatud vaid ametlikuks kasutamiseks. Kui 1939. aastal kuulus Hiiumaa veel Läänemaa koosseisu, siis selleks ajaks oli ta saanud juba iseseisvuse – administratiivne üksus oli nüüd Hiiumaa rajoon. Seevastu Saaremaa oli muutunud Kingissepa rajooniks.
Arhiivi materjalidest nähtub, et Saaremaal oli 1970ndatel metsa all juba 100 100 ja Hiiumaal 54 100 hektarit (saarte riiklik metsafond vastavalt 35 400 ja 44 200 hektarit). Järelikult oli kolmekümne aastaga metsasuse protsent kasvanud Saaremaal 34 ning Hiiumaal 52 protsendini.
Viimane ilmunud aastaraamat Mets 2017 annab aga Saare maakonna metsasuse protsendiks juba 62,4 ning Hiiu maakonnas suisa 70,5%.

Mida toob tulevik?

Metsasuse protsent tõenäoliselt enam ei suurene, pigem hakkab natuke vähenema. Riigimetsa osa suurenemine on toimunud nõukogudeaegsete kuivendustööde ja tagastamata maade liitmise arvelt. Tänapäeval suuremahulisi kuivendustöid, et soode ja rabade arvelt metsamaad juurde saada, enam arvatavasti ei tehta. Samal ajal on mõlemal saarel terav puudus põllumaast ning selle hind tõuseb. Seetõttu võidakse endistele põllumaadele kasvanud metsa mingil määral uuesti põllumajanduslikku kasutusse võtta.

Räägime siis nüüd raietest. On neid vähe või palju?

Et üleüldse selles küsimuses orienteeruda, peame alustuseks endale selgeks tegema omanduse küsimuse: kelle oma mets on. Viimasel ajal on kõlama jäänud arvamus, et mets olevat meie kõigi oma. Kas ikka on nii? Jah, osaliselt küll. RMK hallatav mets on tõesti meie kõigi ühine omand. Aga erametsadega on teine lugu. Need on eraomandis. Samamoodi nagu eramaa, eratee, eraettevõte. Eraomandi kohta kehtivad õigusriigis seadused. Ehkki – kahjuks tuleb tunnistada, et Eesti riigil on tänaseni paljudele inimestele riigi poolt looduskaitse alla võetud eramaade eest lubatud seaduse järgi ettenähtud raha välja maksmata. Kõikide kaitse alla võetud maade eest ei kavatseta siiani isegi iga-aastast kompensatsiooni maksta, samal ajal lisandub aga igasuguseid kaitsekorraldusi. Sageli ilma mingisuguste eeluuringuteta.
Eriti keeruliseks läheb omandi ja metsa „kaitse“ teema siis, kui keegi juhtub endale suvekodu või maja ostma sellise metsa äärde, mille omanik ta ise pole. Naabri mets ja seal huikav öökull tunduvad maa ostjale kohe tema isiklik vara olevat. Meil aga kehtivad seadused, mille alusel tohib metsades raieid teha. Ja kui maaomanikul on soov, siis on tal selleks ka seaduslik õigus.

Head inimesed, maaomanikud, kelle õue taga või kõrval kasvab võõras mets! Kõige kindlamalt saate selle metsatüki saatuse üle otsustada, ostes selle enda eraomandisse. Või tehes metsaomanikuga kõiki osapooli rahuldava kokkuleppe. Hea tahte korral on võimalik leppida kokku nii raiete ajas kui mahus.

On ka halbu näiteid ühepoolsest käsumajandusest: Haapsalu linn, pärast Ridala vallaga liitumist,  keelas just hiljuti suurel alal lageraied. Seoses niisuguse meelevaldse otsusega terendab ees üks korralik kohtusaaga, sest metsaomanikud näevad selles akti, mis ei erine suurt natsionaliseerimisest.

Võime ju tõesti sellest ühisest riiklikust metsavarandusest teha ühe suure rahvuspargi ja lasta neil puudel kasvada igavesest ajast igavesti. Hoides puutumatuna kogu riikliku metsamassiivi, kaotaks riik aga sõna otseses mõttes ühe suurimatest tuluallikatest. Ja emotsionaalne kadu tuleb siia veel lisaks. Kas olete näinud, kuidas puud surevad seistes? Minge vaadake Järvselja ürgmetsa ja veenduge oma silmaga, kui trööstitu see välja näeb. Võimas vaatamisväärsus omaette. Aga kas kujutate ette, kuidas näiteks Lahemaal hakkavad sealsed kuusikud massiliselt surema? Võib isegi juhtuda, et puude hukkumist näeme ebatavaliste ilmastikuolude tõttu õige varsti oma silmaga. Kui näiteks lähiajal peaks lisaks tänavusele veel paar järjestikust kuuma suve tulema, lisaks sekka mõni torm, on kuri karjas.
Püsimetsandus on ilus aade, aga tegelikkuses jääb see üksikute maaomanike kalliks hobiks.
Looduse enda seadused kehtivad aga võrdselt nii riigi- kui erametsas. Andmetele toetudes tuvastasime, et saartel on metsasus aasta-aastalt tõusnud. Teame, et puuliikidel on erinev kasvuiga ja seetõttu on igal metsatükil oma aeg – kel vähem, kel kauem. Loodus on nii seadnud, et kunagi need puud ka surevad. Seetõttu ei väsi ma kordamast: metsi tuleb uuendada pidevalt!
Nii Saaremaal kui ka Hiiumaal toimunud metsapindala muutus on omamoodi ekstreemne tõestus selle kohta, et mets ei kao meil kuhugi – ta kasvabki ise.

Küsimusele – kas saartel raiutakse liiga palju? – vastan lihtsalt: ei raiuta. Raiepotentsiaali Saaremaal ja Hiiumaal on küll ja veel ning mida sellega teha, on vaid metsaomaniku enda otsustada. Rahulik meel ja tarmukus aitavad paremini kui kange vaidlus. Vastastikused kokkulepped on paremad kui vägikaikavedu.
Loo lõpetuseks tahan kolmandat põlve metsamehena ja omades selles valdkonnas üle neljakümne aasta tegutsemiskogemust öelda: väikesest seemnest kasvab hiljem suur puu ka raielangile.

 

[1] Saaremaa 2522 talundil oli metsa kokku 10 346 hektarit, Hiiumaa 3053 talu 2451 hektari vastu.
Riigimetsa oli sel ajal vastavalt 14576 ja 19923 hektarit.

[2] Pindalad: Saaremaa 293 800 ha; Hiiumaa 103 300 ha

Post coitum omne animal triste est (sive gallus et mulier)

Äripäev 27.06.2018  “Tehasega on ühel pool, mille järgmiseks võtame?”
Postimees viitab 27.06.2018

Nonii. Tehtud! Tselluloositehasega, nagu seda paljudele meeldib nimetada, ning puidu väärindamisega on tõenäoliselt nüüd asjad ühel pool. Aeg on pisut hinge tõmmata!

Mis teema võiks järgmiseks üles võtta? Väidetavalt on linnud metsas juba surnud…
Oot! Tegelikult on tõelised lindude ja jänesepoegade tapatalgud alles ees, sest heinategu pole õieti veel alanud ja suvine asfaltki võtab oma osa. Maiastest kassidest rääkimata.
Aga see teema pole populistidele ilmselt piisavalt atraktiivne. Kuidas sa ikka heinategu piirad, suvel sõidukiirust vähendad või koguni kasse ketti paned. Harvester, va metsaröövel, tuleb muidugi keelata! Sellega on uue raiehooaja alguseni ning ka valimisteni aega küll.

Tartu linnapea Urmas Klaas on ilmselgelt rahul. Just tema on suurim võitja – vähemalt viiekohaline häälte pakk on virtuaalkontol olemas. Keskerakond ja Isamaa tajuvad tõenäoliselt alles peale mõningat toibumist, millega nad hakkama on saanud. Suuremal osal sotsidest on arvatavasti ükskõik, sest järgmisse valitsusse neid pigem ei võeta – nii palju on jama kokku keeratud.
See-eest Rainer Vakra võitleb jätkuvalt koha eest esirinnas ja püüab süüa mõnuga roheliste ja vabakate hääli, mille üle kõigil teistel hea meel on.
Aga erakondade lõukoerad juba ootavad, ila tilkumas, millal saaks Klaasi aktsiaid käest rebima hakata. Piisab tal vaid väiksemgi vale liigutus teha… Valimisteni on veel ju tükk aega.

Loe ka minu varasemat postitust –  Varesed on Eestimaa omavahel ära jaganud.

Uhuumetsandus kisub metsa poole

Äripäev 08.06.2018
Põllumajandus.ee 12.06.2018

Räägin teile loo, mille 36 aastat tagasi jutustas tolleaegne Eesti esijahilaskur Varno Zopp (tennisist Jürgen Zoppi vanaisa) Vihterpalus jahil olles. Asi ise juhtus Võromaal, kui ta oma kodukandis jahil käis. See on tõestisündinud lugu, aga kõlbab hästi ka mõistujutuks praegu palju tähelepanu saava metsanduse temaatika kohta.

Niisiis. Koerad ajanud jahil vana emise koos põrsakarjaga Varnole ette ja loomad jäänud kümmekonna meetri kaugusele lagedale pidama. Laikad ja sead, ise rinnuni lumes, keerutanud läbisegi tema ees puntras tükk aega. Osav jahilaskur aga lasta ei riskinud, sest kartis põrsa asemel koerale pihta saada.
Korraga käis pauk ja emis jäi Varno jalge ette surnult lebama. Ilmatuma kaugelt eemalt oli tulistanud üks jahikaaslane, kohalik ehitustööde juhataja. Varno küsis, miks ta küll seda tegi, ning kurjustas laskjaga, kes oleks võinud koerale pihta saada. „Takkapihta, pagan võtaks, lasi veel emise põrsaste eest maha,“ mõtles ta.
Laskja ise, saamata aru, mida ta valesti teinud oli, vastanud aga uhkusega: „Ma olõ tuugaq harinuq!“(ma olen sellega harjunud).

Uhuumetsandus ja Mangi sündroom

On vägagi võimalik, et valitsus lõpetab lähiajal puidurafineerimistehase eriplaneeringu, sellega seoses ka olulised keskkonnauuringud. See oleks muu hulgas ilmselt magus võit sellele osale klikimaiast meediast, kes on suutnud „uhuumetsanduse“ propageerimisega „arvamuse kujundamise“ nimel inimeste pead totaalselt segi ja kogu rahva omavahel tülli ajada. Ülekeenud emotsioonid pole aga kunagi ega kusagil olnud heaks nõuandjaks.

Kas olete märganud, et tõsiteadlased pole laskunud mõttetusse vaidlusse uhuutajatega horoskoopide ja Mangi-kultuse puhul? Sama on olnud ka metsanduses. Sisukate arutelude algatamisest polekski kasu, sest nad karjutaks ja lauldaks uhuumetsanduse tegelaste eestvõttel lihtsalt maha. Ütled „on“, saad ikka vastuseks – „ei oleee“. Ütled „ei“, saad vastuseks – „on ikka küll“.

Poliitikutele tähendab tänases Eestis mis iganes teemal rääkimine asjadest nii, nagu nad tegelikult on, ainult häälte kadu. Vastupidiselt sellele tõotab populism, st meinstriimil ujumine tänases poliitilises segaduses aga garanteeritud häältesaaki. Roheliste häälte puhul ma nii kindel ei oleks, neid lihtsalt kõigile ei jagu.

Keegi on hästi öelnud, et populaarne on teha plaane laupäevaks, aga strateegiline on vaadata kümne aasta peale ette. Seda vaadet pole eri arvajatelt siiani näha olnud, sest lähtutakse Exceli arvutustest, kus algväärtusteks kontekstist välja rebitud numbrid. Ei nähta terviklikku makromajanduslikku vaadet, mille üheks tähtsaks osaks on ka metsamajandus.

Puidul puudub alternatiiv

Metsabilansi puidupoolele tasakaaluks pole ei poliitikud ega muidu sõdijad eriti midagi muud vastu pakkunud kui hooajalised marja- ja seenekorjamised, kasemahla kogumine ning puidust mänguasjade valmistamine. Loomulikult ka metsaturism.

Aga miks pole siis meie metsades turiste eriti näha? Ometi ilutsevad PRIA ja EASi logod natukenegi kõvemate maaturismifirmade, millest keskmisest rohkem sihtasutusi ja mittetulundusühingud, reklaamidel. Kas hirmutab keegi juba praegu väljamaalasi meie metsadest võimalusena kaasa saadava puukentsefaliidi ja borrelioosiga, et vältida globaalse konkurendi turuletulekut?

Peaaegu oleksin unustanud bilansile lisada hindamatu (ilma jutumärkideta) metsade rekreatiivse tähtsuse. Head sõbrad, seda funktsiooni on täitnud ja täidavad metsad ikka, mis sest, et enamasti on siin ju sitavõitu ilm.

Metsarahvas või omadega metsas?

See, et Eesti ühiskonna tulevikku vaatav pilk on juba ammu omadega metsas, näitab kas või fakt, et kõige marulisemad metsakaitsjad ja poliitikute enamus on ühel meelel fossiilse põlevkivi põletamise vajalikkuse asjus, samas kui uuenevast loodusvarast – puidust – saadavat energiat sellega asendada ei tohi. Palke aetavat aurukatlasse!
Kahjuks unustatakse ära, et igasugune fossiilsest kütusest atmosfääri tulnud CO2 tonn sinna jääbki. Iga põletatud puidust atmosfääri tulnud süsihappegaasi tonn neelatakse aga tagasi järgmise kasvava metsapõlve poolt. Ja Eestis jääb see alati nii.

Loo alguses mainitud ja kõigi poolt austatud tubli ehitusmees, kes oli uhke selle üle, et ta õnnega pooleks suure juhtemise Eesti esilaskuri eest maha lasi, ei tulnud selle pealegi, et emata rumal põrsakari on hukule määratud. Maa oli külmunud ja pikk talv alles ees.

Täpselt samuti ei kujuta „targad ja populaarsed“ poliitikud ning faktide väänajad ette, millist kahju toob Eesti majandusele kaasa meie enda puiduturu tahtlik paralüseerimine, millega praegu aktiivselt tegeldakse. Miskipärast arvavad uhuutajad oma naiivsuses, et sellega tehakse suur teene kogu inimkonnale. Maailmas on aga ammu aru saadud, et rohelise koore all peitub tihtilugu punane sisu. Ja pagan seda teab, milline uss meil seal sees tegelikult elab ja kes teda söödab.

Loodan Eesti rahva talupojatarkusele. Tarkusele, mis aastasadu tagasi meist tegelikult hoopis põllurahva tegi, kel ikka saak salves ja toit laual oli. Ka rasketel aegadel.

 

Eluvõõra kunstniku mure metsa pärast

 

Eesti Ekspress Areen 16.05.2018

Meelis Oidsalu päevakommentaar ERRis, mis on ajendatud alltoodud loost Areenis.

 

Näituse „Mets on meie kodu“ kaassõna FBs
Kunstnik Martin Saar räägib teostel läbi omase maalikeele sellest, mis talle ja hetkel ka paljudele teistele Eesti kunstnikele ja loomeinimestele muret tekitab – ahnest ja hooletust Eesti Metsa majandamisest ja üldisest hoolimatust suhtumisest kõigesse elavasse. Kunstnik räägib, et loomeinimestel on metsaga tugevam hingeline side: “See on nii, et Sa oma südames tunned, et midagi on korrast ära ja autoaknast, tuttava matkaraja äärest või isegi linnapargist vastu vaatavad pildid ainult kinnitavad seda. See on justkui häirekell, mis tuletab pidevalt meelde, et see ei ole õige ja pead midagi ise ka tegema, et olukorda muuta. Arvan, et see kell heliseb juba meis kõigis, kuid paljud soovivad seda vaigistada. Nendel maalidel ma vaatlengi ja proovin kajastada seda olukorda nii inimeste, kui ka metsaasukate silmade läbi.” Mahasaetud põlismetsast järele jäänud raiesmik on justkui lõhutud kood, millesse me loodusrahvana enam sobituda ei suuda. Mets on koduks paljudele erinevatele lindudele, loomadele ja putukatele, inimeste jaoks seene- ja marjamaa ning koht kus linnakärast patareisid laadida – mets on meie kodu!

Martin Saare näitust „Mets on meie kodu“ (Tallinnas Fahle galeriis mai lõpuni) pole ma veel näinud ja seepärast ei oska tema maalide kohta midagi öelda. Küll aga olen tutvunud näitusega kaasneva teksti ja videoga.

Kunstnik väidab, et loomeinimestel on metsaga tugevam hingeline side kui teistel. Ta tunneb, et „midagi on korrast ära“, vaatab metsa „autoaknast, tuttava matkaraja äärest või linnapargist“ ning avab seega lapsemeelselt põhjuse, miks linnainimene metsast võõrandunud ongi.

Jah. Murelikult metsateemade kohta kõnelejad näevadki loodust tihti vaid autoaknast või matkarajalt. Oma videopöördumises jätkab Martin eluvõõrust paljastavate kujunditega. Tiibklaver on toodud tõenäoliselt RMK raielangile. Ehkki klaver raielangil peaks ilmselt rõhutama traagilist, on pill jõudnud hoopis oma juurte juurde tagasi. Kas mäletate, mis materjalist on klaveri kõlalaud või korpus? Muidugi puust, metsas kasvanust ja maha raiutust.

Martin mängib klaverit. Kõlab kaunis improvisatsioon, mis on suurepärane taust ideaalilähedaselt majandatud metsale, sh raielangile, mida näeme. Paradoksaalselt on kunstnik tahtnud luua ärevat muljet millestki murettekitavast. Ometi näidatakse meile droonivideolt üht väga hästi majandatud „puupõldu“, mis kunstniku meelest on kaitsmist vajav põlismets.

Langilt viidud puit on andnud inimestele tööd, selle müügist saadud raha on RMK dividendidena riigieelarvesse tulnud, kust omasoodu on ta rännanud palgana kultuurirahva, teadlaste, õpetajate, politseinike ja teiste riigilt raha saavate inimeste taskusse.

On päris kindel, et filmitud paigas oli raielank ka sõjaeelses Eestis ja ilmselt pisut rohkem kui inimpõlve pärast on seal taas lage. Vahepeal leiame siit puistu oma eri kasvufaasides. Lanki ümbritsev mets on istutatud aga juba Nõukogude ajal. Eestis ongi ebaproportsionaalselt suur osa metsast jõudnud küllaltki lühikese aja jooksul tänaseks küpsesse ikka.

Martin jutustab Norrast, kus lageraie olevat keelatud, ning heidab ette, et Eestis pole sama tehtud. Kahetsusväärselt on kunstnik läinud ajalehe Pealinn kaudu internetis leviva libauudise õnge. Algne artikkel räägib tegelikult sellest, et Norrasse on keelatud importida tooteid, mille toorainet – palmiõli, soja ja loomaliha – kasvatatakse vihmametsade raadamisest saadud maadel. Troopiliste metsade raadamist eelnimetatud eesmärgil nimetatakse terminiga deforestation. Meil Eestis on asjad vastupidi – metsamaa pindala suureneb põllumaade arvel. Deforestation ei ole lageraie sünonüüm. Norras pole lageraie keelatud!

Kuidagi ei saa ma kirjutamata jätta väikesest linnakoerakesest videos. Vaataja arvab tõenäoliselt, et koer ukerdab harvesteri rööbastes. Tegemist on siiski ketasadra vaoga ja just sinna istutatakse uus metsapõlv. Olen üsna kindel, et istutustöö on nähtud maatükil tänaseks juba tehtudki.

Kunstnik Saarele ja tema videotiimile soovin südamest edu. Näitust tulen ma kindlasti vaatama. Aga Martin, kas kohtume metsas ka?

Kuidas ma bensiiniga tulekahju kustutasin ja peaaegu kohtu alla sattusin.

Ajakiri “Eesti Mets” kevad 1/2018
Raadio Elmar Maailmamix 03.06.2018 viitab allmainitud tulekahjule.
Maaleht 15.06.2018

Vihterpalu metskonnas oli 1982. aasta 28. aprill üks täiesti tavaline kevadpäev, mil metsaistutustööd käisid täie hooga. Rahvas ootas lähenevaid maipühi, et koduseid aiatöid teha ja kartulid maha panna. Maailma valitsesid Ronald Reagan ja Leonid Brežnev. USAs oli hittide edetabelis juba seitsmendat nädalat esimesel kohal „I Love Rock’n Roll”, mida mängis Joan Jett & The Blackhearts. Midagi erilist sel päeval maailmas vist ei juhtunudki. Küll aga Vihterpalus.

Igas metskonnas kehtis alaline valmisolek metsapõlenguks, sest pärast lume sulamist oli alanud kevadine tuleohtlik periood. Kontoris tegi kuni hiliste tundideni aega parajaks tulevalvurist metsavaht ja ka kõik teised mundrikandjad-metsavalvetöötajad pidid olema telefoni teel kättesaadavad. Laual leidus muude paberite hulgas põhjalik operatiiv-tegevuskava, mis juhendas kellele ja kuhu helistada, kui metsatulekahju peaks puhkema. Selle alusel sai vajadusel käivitada ka suuremamastaabilist abikutsumise operatsiooni.
Et toonastest elu- ja töötingimustest paremini sotti saada, tuleks kirjeldada olemasolevaid sidepidamisvõimalusi. Või õieti nende tegelikku viletsust tänasega võrreldes.

Varustus helistamisest luudadeni
Rajooni piires oli telefoniside otsevalitav, mujale pidi kaugekõne tellima läbi keskjaama, mis võis teinekord võtta aega pool tundi. Ehkki igal metsamajandil oli sisemine raadiojaamade võrgustik metskondadevaheliseks sidepidamiseks olemas ja kogu tegevus kõigile kuulda, ei saanud teiste metsamajanditega raadiojaamade abil sidet pidada.
Seetõttu tuli ka Tallinna rohelise vööndi metsamajandi Vihterpalu metskonna tuleohutuse seisukohalt tähtsaima lähinaabri, Läänemaa metsamajandile alluva Nõva metskonna kolleegidega suhtlemiseks tellida kaugekõne.
Üks nutikas nõks oli meile siinjuures abiks – nimelt töötas Ristnas Lääne Kaluri konservitsehh, mille kontoris olid imekombel olemas nii Haapsalu kui ka Harju rajooni telefonid. Vajadusel oli rannarootslaste järeltulija, alati abivalmis tsehhijuhataja, nüüdne Swecon ASi kuninganna Siimbergi Elna ikka valmis teisel telefonil Nõva metskonna numbrit valima ja kaks telefonitoru omavahel rääkimiseks kokku panema. Asja ajas ära küll ja ega ausalt öeldes kaugekõne kvaliteet eriti parem olnudki.
Paar sõna vajalikest riistadest. Peale pidevalt valvelolevate metsavahtide leidus metskonna laos mõnikümmend labidat (neist pooled väljaväänatud labega), üks pirtsaka Družba mootoriga turtsuv veepump, mõnisada meetrit poolpehkinud tuletõrjevoolikut, punt sarapuuvõrsest lõigatud meetripikkuse toki otsa mähitud kaltsust tehtud tõrvikuid ja mõnikümmend aastatega ärakuivanud rabedat kaseokstest luuda. Lisaks veel 20liitriline kanister puutumatu bensiinivaruga.
Iga metsavahi kordoni ukse taga seinal pidi olema valmis järgmine komplekt (justkui röövlite sissetungi kergendamiseks): raudkang, kirka, veeämber ja labidas ning tuleohutuse eest vastutava isiku nimi. Tuleb nentida, et toona oli ikka suhteliselt turvaline aeg – ei mäleta, et vargad oleks neid asju kurjasti kasutanud.

Trumpässaks oli tuliuus tuletõrjeauto GAZ 66-01 koos 900liitrilise veepaagi ja pumbaga, millega võis pritsida vett isegi kümme liitrit sekundis. Teoreetiliselt saanuks seda teha siis poolteist minutit. Masina taga oli ketasader, millega pidi olema võimalik rajada pinnatule tõkestamiseks mineraliseeritud riba.
Kui see auto meile üle anti, rääkis minu ülemus, metsamajandi direktor Ants Paluvits, loo selle masina kasutusest Siberi taigas, kus ta pea igal aastal oma kolleegidel külas käis. Tema sõnade järgi demonteeriti sealkandis esimese asjana auto tagant ader, siis hüdrotõstuk ja lõpuks pump. Vabanenud kohale ehitati lisaks üks konku, veepaak täideti bensiiniga, pandi peale puud soola ja seejärel võiski rahulikult nädalaks taigasse jahile minna. Ja veel, koerte jaoks sobis suurepäraselt muidu meeskonnale mõeldud teine kabiin. Vana ähvardas mind seda juttu rääkides miskipärast sõrmega. Ilmselt seetõttu, et olin sel ajal omaarust päris kõva jahimees.
No adra võtsime auto tagant ära meiegi – kohe pärast seda, kui olime proovinud maapinda mineraliseerida. Võimalik, et mingi kasu oleks sellest võinud olla piirivalvuritel, kes õhtuti enne päikeseloojangut mereranda üles kündsid, et spioonide jälgi tuvastada. Ja mis seal ikka varjata – masin oli asendamatu just põdrajahil. Seda enam, et loomad punast värvi ju ei erista.
Kirjeldatud masin oli üsna haruldane. Kaks sellist on leidnud oma viimase kodu Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas ja võimalik, et üks on meie oma.

Aga tuleme tagasi kaheksakümne teise aasta 28. aprilli juurde, mil meid pidi Vihterpalus ees ootama üks mõnus kevadõhtu. Kursavend Polli Mati oli väikese õllega Tallinna poolt juba teel. Võrgud olid varakult valmis pandud, et need ööseks merre lasta. Ahven, vimmad ja säinad ootasid meres. Mõttes mõlkus suitsukala.
Õhtupoolikul sadas pisut vihma, kusagil kaugel müristas ja ma muretsesin võrdlemisi tugeva tõusva tuule pärast, mis võis meie kalaleminekuplaanid tuksi keerata. Paldiski ilmajaama andmetel oli sel õhtul vali tuul – 11 meetrit sekundis.
Olin parasjagu kodus, kui helises telefon ja Änglema küla mees Olema Viidi teatas ähkides: „Maert, Tänavajärvetaga mets pöleb!”

Ja siis algas tõesti üks „rokendroll” ka meil
Hüppasime koos metsavahtide Veso Igori ja Nuut Jaaniga autosse ning sõitsime põlendiku poole, nagu seda kanti juba toonagi kutsuti. Kolmekümne aasta eest, 1951. aastal, põles seal üle 2500 hektari metsamaad, mis oli kaheksakümnendateks kuivendatud ja noore metsa alla pandud. Abikaasa Külli jäi koos laste ja saksa jahiterjer Jupiga kontorisse sidet pidama.
Puuna poe juurest saime kaasa veel metskonna ehitusmehe Sassiani Reinu. Puismaa metsavaht Lindsalu Sulevi võtsime peale tema kodust, mis jäi pisut tee pealt kõrvale põigata.
Põlendikku jõudes oli suitsusammas juba hästi näha. Sõitsime niipalju kui andis, see tähendab – kuni tee lõpuni.
Seda pilti, mis sel hetkel põlevas metsas avanes, ei unusta kohalviibijatest vist keegi kuni elu lõpuni. Kolme-nelja meetri kõrguse tiheda männikultuuri kohal liikus saatanliku madalatoonilise mühinaga meie poole teist samapalju kõrgem ja ligi poole kilomeetri laiune tulemüür ning selle kohal tumehall taevani ulatuv suitsuvall. Ei usuks isegi, kui maa-ameti aerofoto seda ei kinnitaks. Võimalik, et ropendasin nii eesti kui vene keeles, aga otsustasin, et tuleb hakata tegema vastutuld. Sama kraavi pealt seda alustada oli ilmselgelt hilja ja kihutasin autoga ühe kraavivahe võrra tagasi. Täpselt ei suuda meenutada, kuid ilmselt siis võtsin autoraadio kaudu metskonnaga ühendust ja teatasin, milline jama käes on. Minu üllatuseks vastas raadios Tallinnast kalale jõudnud Mati.
Kraavi otsale jõudes võtsin tõrvikud ja kastnud need bensiini sisse, hakkasime Igoriga kahekesi kraaviäärse metsaaluse kulu põlema panema. Mingil hetkel murdis tuli meie vahelt läbi ja kumbki mõtles hirmuga, mis teisest saab: mina kartsin, et Igor võib tulle jääda, sama arvas tema minu kohta. Karjusime vastastikku läbi suitsu ja jooksin taas auto juurde.


Järgmisena võtsime vastutule tegemise vahemaaks juba kaks kraavivahet. Enam ei hakanud ma tõrvikutega jamama. Niristasin bensiini otse kanistrist kuluheina peale nii palju, kui seda jätkus ja süütasin põlema. Läks hästi põlema küll. Ootasime teisel pool kraavi tugiliinil mõni aeg luudadega, et kiirelt kustutada enda süüdatud leekidest tekkida võivad tulepesad, kuni tulefront hakkas mühinaga meile taas lähenema. Vastutulena põlema pandud osa polnud veel kuigi lai ja me jooksime tee peale tagasi, et mitte jääda tule uue läbimurde korral lõksu.
Ja inimesigi hakkas kogunema. Teiste hulgas metskonna autojuht Avarsalu Mart, kes oli jõudnud auto mootorpumba töökorda seada ja voolikugi taha panna.
Jäime ootama, millal tulefront vastutulega kokku saab ja leegid seejärel iseenesest ära kustuvad, nagu EPAs õpitud teooria väidab. Tehniliselt pidi see toimima nii: tuule suunas liikuv front imeb eespoolt maapinnalt õhku ja veab sellega vastutuld enda poole kuni peafront hapnikunälga ära kõngeb. Vastutule taga on aga juba põlenud maa.
Juhtuski nii, et tulefrondi lähenedes võttis hoogu juurde ka meie süüdatud vastutuli. Leegid kadusid ühel hetkel imeväel ja kohutav mühin lakkas korrapealt.


Vaid üks eraldiseisev teeäärne mõnest puust koosnev kõrgem grupp võttis küll veel viimasel hetkel tuld, kuid Avarsalu Mart tulistas sinna 900 liitri suuruse valangu autos olnud kustutusvett ja ümberringi jäi äkki kõik vakka. Kuulda oli vaid õrna praginat.
Ega ma suurt muud enam konkreetsest tööst mäletagi, kui et jagasin põlenud ala piirid kohale saabunud Nõva ja Kloostri metskonna vahel ära, kus mehed asjatundlikult järelkustutustöid tegid. Minu eest korraldas palju asju ära metsatehnik Targamaa Arno. Hiljem lugesin direktor Paluvitsa käskkirjast, et isegi Viimsi metskonna rahvas oli kohal olnud. Palju oli appi tulnud ka kohalikke inimesi, keda hiljem Metsakaitsja märgiga autasustati.

Mõned mälestuskillud on siiski veel
Mati meenutab, et kui tema koos naise Annega meile jõudis, polnud kodus mitte kedagi. Uksed pärani lahti ja „kardulad” pliidil keemas. Tema arvates ainuke elav hing, laika Tommi, ulus keti otsas. Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, magas ilmselt õndsat und oma kuudis, nagu tavaliselt. Anne jäigi kartuleid keetma.
Mati ise läks metskonda, sest oli märganud seal kahtlast sagimist ja teada saades, mis toimumas, hakkas korraldama tegevusi kontoris, kus lõi endise metsaülemana laual olevate instruktsioonide järgi terve Harju- ja Läänemaa üles. Mati mäletas ka seda, et pidi Haapsalu tsiviilkaitsestaabi maha rahustama, kes tahtis isegi Keila–Haapsalu maantee sulgeda.
Meenub veel, et mingi rood sõdureid saabus söelaadimiskühvlitega rindele ja isegi helikopter lendas taeva all.

Kohale voorisid kõikvõimalikud ülemused, kellele jälle ja jälle pidin seletama, mis metsas juhtus. Üht jutuajamist mäletan eriti selgelt. Millalgi öösel tuli minu juurde mundris siseteenistuse vanemleitnant Verbulski, keda tundsin seetõttu, et ta metskonnas aegajalt meile tuletõrjekontrolli tegi. Korra oli ta keldrist avastanud mingi vana roostetanud vintpüssi, mida traktori väntvõllist eristas ainult puidust kaba. Loomulikult pidin eriti ohtliku relva käsu korras Tallinna viima ja miilitsas selle risu kohta isegi mingi seletuskirja kirjutama.
Nüüdki andis mees mulle paberi ja pastaka ning käskis kirjutada, et miks ma metsa põlema panin. Tal olevat selle kohta tõendid ja isegi tunnistajad! Asi paistis piisavalt tõsine, sest pidin kahtlustatavana mingile sinisele paberile alla kirjutama.
Seltsimees oli nähtavasti veelgi enam oma agarusega silma hakanud, sest aasta lõpus määrati ta vastmoodustatud Harju rajooni ühtse tuletõrjegarnisoni ülema asetäitjaks. Siinkohal saadan kodanik Verbulskile palavad tervitused, kui ta juhuslikult seda juttu lugema satub.

Hommikul toodi kõigile süüa. Kungla sovhoosis oli tapetud kolm ilmsüüta siga ja kindlasti oli sibulaga praetud lihamäe kõrval Eesti NSV rekordkogus härjasilmi. Keila leivatehasest toodi otse ahjusooja leiba ja kõik see loputati alla Vilivalla lauda õhtuse lüpsi külma piimaga. Kahju ainult, et Saku õlletehas Harju rajooni täitevkomiteelt meie toitlustamiseks korraldust ei saanud.
Hiljuti manalateele läinud ministeeriumi metsamajanduse valitsuse juhataja Leonhard Polli (ka üks kohalkäinud ülemustest) meenutas 1951. aasta suurtulekahjust rääkides seda, kuidas tookordne söömaaeg peaaegu üldse oleks ära jäänud. Tulekahjule kamandatud sõjaväeüksusest saabus esimesena kohale köögirood, kes asus maanteeäärses metsas kümmekonna katlaga kiiresti suppi keetma. Äkki selgus, et tuli on otse üksuse poole teel. Hädavaevalt saadi katlad autode taha haagitud ja punuma pisteti vahetult enne seda, kui ladvatuli nende laagripaigast üle käis. Tegelikult võis päris halenaljakas vaatepilt olla põgenevatest autodest, millede sabas jõlkusid tossavad sõdurikatlad.

Pärastlõunal keerasin lõpuks kodus magama. Seda, mitu tundi järjest üleval olin olnud, ma ei tea. Järelkustutamist jätkus vähemalt nädalaks, kuni vihm tulepesadele lõpu tegi.
29. septembril 1982. aastal sain medali „Vapruse eest tulekahjul”. Kuuldavasti korraldas minu autasustamise peametsaülem Valentin Koldre, et vältida minu kohtu alla andmist. Tänan Sind selle eest, Valentin!
Lisaks saime tegutsemise eest preemiat ja ühtlasi märgiti Mart Eriku nimi ära nupukesega üleliidulises erialaajakirjas Lesnoje Hozjaistvo.
Täna kasvab selle põlendiku kohal enam-vähem sama kõrge männik nagu toonagi.

Avalik kiri facebooki sõbrale!

 

Õhtuleht  9.märtsil 2018

 

Lepime igaks juhuks kokku, et Su nimi on Ats.

Tere, Ats!

Räägid oma postitustes korduvalt palkide ahju ajamisest ja sellest, et meie puidusektoris pole innovatsiooni. Samas oled Sa äge rajatava puidu rafineerimise tehase vastane.

Arutame seda asja. Alustuseks teeme aga terminid selgeks.

Esiteks – palk (ka pakk) on sortiment, mida kasutatakse enamasti saagimiseks. Saekaatrist tuleb välja laud ehk saematerjal. Peamiselt on tegemist männi, kuuse ja kasega. Kasest tehakse ka vineeri – Otepääl, Kohilas, Pärnus ja Lohkvaski. Saeveskeid, suuri ja väikseid on igal pool üle Eesti. Need annavad tööd eelkõige maarahvale.
Haavast ja lepast tehakse saematerjali suhteliselt vähe, sest valmislaudade väljatulek ei ületa 15 – 20 %. Kunagi ehitas Sylvester Sauga valda uue saeveski spetsiaalselt lehtpuu saematerjali tootmiseks. Vist aastake saeti seal kaske, leppa ja haabagi, aga siis mindi okaspuu peenpalgile üle. Polli, Jõeleht ja Co tegid seda. Need on mehed, kes ehitasid Imavere saeveski ning muuseas asutasid nad ka Läti esimese moodsa saeveski Launkalnesse. Ette rutates olgu mainitud, et just nemad on ka Est-Fori puidu rafineerimise tehase taga. Lehtpuu saagimine ei tasunud end ära ja kui Sylvester ära müüdi, siis Stora-Enso pani selle saeveski hoopiski kinni ning minu teada saadeti seadmed Aafrikasse.

Teiseks – see materjal, mis saagimiseks ei sobi, on eelkõige paberipuit – kuusk, mänd ja kask. Vot see sortiment on olnud aastaid meie peamine ümarpuidu ekspordiartikkel, sest peale kütteks kasutamise (sh ka pelleti tootmine), sellele materjalile meil Eestis veel muud praktilist kasutust pole.

Kolmandaks – kuttepuit, rahvakeeles enamasti ikka küttepuu. Mida iganes me metsas ka ei teeks, tuleb paarkümmend protsenti ikka sellist puitu, mida pole mujale panna kui küttesse. Halli lepa, rahvakeeles pasklepa lankidelt eriti muud ei tulegi.

Ainuüksi kolhooside ja sovhooside likvideerimisest ja erastamisest tingituna on meie endistel mahajäetud  põllu- ja karjamaadel kasvamas 27 miljonit tihumeetrit ja 183 000 hektarit valge lepa enamusega puistuid. Riigimetsas on seda vastavalt 4 miljonit tm ja 25 000 hektarit, seegi peamiselt erastamata jäänud maade liitmise tõttu RMKga viimase aastakümne jooksul.

SEE mets mädaneb meie silmade all, Ats. Halli lepa eluiga on neljakümne aasta ringis. Päris kindlasti jääb sellest suurem osa niigi igal juhul raiumata.
Ma ei mõista, miks seda Sinu meelest näiteks põlevkivi asemel põletada ei tohi.

Eelmisel aastal oli Tallinnas suur ülemaailmne põlevkivi konverents – Oil Shale 100. Käisin seal. Kõneldi, et elektri tootmisel võiksime põlevkivi asemel 50% puitu kasutada. Mis paganama kasutegurist Sa räägid? Et viib hinna üles? Aga metsaomanik saab siis ju õiglast tasu oma metsa eest. Neid on meil üle saja tuhande!

See, mis aastaid tagasi Eesti Energias juhtus, mil tõesti mõningal määral palke põletati, oli vastutustundetu raha raiskamine eelmise Eesti Energia juhtkonna poolt. Kui teha korralik standard, millist puitu vastu võtta, siis on puidu põletamine ainult positiivne nähtus – põliseestlase komme aegade algusest. Isegi kui lepikusse kuuske mitte istutada, saame sealt 15 aasta pärast uue saagi. Tõeline puupõld siis.

Eesti Raudtee ägab kaubavedude puuduse all. Mulle on kinnitanud, et Eesti Energia oleks valmis standardikohast küttepuitu vastu võtma üle terve Eesti. Põlevkivi kaevandamisest saadavat killustiku-moodi materjali saaks sinna vastukaubaks tuua – tõenäoliselt jääks mõni kaevanduski avamata. Muidugi ei meeldi see graanulitootjatele, kes kuni viimase ajani maksid just selle „isetekkiva“ küttepuidu eest metsaomanikule vaid krosse. Nii mõnigi kaevanduse omanik liitub siis „palgipõletusvastaste“ rindega päris kindlasti. Ja mis siis.

Kõiki neid ülalnimetatud sortimente kokku nimetatakse ümarpuiduks. Ümarpuit on see produkt, mille näiteks ka „ilge jõletis“ – harvester – NO99 EV100 filmis kasvavast metsast läbi järas, mida forwarder seejärel metsast välja veab ja autod tehasesse või sadamasse kohale viivad.
Meele rahustuseks soovitan Sul vahelduseks kuulata ägedat muusikat. See lugu jutustab metsaraidurite elust Ameerikas – Jackyl „The Lumberjack“

Eesti ei ole suurim Hiinasse ümarpuidu importija, nagu väidad. Mul on kasutada FAO 2015. aasta andmed – üllatus-üllatus – see on hoopiski Sõrmuste isanda ja kiivide Uus-Meremaa 11,658 miljoni tihumeetriga. Teisel kohal on Venemaa 8,415 miljoni ja kolmandal kohal üks arenenuma metsatööstusega riike Kanada 3,097 miljoni tihumeetri ümarpuiduga.

Eestis toodeti 2017. aastal vähemalt 2 miljonit tihumeetrit saematerjali. Selleks kulus tagasihoidlikult 4 miljonit tihumeetrit palki (loe saepalki). Saepuru ja tselluloosi haket sai sealtsamast 1,6 miljoni tihumeetri eest. Ülejäänu on koor ja jäätmed, mis läksid enamasti kütteks.

Jah, Hiinasse eksporditi möödunud aastal 296 000 tm ümarpuitu, millest oli
259 650 tm palki keskmise hinnaga 112 Eurot tihumeetri eest. Saepalgi osa moodustab siis ligi 6,5% meie saekaatrites kasutatud puidu mahust.
Sulle teadmiseks, et Eestisse toodi 2017. aastal sisse ainuüksi Lätist 154 192 tm saepalki hinnaga 71 eurot tihumeeter. Hiinasse müüdi siiski ka 86 tuhat tihumeetrit saematerjali. Kui hiinased maksavad rohkem, siis mis selles halba on?

Puidu rafineerimise tehasest.

Esiteks. Paljuräägitud tselluloositehast ei ole plaanitud rajada. Tegemist on puidukeemia ettevõttega, millel saab olema lai valik toodangut – muuhulgas tõesti ka tselluloos ja lisaks veel selliseid tooteid, millel on maailmaturul kulla hind. See oleks Eesti enda ettevõtjate toodang, millele annaks kõrge väärtuse meie oma teadlaste poolt välja töötatud tehnoloogia. Võid huvi korral täpsustada Tartu Ülikooli teadlaste käest, kellega sel teemal on räägitud.

Teiseks. Ressurss Lõuna-Eesti tehasele oleks umbes 1 miljon tm paberipuitu sellest kogusest, mis täna Rootsi ja Soome läheb, 1 miljon tm saetööstuse haket ja saepuru ning 1 miljon tm Ida-Läti Latgale puitu, millega sealkandis peale saepalgi täna suurt midagi teha pole, sest mets asub sadamatest liiga kaugel. Aitaks Lätlasi pisut veel. Uudis või mis?

Kolmandaks. Olen näinud oma pika metsamehe karjääri jooksul kolm korda aega, mil Eestist ei ole läinud välja kuude kaupa tikkugi ümarpuitu. Esimene neist lõppes 1996. aastal minu enda pankrotiga, kui kaotasin praktiliselt kõik, mis mul oli (aga see on omaette õpetlik lugu, millest kindlasti veel edaspidi kirjutan).
Mis iganes ajal juhtuda võiva majanduskrahhi puhul jääb Eestis päris kindlasti ellu just puidu rafineerimise tehas, sest tooraine on meie enda oma ja noort metsa tuleb enam ja enam peale. See on stabiilsuse garantii, kui soovid, sealjuures ka Lätile.
Võib tunduda uskumatuna, aga globaalselt on see tegelikult väga roheline ettevõte, mille tootmisprotsess on võrreldes teiste muu maailma tehastega palju loodussõbralikum.
Majanduskrahhist maailm ei pääse niikuinii. Ja siis kukuvad esimeses järjekorras need tootmisharud, mis on üles ehitatud toetuste peale. Meil Eestiski on selliseid. Riik ei saa raha seina seest.

Neljandaks.  Rääkisin paar nädalat tagasi Est-For’i meestega juttu. Nende hoiak on selline: „Alles siis, kui kolme-nelja aasta pärast (mitte varem) peale uuringuid selgub, kas tehase ehitamine on üleüldse võimalik, tuleb otsus, kas paneme oma raha sellesse projekti või mitte. Seda muidugi juhul, kui ikka lastakse uuringud teha…“  Teadmiseks Sulle Ats, et midagi ei ole otsustatud.

Ja lõpuks, Ats, Sa rääkisid, et kaskede raiumise asemel võiks kasemahla toota. Meie firmal on hetkel 3238 hektarit keskealisi, valmivaid ja küpseid kase enamusega puistuid. Tule ja vali nii palju hektareid metsa välja, kui Sul vaja oleks. Teeme pikaajalise rendilepingu ja pane kasemahla äri käima. Kahjuks pean metsa Sulle siiski kasvavana ära müüma, sest mahlapuust enam vineeripakku ei saa. Loomulikult võid ju ise ka omale metsamaad osta.
Aga ära seda mahla siis joogina maha müü! Tee ikka xylitoli või veel mingit vingemat toodet.
Seeni ja marju saad hakata kohe korjama kõikidelt meie kinnistutelt tasuta. Sellega saad pikendada oma kasemahlakorjajate paarinädalase hooajatöö pikkust märgatavalt. Ja maksa ikka ametlikku palka!
Mainisid ka, et puidu asemel võiks kanepist tselluloosi toota. Üks põllumees, meie rentnik, alustas 2016. aastal selle taime kasvatusega ligi 1200 hektaril ja see läks tal korda. Möödunud aastal kasvas kanep juba üle 3500 hektari suurusel maa-alal, ainult et 700 hektarit sellest on siiani veel põllul. Ilm selline. Oluline on veel teada, et üle kahe aasta järjest seda kultuuri samal pinnal ei kasvata.
Mees elab krahhi üle, sest PRIA maksab korralikult toetusi. Veel.

Igasuguste radikaalsete muudatustega kaasneb tohutu hulk tagajärgi, mida pole võimalik ette näha. Hea näide aktsiiside tõstmisega on ju meil omast käest võtta. Liigselt muudatustega hoogu sattudes võib juhtuda nagu Herluf Bidstrupi koomiksiseerias, kus ülemuse hommikune noomitus alluvale tõi bumerangina kaasa selle, et õhtul kargas talle endale lõukoer tagumikku kinni.

Ceterum censeo… käi kindlasti ära Järvselja ürgmetsas!

Anna tuld ja tegutse, Ats!
Tervitustega

Mart Erik

P.S. Aga kuule Ats, millal Sa viimati metsas käisidki?

Lageraie ekvivalent Eesti majanduses ja kultuuris.

Eesti Ekspress 14.02.2018

Ingo-Heinz ja tema filosoofia

Elas kord Harju-Ristil, ühes väikeses majakeses kiriku taga Ingo-Heinz Heide nimeline mees oma naisega. Ingo – Vihterpalu metskonna raietööline – oli intelligentne mees, luges raamatuid ning ajalehte Sirp ja Vasar. Palgapäeviti metskonda tulles käis ta ka minu juurest läbi. Siis ajasime alati juttu. Kõigest. Mäletan, et talle kohe kuidagi ei meeldinud ehitatav Olümpia hotell, mida ta „kukuruskaks“ nimetas ja tagatipuks oli ta kindel, et Tallinna olümpiaregatt toob meile alatiseks suure häda kaela.

Ingo-Heinzi teha oli harvendusraie. Suviti väntas ta jalgrattaga metsa tööle juba kella viie paiku hommikul, et vältida palavust ja parmusid. Talvel sõitis Ingo metsa lahtise veoauto kastis koos teiste raiemeeste ja metsavahtidega, kuid tööd tegi alati teistest eraldi. Oli enda sõnul sakslane ja selles mõttes haruldane mees terves külas, et ei joonud vist üldse.
Ingo töötas mootorsaega Družba, mille ööseks metsa põõsasse peitis. Hiljem andsin talle esimese metskonda tulnud Husqvarna. Tükk aega kauplesin, et ta selle ikka vastu võtaks, sest Heinzi meelest oli rootsi sael üks suur viga – kui oled ta kord kätte võtnud, siis Družba poole ei taha enam vaadatagi. Mees kartis, et kui saag katki juhtub minema, siis peab vana vene risu jälle kätte võtma. Seda uut „relva“ ta ööseks enam metsa ei jätnud.

Vanal metsaraiduril oli kombeks kõikvõimalikke elunähtusi füüsikalistesse ühikutesse teisendada. Nii arvutas ta välja kui mitu kilomeetrit on metskonna padujoodikust töölised Veske Sass ja Olema Viidi oma elus suitsu tõmmanud ning mitu tonni kartulit on selle piirituse ajamiseks raisatud, mis tema kolleegid ära on joonud. Otse loomulikult oli Ingo ise ammuilma otsaga Berliinis, kui arvutas kokku seda maad, mida ta jalgrattaga tööle ja koju sõites vändanud oli.
See komme luua võrdlusi täiesti võrreldamatute elunähtuste vahel viis mind mõttele näitlikustada, mil moel väljendub metsaraie jälg meie igapäevaelus ja tegemistes.

Kui õige keelaks harvesterid ja lageraied?

1979. aastal avanes mul toona haruldane võimalus külastada Rootsis oma onu. Minu vanaisa sõber – metsamees eksiilis – Elmar Kohh viis mind Ösa tehasesse (nüüdne John Deere), kus nägin esimest korda elusat harvesteri. Ingo palus kaasatoodud reklaamprospekte mõneks ajaks endale ja teatas rõõmsalt, et tema läheb õnneks enne pensionile, kui sellised masinad ükskord meile ka kohale jõuavad.

Ingo suri 62-aastasena 1991. aasta novembris. Raske töö, milles oma osa ka Družbalt lisatarvikuna kaasa antud vibratsioonitõvel, murdis mehe. Tema matuse ajal oli Harju-Ristil eriti vastikult külm ilm ning sadas paduvihma, just kui näitamaks meile tingimusi, millistes mees aastaid ja aastaid tööd tegi – külmas, vihmas, aga ka kuumuses. Nii iga päev.

Selleks ajaks, 90ndate alguseks, olid Eestis juba esimesed harvesterid kohal. Operaatorid istusid T-särgi väel soojas kabiinis ja võimalik, et kuulasid kõrvaklappidest Chuck Berry raju pala „Roll Over Beethoven”. Lugu kõneleb rock’n’rollist, mis sõitis täiega üle klassikalise muusika. Samamoodi rullisid harvesterid üle raietööliste – ülekantud tähenduses. Beethoveni looming on jäänud, kuid saemehi enam praktiliselt pole.
Praegu pole enam palju neid, kes sooviksid Ingo moodi metsas iga ilmaga meeletult rasket raiemehe tööd teha. Enamus neist läks metsast eelmise ehitusbuumiga küprokit panema ning seejärel Soome kalevipojaks, kuhu paljud neist jäidki – muuseas just neid ühiskondlikke hüvesid nautima, mis Soome riigile metsast saadava tulu arvelt tulnud.

Ühiskonnas kõlab üha valjemini nõudmine, et nii harvesterid kui lageraied tuleks ära keelata. See on mõeldamatu, võin ma tegevmetsamehena kogemustele toetudes kinnitada. Küsisin arvamust kaheksalt metsafirma juhilt, et mis saaks, kui nad lageraiet enam teha ei tohiks. Tuttavamad uurisid seepeale otse, kas olen peast segi pööranud. Lõpptulemusena konstateerisid kõik, et sellisel juhul tuleks pillid kotti panna.
Meenutame, et ka käsitsi, ilma harvesterita langetatud ja järgatud puit tuleb langilt tee äärde tuua. Kokkuveotraktor on muuseas masin, mis lõhub pinnast veelgi rohkem kui harvester. Ja kuna kokkuveohobuseid peaaegu enam pole, siis on ka harvesteri keelamine mõttetu.

Lageraie on omaette teema. Kuigi võib tunduda, et kirutud harvesterid on selle raieviisi kasutamise peamine põhjus, on lageraiet Eestimaal aegade algusest kasutatud, sest see on tegus. Ka metsauuendustööd on kõige tulemuslikumad ikka lageraielankidel. Üks korralik seemne- ja säilikpuudega lageraielank näeb parem välja kui tugevasti harvendatud, räsitud ja rööbastega vana mets. Loomulikult on kohti, kus ka majandusmetsas lageraiet teha ei tohigi. On tähtis teada, et lageraiet tunnustavad kõik autoriteetsed rahvusvahelised looduskaitse-organisatsioonid ja sertifitseerimissüsteemid.

Võib-olla on Ukrainas veel nende hutsuulide järglasi, kes meil 1967. ja 1969. aasta rekordilise tormimurru kiiresti ära likvideerisid. Kümmet tuhandet saemeest igapäevaselt raietöödeks aastas vast vaja ei läheks. Ma isegi ei fantaseeri, kust hobused kohale tuua. Mida aga tähendaks meie majandusele hobuste söödabaas, veterinaariavõrgustik, karjamaad? Tööhobused vajavad puhkust. Karjakoerad…
Igatahes kui nad siin oleks, siis heina- ja kaeraärikad tekitaks tõsise kaose piimatööstuses kindlasti ja üheks silmaga nähtavaks tagajärjeks oleks meil Eesti poodides vaid läti juust. Heinateost saaks taas rahvustöö. Mahepõllundus kahaneks drastiliselt, sest mahekaera saagikus on liiga madal ja see ei tasu ära. Käsitöö õllekojad hakkavad tootma kumõssi. Riik vabastab kuni 3% kumõssi alkoholiaktsiisist…
Tohutul hulgal töökohti, aga millisest endisest liiduvabariigist töökäsi tuua. Ega mitte Kesk-Aasiast? Koos peredega.
Et ironiseerin? Ei. Lihtsalt improviseerisin teemal – mis siis saab, kui…

Vihterpalu raiemehed
Vihterpalu metskonna raiemehed.  Vasakult – Herbert Laurberg (1924-2000), Kalju Uusküla 1942, Valdur Ristikmäe (1927-1989), Sulev-Valdek Lindaslu (1935-1988), Valmar Pähn (1937-2015), Uuno-Valdur Nurmik (1934-2004), Ingo-Heinz Heide (1929-1991)

Ingo-Heinzi koefitsient (IH) ja lageraie ekvivalent

Proovin nüüd Ingo mälestuseks tema meetodil analüüsida 2018. aasta riigieelarvet. Võtan võrdluse aluseks metsatööstustest saadava maksutulu ning konverteerin selle näiteks kultuuri- ja haridusvaldkonna kuluridadeks.
2018. aastal on Eesti riigi tulud umbes 10,309 miljardit eurot, millest 8,722 miljardit loodetakse saada maksudest ning 134 miljonit intressi- ja dividendituludest.
2014. aastal arvutati puiduga seotud maksulaekumisteks 600 miljonit eurot ehk 9% Eesti kogu maksulaekumistest.
Tihumeetrile ümberarvestatult ületas maksutulu 70 euro taseme (arvesse pole võetud mööblitööstust ega ehitussektorit, kus samuti puitu kasutatakse). 2015. aastal oli hinnanguline raiemaht Eestis metsamaal 10,1 miljonit tihumeetrit. Selle põhjal oleks meie loo kangelane Ingo arvutanud metsaraiest saadava maksutulu suurusjärguks 707 miljonit eurot.
Tänavune talv on olnud metsaraieks vilets, palju raiemasinaid Poolas, teed pehmed ja veel sada muud häda. Arvatavasti on tänavune maksutulu väiksem kui eelmistel aastatel, kuigi hinnad on tõusnud. Prognoosime siiski 2018. aasta vastavaks numbriks tagasihoidliku 700 miljonit eurot.
Statistilise metsainventeerimise (SMI) andmetel oli lageraiete pindala 2015. aastal Eestis kokku 31 500 hektarit. Kogu raiemahust moodustas lageraietelt saadud puit 79%. Siit saamegi Ingo-Heinzi koefitsiendi (IH) – (700 000 000 € x 0,79)/ 31 300, mis teeb 17 556 eurot maksutulu ühe hektari lageraie kohta aastas.

Riigieelarve on üks suur „pott“. Sinna laekuv ja sealt väljaminev raha liigub keerulisi teid pidi. Ja nüüd kasutades IH koefitsienti, konverteerime riigieelarve read lageraiete pindala hektaritesse.
Võtame näiteks kultuuriministeeriumi (KuM) valitsemisala 2018. aasta eelarves, kust näeme, et kulud on 236,4 miljonit eurot. IH koefitsiendi põhjal oleks nimetatud summa laekumiseks eelarvesse vaja teha 13 464 hektarit lageraiet.
Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kõrgharidusprogrammi kulud on 180,6 miljonit eurot – 10 277 hektarit lageraiet. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni programmile on planeeritud 87,9 miljonit eurot – 5005 hektarit lageraiet. Raiet jätkuks veel ka kutseharidusprogrammi kindlaksmääratud kuludeks 2662 hektarit. Kui küüniliseks minna, siis võiks öelda, et eelpool nimetatud eelarveridade kuludest jääks veel tervelt 92 hektarit muudesse kohtadesse jagamiseks.
Või vaatame mujalt. MTÜd saavad riigieelarvest 2018. aastal 11,9 miljonit eurot, mis võrdub 678 hektari lageraiega – see on 70 m laiune riba Tallinnast Haapsaluni. Nii need teeäärsed lageraied meie silme all tekivadki.
Niisiis – tänane metsa raiest saadav maksutulu katab kogu KuM ja üsna suure osa HTMi kindlaksmääratud eelarve kuludest.
Hea näide, õigemini kole lugu juhtus riigieelarvega masu ajal. 2009. aastal kukkus puiduturg ja Eesti metsandussektori eksport langes 22,6%. Seetõttu raiuti vaid 6,2 miljonit tihumeetrit tänase 10 miljoniga võrreldes. 2010. aastal oli arvutuslik ühelt tihumeetrilt saadav maksutulu vaid 42 eurot.
Me pole veel unustanud, kuidas toona eelarveraha dramaatiliselt lõigati kõigis valdkondades ning enam-vähem samas korrelatsioonis kukkus üldiste maksutulude vähenemise tõttu ka kultuuriministeeriumi eelarve. Metsaraiest sõltuv vähenenud riigi maksutulu oli loomulikult vaid osa majanduslanguse tagajärgedest.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäevapeo korraldamiseks NO99 teatrile eraldatud 300 000 eurot oleks Ingo-Heinz kiirelt taandanud 17 hektarile lageraiele. See oleks 1,7 kilomeetri pikkune ja just täpselt 100 meetri laiune maariba.
Ei maksa nüüd nende numbrite peale minestusse langeda. Selline ongi elu – C’est la vie!

Saeb oksa, millel ise istub…

Lõpetuseks meenutame ütlust „saeb oksa, millel ise istub”. Oksi, millele meie ühiskond paljuski toetub, saevad sageli tegelased, kes levitavad värvikate arvamuslugude kaudu diletantlikke ideid või lausa demagoogiat. Tänases Eestis on eriti viljakas pinnas sellele enrgeetika ja metsandus.
Ajaloost mäletame hungveipinge ja akadeemik Lõssenkot. Esimesed üritasid purustada meeleavalduste ja destruktiivse tegevusega justkui vana mõtlemisviisi ja iganenud teadust, teist toetasid organiseeritud meeleavalduste ja toetuskirjadega inimesed, kel polnud bioloogiast ja geneetikast vähematki aimu. Nõukogude ühiskonnas vihatud kirjanike raamatutele andsid tuld töökollektiivid, kelle hulgas polnud sageli ühtegi inimest, kes seda raamatut isegi näinud oleks. Õnneks on hiljem üldiselt inimestel mõistus koju tagasi tulnud, aga seda pärast ühiskonnale tehtud kahju. Keegi ei taha tunnistada surma, kui pakutakse selle asemel igavest noorust ja igavest elu. Igiliikurit pole – kusagilt peab midagi ikka ära andma.
Kõige eitamise asemel võiksime hoopis lahendusi otsida. Metsadega pole lahti midagi hullu. Metsa on meil tohutult rohkem kui pool sajandit tagasi ja kui asjast aru ei saa, siis pole mõtet korrutada mantrat, et me ei tea, kui palju meil seda on. Teame ja väga hästi teame.

Ingo-Heinz oli üks haruldaselt kaine mõistusega realist, mees, kes ammutas negatiivsetest nähtustest positiivseid emotsioone läbi enda loodud mõõtühikute süsteemi. Lihtne töömees suutis elu näha kui terviklikku süsteemi – nägi puude taga metsa. Just sellistest inimestest ongi meie tänases ühiskonnas puudus.

Õhutõrjerakettidega näärikuuski toomas

Enne jõule on mul ikka tavaks olnud metsast kuusk tuppa tuua. Ka sel aastal oli niisugune plaan. Pidime metsa minema koos tütre Rikaga. Nii sai talle lubatud. Ent tüdruk oli pisut tõbine, metsa minna ei saanud ja seetõttu mõtlesin, et teeks väheke haltuurat. Terve Tartu linn on tublide Artistoni poiste jõulukuuski täis – et lähen ja ostan õige nendelt.

Mööda müügikohti sõites ja kuuske valida püüdes mõistsin, et mu metsamehe hing ei luba seda niisama lihtsalt osta. Läksin siis ikka oma ema juurde Haaslavale ja tõin meie jõulupuu kuuseheki kõrval kasvama hakanud patsikust.

 

Nelikümmend aastat tagasi, 1977. aastal olid meil ametlikult siiski nääripuud. Vihterpalu metskonnal oli näärikuuskede varumise plaan. Minu metsavahid alustasid juba varakult puude raiumist, et need siis kindlal päeval ja kindlas koguses autole laadida ning Tallinna saata. Kogu selle aktsiooni juures oli ainult üks oluline konks – nimelt ei tohtinud toona kuuski enne 25.detsembrit metsast välja anda!

Tegelikult käidi linnast muidugi metsas puude järel ja loomulikult oli enamusel maaperedest kuusk jõululaupäevaks juba ehitud ning jõuluvanagi ära käinud.
Aga tol aastal läks jamaks, sest just 24.detsembri õhtul tuli unelmate jõuluilm. Kogu õhtu ja öö sadas paksu sulalund. Metskonna veoauto pidi 25.detsembri hommikul kuusekoorma Tallinna viima. Inimesed ootasid enamasti juba varahommikust saati kusagil ABC keskuse (sellised supermarketid olid meil siis Mustamäel) juures ja puud rabati otse autokastist korraliku trügimise käigus.
Niisiis, metskonna auto oli juba varakult viidud Harjumaa piiril asuvasse Suurekivi vahtkonda, kus metsavaht Eviste Viktor ja tema abikaasa Selma kuusekoorma peale laadisid, et auto saaks juba hommikul vara ära sõita. Aga nagu öeldud, öösel oli maha sadanud paks sulalumi ja suure maantee pealt poole kilomeetri kaugusel asuva metsavahi maja juurest meie täislastis kuusekoormaga GAZ-52 ei liikunud mitte meetritki edasi.

Loomulikult olid metskonna traktorid audis, sest mehed pidasid jõulupüha nagu tegelikult minagi. Sõitsin kuidagi kohale ja esimene elusolend keda nägin, oli metsavahi koer Muta. Tegemist oli süsimusta krantsiga, kelle ema oli meie pere puhastverd must taksikoer Mäki, kuid kes oli ületee Juliuse krantsi (selle koera nime ei mäleta, kahjuks) poolt „ära tehtud“.
Vot, see pehmelt öeldud tüsedusele kalduv Muta, kes meenutas rohkem küll hüljest kui koera, tuli mind ära tundes rõõmsalt vastu, hüpeldes justnagu delfiin – lume alla kadudes ja vahepeal õhus lennates nii et piss taga. Alati mundris metsavaht Eviste Viki ja metskonna autojuht Avarsalu Mart sumasid õnnetute surnumatja nägudega lõpuks ka läbi hange kohale.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – ütleb rahvatarkus. Kohe sündmuskoha kõrval oli Suurekivi raketibaas ja sealt me seda abi otsima läksimegi. Viktor oli baasis oma poiss ja varsti tuli väravasse kaptenipagunitega ohvitser. Meie häda kuuldes teatas ta rahulikult – net problem, podoždite chutochku.
Mõne aja pärast veeres sinise suitsu pilves väravast välja koleda mürina saatel kahe õhutõrje raketiga Zil 131. Autos oli peale autojuhi veel üks leitnandist ohvitser (starshi po mashine), kes küsis minult, et kus see auto on, mida oli vaja välja tõmmata. Istusime siis kambakesti kabiini ja sõitsime kuusekoorma juurde. Kohale jõudes tulime autost välja ning asusime asja juurde.
Lõpuks tõmbas sõdurist autojuht smirna. Leitenant näitas lumme kinnijäänud kuusekoorma peale näpuga ja andis käsu – a nuu davai etu huinjuu na avtostradu! Soldat lõi käe kõrva äärde, köis pandi taha, mehed rooli ja nii see kuusekoorem õhutõrje abiga tee peale saigi.
Ja nüüd sai linnarahvaski õigel jõulupäeval pidu pidama hakata.

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles