Oleme Euroopas! Või kas ikka oleme?

Leidsin oma isa Ülo Eriku kirjutiste hulgast pealkirja all „Piinlikud lood“ järgmise mälestuskillu:
“Nõukogude ajal käisid “vennasvabariikide” üliõpilased üksteisel külas. Nii tulid rahvatantsijate ja muude “artistide” kambaga tagasi Vilniusest ka mõnikümmend Tartu tudengit. Rong tegi pika peatuse Ostrovis, mistõttu oli meil võimalus minna jaama puhvetisse õlut jooma. Juura üliõpilane, hilisem armastatud näitleja Karl Kalkun seisis ka õllesabas ning teised hakkasid teda, kui tuntud pullimeest, tagant utsitama: “Tee sellele õllemüüjale – blondile tädile – natuke nalja!” Kui järjekord kätte jõudis, küsis KK surmtõsiselt: ”Kas teil t*rapäid ka on?” Nüüd juhtus midagi enneolematut – see blond tädi vastas puhtas, ilma aktsiendita eesti keeles: ”Veel eile õhtul olid need saadaval, kuid kahjuks, kulla noormees, tänaseks on need ammu otsas!”
Nüüd jäid kõigil poistel suud lahti ja loodetud naerupahvaka asemel jäädi virilalt tõsiseks.

Möödunud nädala reede hilisõhtul olin ma ühes Tallinna kotletibaaris analoogilise juhtumi tunnistajaks. Panen loo kirja täpselt nii, nagu pealt kuulsin. Lugeja andku mulle see karm otsekohesus andeks, roppustele allergilistel inimestel aga palun mitte edasi lugeda. Kui te seda siiski teete, siis vaid iseenda vastutusel.

Niisiis, olin järjekorras burgeri ootel ning minu ees seisid kolm Idamaalt pärit meesterahvast. Nad vaatasid Seinal olevat piltmenüüd ning arutasid omavahel elavalt, mida võtta. Ilmselt kestis igapäevaselt pulkadega sööma harjunud meeste otsustusprotsess baarmani jaoks liiga pikalt ja ta lausus naeratades näpuga juustuburgeri peale osutades: «Вы что, блядь, не можете котлеточку выбрать, ёбтвоюмать!»
Selle peale näitasid mehed nõustumismärgiks kolme sõrme.
Baarman aga jätkas oma showd: «Мало, блядь! SIX!» Ja näitas sõrmedega, kui väikesed need burgerid on. Mehed olid päri. Burgerid kandikule asetanud, lausus baarimees sõbralikult: «А ну, пошли Вы нахуй!» Üks ostjahärra, kes ilmselt kõigi märkide järgi ikkagi aru ei saanud, mida talle öeldi, küsis veel midagi. Selle peale ütles oober lahkelt naeratades: «Пиздуй!»
Mees jäi rahule ja nii nad läksidki laua taha oma kotlette nosima. Mina olin järgmine ja sain teeninduse täiesti rahuldavas eesti keeles.

Siiani olen segaduses – mis see siis nüüd oli? Igatahes mitte igihaljas tudenginali. Tõele au andes alguses olin esmalt jahmunud, aga asja arenedes tegi see etendus mulle isegi mõnevõrra nalja. Kellele teenindajast baarman seda etendust tegi – mulle või endale või veel kellelegi? Ja milleks? Ma ei naernud avalikult, aga küllap reetis mind mu vilets pokkerinägu. Kas oleksin pidanud mingil moel noomivalt reageerima, küsisin ma endalt.
Nagu ennustas oma romaanis “Raisakullid” Jaak Jõerüüt, on Tallinnast nüüd saanud taas Euroopa linn, sest kohvikutes müüakse õlut. Nõuka ajal oli see mõte ülimalt tabav, aga nüüd näeme, et sellest ilmselgelt ei piisa, et olla euroopalik selle parimas mõttes – harimatus ja kultuuritus vohab meie keskel edasi. Kas mäletate, et suurepärase Vanamehe filmi kõige suurema naerupahvaka saalis kutsus esile lause – Mine m*nni, Mart!

Head Mardipäeva!

Süsinikupomm metsasõjas tekitab segadust.

ERR . Arvamus. 25.10.20119.  Süsinikupomm metsasõjas tekitab segadust.

Metsasõja kolmas aasta hakkab peagi täis saama. Selle käigus on mingite ühiskondlike organisatsioonide ja üksikisikute pähe kinnistunud seisukoht, justkui toimuks Eestis totaalselt kuritegelik, võib isegi öelda, et kriminaalne üleraie.On leitud, et puitu ei tohi ahju ajada ning et metsastatistika ei vasta tõele. Lisaks olevat metsateaduse senised seisukohad vananenud ja need teenivat ainult rahaahnete ärimeeste huve.
Deklareeritakse, et mingeid uuringuid vaja pole ja metsateadusele tuginemise asemel levitatakse sõnumit, et puit pole üldse tähtis, aga kõik muu on. Metsateadus olla vananenud ja uus teadusvaldkond selle asendanud.

 

Trofim Denissovitš Lõssenko

Tuletagem siinkohal meelde pseudoteadlast Trofim Denissovitš Lõssenkot. Lubades Stalinile hiiglaslikke viljasaake toiduainete kriisis vaevlevas Nõukogude Liidus, vastandas ta end nendele teadlastele, kes tema „uutele meetoditele“ vastu vaidlesid.

Loomulikult oli tal vaja otsida vaenlast – teadagi oli see „viljatu“ mendelistlik-morganistlik geneetika, mis polevat muud kui reaktsiooniline nõukogude vastane tegevus. Samal ajal, pöörates pea peale Ivan Mitšurini praktiliste kogemuste tõeliselt hindamatu panuse puuvilja- ja marjasortide aretuses, lörtsis Lõssenko Mitšurini nime ilmselt igaveseks.

Lõssenkistliku õpetuse põhjal võiks meil siin Eestimaal kasvada juba praegu palmid, kui nende järglasi näiteks Krimmist oleks järk-järgult igal aastal 50 kilomeetri kaupa põhja poole edasi introdutseeritud.

Ja veel üks hüpoteetiline mõttekonstruktsioon – Denissovitši uskudes peaks ujujate-sportlaste dünastiate tänastel põlvkondadel olema näha varvaste ja sõrmede vahel ujulestade algeid – umbes nii nagu pardil.

Viitan 1948. aasta põllumajandusteaduste akadeemia sessiooni stenograafilise aruande „Olukorrast bioloogiateaduses“ ühele markantsele lõigule akadeemik Jakuškini sõnavõtust:

„…sessioonist osavõtjad nõustuvad minuga, et koletislik äärmus on T.D. Lõssenko ettekandes märgitud ühe morganisti-mendelisti uurimus Suure Isamaasõja mõjust kärbse (Drosophila – minu täiendus) kromosoomiaparaadi ehitusele.
Tollal, kui nõukogude rahva ustavad pojad lõpetasid võidukalt võitlust meie kodumaa au, sõltumatuse ja vabaduse eest, leidus uurijaid, kes hakkasid uurima sõja mõju kärbestele.

Hääl kohalt: Kärbsekasvatajad!“

Minu meelest võib siin paralleele tuua praeguse retoorikaga, mis peegeldab halvustavat suhtumist metsameestesse ja metsateadlastesse – hääled kohtadelt, õigemini kommentaariumides ja meedias ilmunud arvamusavaldustes – on juba pikemat aega andnud meile ja meie tegevusele hulgaliselt kõikvõimalikke hävitavaid hinnanguid.

Tuuled muutuvad

Aga nüüd tundub, et tuuled muutuvad. Sarjajate seas on paanika. Teadagi – tõde tõuseb ja vale vaob. Viimane ÜRO eriraport IPPC 2019 (Special Report on Climate Change and Land) on pea peale pööranud populistide väited.

Selgub, et see vana, niinimetatud iganenud metsateadus on enamasti kõiges toetanud puidutoogi suurendamist ehk siis süsiniku sidumist. Kliimaraporti, mille valmistasid ette 107 hinnatud eksperti 52 riigist kinnitab, et metsade majandamine on üks peamisi võimalusi süsiniku sidumise suurendamiseks maismaa ökosüsteemides. No kujutage ette – sellele teadmisele tuginedes peaksime maailma päästmiseks metsi raiuma ja tagatipuks veel istutama!

Juba IPPC 2007 raportis, mille postulaadid kehtivad tänagi, toodi üldistatult välja selge seisukoht; „Pikas perspektiivis võimaldab jätkusuutlik metsade majandamine tagada suurima püsiva leevenduse kliimamuutuste vastu, säilitades või suurendades samaaegselt metsade süsinikuvaru ning pakkudes püsivalt puidutooteid ning energiat.“

Lihtsalt praeguse teadmiste alusel, mis puudutavad kliimamuutust, on see ammune teaduslikult põhjendatud fakt reljeefselt ja järsult esile kerkinud.

Kultuurikriitik Mihkel Kunnus kirjutab oma hiljutises Tartu Postimehe arvamusartiklis „Kas lihtsalt rumalus või rohepesu“ järgmist: „Eestil on keskkonnaküsimustes kaks-kolm suurimat ja pakilisemat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põllumajanduskeemia ülevaatamine ja siis juba muud. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks. See järeldus võib olla ka konstruktiivne ühisosa nendega, kes kliimamuutust psühholoogilistel põhjustel eitavad.“

Milleks see ühiskonna paanikasse ajamine?

Mina ei eita kliimamuutust. Olen piisavalt kaua elanud, et seda selgelt omal nahal tajuda. Samal ajal on mul ka piisavalt elu- ja töökogemust, et aru saada, kuidas ühiskond toimib ja millest see (loe Eesti riik) elab. Vaenlaste otsimine on kombeks hoopis teistlaadi ühiskonnale, mitte aga siin, kus meie kodu on.

Olin hiljuti Londonis konverentsil „The Alternative Investment Forum 2019“, kus maailma juhtivad eksperdid käsitlesid maailma ees seisvaid probleeme ja trende nii põllumajanduses kui ka metsanduses just kliimamuutuste valguses.

Petteri Pihlajamäki ja Sami Pastila (Pöyry) ettekandes nähakse globaalse metsatööstuse mahu suurenemist 575 miljardilt eurolt 2017. aastal 770 miljardi euroni aastaks 2030. Kusjuures suurenemine toimub kõikide kaubagruppide osas. 2017. aasta raiemaht maailmas oli ligikaudu 3.891 miljardit tihumeetrit puitu, millest pool (1,929 miljardit tihumeetrit) läks kütteks ja energia tootmiseks.

Kahtlustan, et sellised proportsioonid nii mõnelegi üllatusena tulevad.

Eelpool nimetatud konverentsil jäi jõuliselt kõlama selge seisukoht – selleks, et metsad saaksid pakkuda jätkusuutliku majandamise tulemusena intensiivset süsiniku neelamist, peab puidule olema olemas turg.

Metsade jätkusuutlik majandamine eeldab ka metsade vanuselise struktuuri ühtlustamist – meil on ajaloolistest põhjustest tulenevalt väga palju suhteliselt vana metsa, kus süsiniku sidumine on minimaalne või lõppenud. Seetõttu ongi vaja metsi uuendada, et saada tulevikus ühtlasem kasutus.

Jõhkra üleraie tõestuseks ei piisa väidetest, et metsastatistika kohta valetatakse ja et Raul Rosenvald, Asko Lõhmus või koguni Kaido Kama arvavad nii. Kui on olemas konkreetsed faktid, siis oleks mõistlik pöörduda politseisse ja võtta kurjategijad vastutusele. Niisama vahutada ja tervet sektorit alandada pole soliidne. Mina usun teaduslikke uuringuid.

Terves maailmas tunnistatakse, et puidust saadav energia on jätkusuutlik energialiik võrreldes fossiilsete kütuste kasutamisega. Meil ei soovita seda tunnustada. Kõikjal maailmas eelistatakse kliimamuutuste seisukohalt raudteetransporti autotranspordile. Meil võideldakse selle vastu.

Ja kelle huvides võiks küll olla põlevkiviõli ja metsa raietest saadava peenpuidu väärindamise arendamise vastustamine? Põllumeeste kallale pole veel täiel rindel mindud. Milleks see ühiskonna paanikasse ajamine?

Küsin korduvalt: kelle huvides on Eesti Vabariigile elutähtsate majandusharude paralüseerimine ja arengu takistamine? Kelle huvides on eestlased omavahel tülli ajada? Kahjuks on see suures osas juba korda läinudki.

 

Toota elektrit põletades puitu? Aga loomulikult! See on roheline.

Eesti Päevaleht 19.september 2019

Siim Kuresoo avaldas 10.septembri Eesti Päevalehes kriitikat, mida ilmselt jagavad paljud rohelise maailmavaatega inimesed, puidust elektri tootmise vastu Eesti Energia põlevkivijaamades ( “Puidust elektrit? Me ju ei neela sellist silmamoondust alla!” )

Ta võrdles valitsust, kes on otsustanud elektri tootmisel asendada põlevkivi puiduga, oma vanaema kassiga, kes tegi kinniste silmadega pahandust.
Minul oli metsaülemana Vihterpalus taksikoer Mäki, kes lärmas iga asja peale, mis liikus või häält tegi – olgu siis põhjuse või põhjuseta. Aeg-ajalt, igavuse käes vaeveldes, sönkis ta trepi ees tiire tehes sinna-tänna ning enne järjekordset tagasipööret koer seisatas, et mõnda aega lihtsalt lõuata. Märul kestis, kuni ta ise sellest väsis.

Rohesärklastega (pean silmas neid „roheliste silmaklappidega“ inimesi, kes ignoreerivad elu objektiivset reaalsust) on sama lugu – käib üks pidev klähvimine erinevatel teemadel: küll on hambus Eesti metsandus, energeetika või putukad – igalt poolt terendavat maailma lõpp. Üks häälekamaid nõudmisi on kiire PÕXIT, samas ärritab neid aga põlevkivi osaline asendamine puiduga.

Põlevkivist energia tootmine ei lõpe veel niipea

Täna on siiski päris selge , et põlevkivist energia tootmine ei lõpe veel niipea, sest meil pole selleks häid alternatiive, sotsiaalsetest tagajärgedest rääkimata. Auvere tehases, mille ehitusse investeeriti üle 600 MEUR, on 50% ulatuses võimalik põlevkivi asemel kasutada puitu. Juhul, kui deklareeritakse, et puitu põlevkivi kateldes kasutada ei tohi, siis kas oleks õigem kasutada põlevkivi edasi kui selleks on alternatiiv? Kas tõesti esindab rohelist mõtteviisi hoiak, et kuni PÕXITi teostumiseni laseme põlevkivi põletades rahulikult CO2 ilmaruumi õhku, selmet kasutamata meetodit, mis osaliselt võimaldab põletada taastuvat ressurssi – puitu?

Veelgi enam üllatab laialt levinud mõttelaad, mis totaalselt lageraiet eitades ja kuriteoks pidades paneb sellega samasse kategooriasse ka metsa istutamise. Raadamine on see, kui raiutud metsa asemele tuleb kas põld või ehitusalune maa (ka näiteks teede või elektriliinide rajamiseks). Need kaks asja aetakse alailma omavahel sassi. Lageraiete vastane võitlus ei vii kuhugi sest see meetod on efektiivseim ja parim võimalus metsade raiejärgseks taastamiseks ning atmosfäärist süsiniku sidumise taas alustamiseks.

Sama tõestab ka äsja avaldatud ÜRO kliimaraport GEO-6. Ühiskonnas viimastel aastatel järjepidevalt kestnud metsanduse “peks” sai nimetatud raportilt külma dušši – uuring kinnitab selgelt, et metsi tuleb majandada, sest just noored ja keskealised metsad seovad parimal moel atmosfäärist süsinikdioksiidi (CO2). Üksik elav puu võib eraldi võttes siduda küll CO2 oma elu lõpuni (kui ta just seest ei mädane), aga puistud vananedes seda päris kindlasti ei tee.
Siinkohal ei maksa kohe hakata vahele rääkima elurikkuse hävitamisest, putukatest, seentest ja muust sellisest – meil Eestimaal on kaitsealuseid maid küllaga ja enamgi veel. Jäävad alles nii putukad kui jänesekapsad.
Meie kõigi õnneks on siiski nii, et traditsioonilised metsamajandamise võtted on enamasti olnud suunatud suurema puidutoogi saamiseks. Mida rohkem ja kiiremini puud kasvavad, seda rohkem CO2 seotakse. Õigeaegsel raiel, siis kui puistu saab küpseks ja enam oluliselt puitu ei tooda, tulebki ta inimese tarbeks kasutusele võtta, sest nii saab uus metsapõlv inimkonda ohustava gaasi sidumist uuesti alustada.
Kuna pikka aega on avalikkuses võimendatud metsaraie vastasust, ollakse ÜRO kliimaraporti valguses segaduses – kas tõesti tulebki kliima soojenemisega võitlemiseks metsi siiski raiuda?
Nii EMU kui ka TÜ teadlaste tööd kinnitavad, et raied ei ole süsiniku sidumise või selle emissiooni seisukohalt probleem – süsiniku väljundvoog lageraielangilt või noorendikust ei ole võrreldes keskealise või küpse metsaga oluliselt suurem, vähemalt Eesti tingimustes (Uri et al., 2015, 2019; Kukumägi et al., 2011). On isegi vastupidiseid näiteid, kus C emissioon vähenes värskelt raiutud langil oluliselt võrreldes kõrvaloleva püsti jäetud vana hall-lepikuga (Aosaar et al., 2019).
Hiljuti avaldatud Tartu Ülikooli põhjalikus metsade süsinikuringe uuringus selgus, et vanad metsad võivad muutuda süsiniku sidujast süsiniku allikaks (Kriiska et al., 2019). Olgu näitena siinkohal toodud olukord Järvselja ürgmetsas. EMU teadlased tegid 2013. aastal mõõtmised, mille järgi kasvas seal 19 hektaril 3954 tihumeetrit puitu ning samas registreeriti seal lisaks 2086 tihumeetrit lamapuitu (Metslaid, 2013).

Kahtlemata pole süsihappegaasi sidumine ja puistu juurdekasv täpselt samastatavad, ent asja tuuma mõistmiseks on see hea võrdlus.

Nii, nagu kuhjusid erametsades lõppraied (st mets sai küpseks, ehk teisisõnu CO2 sidumine oluliselt vähenes või lõppes), kuhjub lähikümnenditel ka vajadus harvendusraiete järele nendes metsades, mis nüüd endistel lageraielankidel kasvab. Lõviosa nende raiete puidust läheb paberipuuks, millest meile välismaal suurt kasu lõigates igasugust paberit (muuhulgas nii imikutele pamperseid kui tualettpaberit) tehakse. Samas, suurele osale saadavast puidumassist muud mõistlikku kasutust polegi kui see ära põletada.
See puudutab näiteks mädanenud haavaronte või pea tervikuna halli leppa.Viimase puhul võiks riik raiele isegi peale maksta, et viljakal pinnassel kasvavatest lepikutest saaks tootlik kaasik või kuusik. Hall-lepikuid on meil kokku üle 200 tuhande hektari, millel kasvab ligi 33 miljonit tihumeetrit puitu (SMI 2018).
1975. aastal olime kursusekaaslastega Tuvas. Kõndisime jala üle mägede Kõzõlist Toora-Hemi, kus mäeaheliku harjale jõudes avanes kohutav vaade – kõikjal põlenud mets. Kulus rohkem kui päev, et läbida hiiglaslik põlendik. Täna näeme Google Earthi aerofotodelt, et toonane suhteliselt hõre lehisemets on asendunud tiheda nooremapoolsega. Pole kahtlustki, et selle ajaga on tulekahju poolt emiteeritud süsihappegaas ammu uuesti metsa talletunud ja teeb seda edasi suurema intensiivsusega, kui vana mets seda teha suutis.
Jah, nüüd peavad rohetegelased mõtlema, mis müüdist hammastega veel kinni hoida saaks – kas jätkata ärilistel või poliitilistel põhjustel rahva ajupesu ning manamist, et puidu põletamine on paha? Et Narva jaamades aeti palke ahju ja et katelde kasutegur on madal, justkui põlevkivi põletades oleks see kõrgem?
Uskuge mind – vaadates tulevikku, sellesse aega kui põlevkivist elektrienergia tootmine lõpeb, kasvab neil aladel, kust mets on täna “ahju viidud” ja elekter Eesti rahvani toimetatud, ammugi korralik süsihappegaasi neelav seenemets.

Inimene nagu puu – puu nagu inimene, aga ei ole ka.

Maaleht 30.mai 2019

Sel kevadel teatas minu üheksa-aastane tütar õhinaga, et temast saab kliimakangelane – nad lähevad klassiga metsa istutama!

Tore, mõtlesin. Enda koolipõlves sai seda tööd peaaegu igal kevadel klassiga tehtud.
Istutuspaik oli juhuse tahtel määratud Kastre kanti, just sinna, kus minu vanaisa oli metsaülemana kümmekond aastat riiki ja perele leiba teeninud. Mõtlesin, et teen lastele ka väikese ekskursiooni, kui nad juba metsa tulevad.
Suur oli minu üllatus, kui leidsin 1950. aasta aerofotolt sellesama koha raielangina – vanaisa isutatud mets oli ringi täis saanud ja tema lapselapselaps alustab taas uut eluringi.
Võtsin siis metsaregistrist kõigile avalikult kättesaadava RMK andmebaasi lahti, ja mida ma veel leidsin – ühel pool lanki kasvab kuusenoorendik, mille sünniaasta on 2010 ja teisel pool mets, mis on alguse saanud aastal 1953. Need on minu noorema tütre ja minu enda sünniaastad. Juhuslik kokkusattumus, ilmutus või ime?
Vanaisa Pauli mälestustes on kirjeldatud mitmeid õnnehetki tema elus, nimetatud lugu oleks kindlasti üks nendest.

Mets nagu eesti rahva saatuse pilt

Kui võrrelda puude vanust ja Eestimaa metsasuse muutumist ajas, kajastub piltlikult meie rahva traagiline ajalugu. Teine maailmasõda ja nõukogude okupatsioon ning eraomandi kaotamine seostuvad hävitatud kodude, perede ja surmaga, vägisi Siberisse saadetute ja kurja eest läände põgenenute saatusega.
Iga sündmust, mille tõttu inimesed vabatahtlikult või sunniviisiliselt lahkusid maalt, on paraku saatnud elu üks põhilisi seadusi – loodus ei salli tühja kohta! Eestimaal kasvab peaaegu alati tühjale kohale (uus) mets. Iga kaotatud sündinud ja sündimata inimelu kohta on kasvanud tuhandeid, tuhandeid ja tuhandeid puid.
Meie kodumaiste puude kasvukäiku saab väga hästi võrrelda inimese elutsükliga. Inimestest tühjaks jäänud maa peale on mõnekümne traagilise aasta jooksul kasvanud väga palju metsa ja kätte on jõudnud aeg saaki koristada ning teha seda rohkem kui kunagi varem.
Eestis on käes periood, kus annamegi metsale uue elu. Selles püsivus seisnebki. Noore inimese elujõud on see, mis peab vastu haigustele ja katsumustele. Niisamuti ka noor ja elujõuline mets.
Suures plaanis on kliimamuutustele, mille tagajärgi me veel keegi õieti ei tea, tugev ja elujõuline puu päris kindlasti vastupidavam kui metsameeste keeles “üleseisnud mets”. Loomulikult peab ka vana metsa mõistuse piires alles jääma.

Parema käega või hoopis paberiga?

Inimestel on ikka hetki, kus emotsioonid kütavad üles leegid, mis tervele mõistusele ei allu – alles eelmisel aastal kasvas siin puravikumets, nüüd pole enam järel midagi peale kändude ja laga.
Aga paljud ei oska näha ette, et mõnekümne aasta pärast tagasi tulles leiab just siit näiteks kuuseriisikaid.
No mitte kuidagi ei mahu pähe see, et meie hulgas on neid, kes tõsimeeli räägivad halvustavalt metsa istutamisest, et tegu on rohepesuga ning et metsa tagasi istutamine on müüt ja üleüldse üks kole tegu.
Aga nagu ikka, mida suuremat lollust avalikult ja kõva häälega propageerida, leidub alati inimesi, kelle arvates on nüüd maailma päästmas just see õige uus prohvet. Ja see nakkab!

Mäletan Suure-Jaani koolis aastakese klassivennaks olnud Ülot – muidu heasüdamlikku poisikrantsi, kel õppimisega oli pehmelt öeldes probleeme. Kord oli poiss ilmselt ise langenud kavala küsimuse lõksu, kui keegi oli temalt pärinud, kumma käega ta tagumikku pühib.
Nii ta käis ringi ja küsis sedasama enam-vähem kõikidelt kaaslastelt, kes parasjagu ette juhtusid. Enamik esmakordselt küsimust kuulnuist pidasid loomulikuks, et nad teevad seda parema käega. Seepeale vastas vastas poiss võidurõõmsalt, et tema teeb seda paberiga.
Jutt läks koeraks kätte minulgi, aga ikkagi tahaks nendelt “metsakaitsjatelt” just sama küsida – no hea küll, vähemalt siis uuriks, kas nad raamatuid ikka loevad ja kirjapaberit kasutavad. Vähemalt Kukeseene-Valdur kirjutab paberraamatuid küll, seda teame me vist kõik. Rääkimata paberile trükitud ajalehtedest, mida me ka veel loeme.

Eestlased päästavad maailma?

Muidugi võiksime maailma ära päästa, kui leiutaksime tehnoloogilise keti, millega maailmameredest kokku korjata kogu arengumaailma jõgede kaudu sinna lastud plastkotid ja see töödelda korduvkasutatavaks materjaliks, millel edaspidi Eestimaal kõik trükised ajalehtedest raamatuteni välja anda. WC-paberi asendamine selles kontekstis on siiski tõsisem probleem, sest see läheb vette tagasi.

Ah et mis edasi saab? Suhteliselt suurte alade noored metsad vajavad edaspidi palju enam hooldamist. Harvendusraiete (mida võib hea tahtmise juures ka püsimetsanduse üheks liigiks lugeda) maht suureneb ulatuslikult ja sealt saadav puit sobib suuremas osas just paberi- ja küttepuuks.
Viimatimainitu kütame kindlasti ära, aga paberi ostame ikka kalli raha eest oma naabritelt, kellele müüme oma puitu tselluloosi tootmiseks võileivahinna eest ka edaspidi.

Ning kui maailm pole hukka saanud, siis minu tütre ja tema klassikaaslaste pensionieas on meil metsast jälle suuremat saaki oodata. Aga nemad ja nende lapsed oskavad kindlasti hinnata seda tööd, mida metsamehed ja -naised on teinud – vähemalt meil, Eestimaal.

Varesed on Eesti teed omavahel ära jaganud ehk ainult (linnu)rahu!

Tapetud rähnaema
Tapetud rähnaema

Sõitsin oma ema juurde Haaslavale. Sadakond meetrit enne memme teeotsa nägin teeserval laipa. Oli toimunud räige mõrv. Surnult lebas rähn, kes oli kaotanud oma elu autorataste all. Kurjategija oli ise sündmuskohalt lahkunud. Aga juba olid kohale jõudnud mõned rohelise tagumikuga porikärbsed. Tapetud oli lind, keda minu memm oli talv läbi söötnud! Üks neljast, see ainuke emane, kes tihasteparve üle oma jõudu söögilaual käis näitamas. Selle linnu pojad jäidki oma ema ootama.

 

Kui sõidate kuumal suvehommikul pisut peale päikesetõusu mööda asfaltteed seal, kus autosid sel kellaajal  suhteliselt harva liigub, nt Tallinn-Viljandi või Piibe maantee, siis ühtlaselt iga natukese maa tagant tõuseb asfaldilt lendu vares. Ja kui teda just keset teed pole, siis võite enam-vähem täpselt ennustada, kus järgmine lind kusagil teeservas oma asju ajab. Varesed on hommikuti ka Tallinn -Tartu maanteel, aga seal on neid lihtsalt raske tähele panna, sest alati sõidab autosid. Asfalttee on lindude varahommikune buffet´, milles pakutakse kõike – surnud putukatest, hiirtest, konnadest, lindudest kuni rebaste ja seapõrsasteni välja. Jänes on viimase aja haruldus – delikatess. Varesed jagavad suuremad loomad tülide saatel omavahel ära, aga põtra juba inimene lindudele söögiks ei jäta.

Ilma emotsioonideta

 Maanteeameti üheksa aastat tagasi (2010) üllitatud käsiraamatus „Loomad ja liiklus Eestis“ on välja toodud, et keskmiselt hukkub asfaltteedel iga 10 kilomeetri kohta 1,8 lindu päevas. Aga aeg on Eestis edasi läinud – nii asfaltteid kui ka autosid on aina rohkem. Liiklusregistris arvel olevate sõiduautode arv on  suurenenud 3,6 korda – 204 761 masinalt 746 464 autoni 2018. aasta lõpuks. Ainuüksi asfalt- ja mustkattega riigiteede kogupikkus Eestis on kokku 8404 km. Aga kui palju hukkub tegelikult ühes päevas kõikidel Eestimaa teedel lindudele lisaks veel muid elukaid, teavadki vaid varesed. Niipalju siiski teame, et konkurentsitult enim saab surma musttuhat konna.

PRIA andmetel oli 2018. aastal ühtse pindalatoetuse taotlustel näidatud maakasutus 962 241 hektarit, millest niidetav püsirohumaa ja kultuurheinamaa moodustas 450 252  ha. Selles kontoris on päris täpne arvepidamine.
Et toetust saada, pidi hein olema 31. juuliks niidetud või purustatud rohkem kui 450 tuhandel hektaril ja sealjuures tehti osadel maadel isegi kaks või kolm niidet aastas. Ühel õigel põllumehel on heinategu tavaliselt alanud juba tükk aega enne jaanipäeva. Ometi pole selleks ajaks veel paljud linnud lennuvõimeliseks saanudki. Ka lagedale jäänud pesa, olgu seal siis munad või pojad sees, tehakse kohe tühjaks. Niidumasinast elusalt pääsenud linnupoega on ootamas toonekure punane nokk ja videvikus tuleb rebane ka veel kohale.
Ühesõnaga PRIA toetust ei saa kui hein niidetakse pärast ornitoloogide poolt soovitatud linnurahu lõppu, nagu allpool märgitud.

Kes nüüd soovib, võib lasta fantaasial lennata ja arvutada, mitu miljonit lennuvõimetut lindu või jänesepoega hakklihamasinasse igal aastal läheb. Sellest, kui palju ainuüksi Tartumaa heinamaadel suviti värsket liha saada on, võivad meile tinksuda ja kraaksuda need kümned tuhanded hakid, kes koos künnivarestega videviku saabudes igal õhtul linna tagasi naasevad ja oma laadungi pargipuude otsast maha lärtsatavad.
Kõik need numbrid on nii koledad, et mina sinna süveneda ei soovigi. Selline on elu, tahtmata põllumehe üle ironiseerida või teda hukka mõista!
Ah jaa, vabandust, jäneseid ju võrreldes selle ajaga, kui mu väsimatu peaaegu Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, neid Vihterpalus taga ajas, enam õieti polegi.

Aga nüüd jõuame sinna, kuhu selle looga tüürida tahtsingi – metsa

Statistilise metsainventuuri värsked andmed on meil olemas 2017. aasta kohta. Lageraiete alla läks 35 600 hektarit, millest riigimetsa (RMK) osaks jäi pisut rohkem kui kolmandik – 13 500 hektarit. Selles osas on kehtestatud juba aastast 2002 lindude pesitsemisperioodil maksumaksja kulul raierahu, mis algab 15. aprillist ja kestab kaks kuud – 15. juunini. Selline kompromiss on hetkel saavutatud ornitoloogidega, ehkki linnuteadlased sooviksid, et raierahu kestaks 1. aprillist 31. juulini.

Ülejäänud 22 100 hektarit jäi eramaade arvele, millel ametlikku raierahu pole kehtestatud. Kui palju sellest nimetatud ajaperioodil raiuti, me ei tea. Võibolla 1500 hektarit, arvan, kui sedagi, sest too aeg on kõige ebasobivam metsatöödeks ning paljud teed on metsaveoks kinni. Sel perioodil nähakse vaeva, et talvel raiutud puu üldse metsast välja saada.
See minu välja pakutud 1500 hektarit (üks lageraie metsas metsapõlve ehk 50–100 aasta kohta), on kaduvalt väike kogus võrreldes sellega, mis toimub lindudega igal aastal ühel põllutükil kõikidel meie põllumaadel ja iga päev meie maanteedel. Eesti Ornitoloogiaühing, oma arvamuses parlamendile kevadsuviste raiete kohta, märgib, et majandamata vanas metsas pesitseb keskmiselt 11 paari hektari kohta. Dokumendis mainitakse 19 000 kuni 69 000 ebaõnnestunud pesitsemisest. Viimane number on minu loogika järgi küll selgelt üle hinnatud. Soovimata end tituleerida mingiks tiivuliste asjatundjaks, tean, et paljudel lindudel esineb teine munakurn, kui esimene hukka saab või ebaõnnestub. Linnud teevad lihtsalt uue pesa teise kohta.

Kellelgi vist pole mõttesse tulnud heinatöid ära keelata või liiklust maanteel seisma panna, sest selleteemalise kampaaniaga meediatähelepanu ei teeni. Õigemini teenib küll – vaadatakse, et see tegelane on peast segi.  Liikluse seiskamise üle võiks siiski mõtiskleda – siis saaksime liiklussurmade arvu viia peaaegu nullini. Peaaegu sellepärast, sest ikkagi võivad juhtuda lood nagu kunagi Harju-Ristil ühe mehega, kes purjus peaga isekallutaja kasti magama jäi. Kui joomakaaslane tõstis pulli pärast auto kasti üles, ta oma elu kaotaski. Liiklussurm kahjuks seegi.

Linnud lendavad ennast massiliselt surnuks vastu Tallinna kõrghoonete klaasist seinu ja minu ema maamaja köögi akna altki leiab neid aeg-ajalt. Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadlane Marko Mägi on väitnud Eesti Ekspressis, et Eesti kassid panevad nahka 8 – 11 miljonit lindu aastas.
Jaanituledes põleb igal aastal tuhandeid linnupesi koos poegadega. Ja on veel tuhat muud põhjust nende hukkumiseks.  Võib öelda, et pea iga tegevus, mida inimene loodusesse minnes harrastab, tapab või hävitab kedagi!

Minu jutt ei ole kirjutatud selleks, et midagi õigustada, veel vähem näidata , et „teised teevad ka“. Elu lihtsalt ongi selline.
Emotsioonidele rõhudes on lihtne suurt osa inimesi ära lollitada. Selle eesmärgiks on rahulolematute kodanike häältele toetudes saada rohkem võimu või oma uuringuprojektidele ja  MTÜdele rohkem maksumaksja raha. Sealhulgas seda raha, mida metsamehed on riigile maksnud.

Armas linnarahvas ja teised head inimesed! Uskuge või mitte, aga enamus metsamehi teab, kuidas metsas elurikkust hoida, millal ja mida metsas teha või tegemata jätta.

Vareste ja kajakate parved harvesteri järel ei lenda!

 

Metsas on ikka tööl käidud, mitte uitamas (Metsasõjast mõeldes “Tõde ja õigust” vaadates)

Maaleht 28.03.2019

Kui vanasti tehti tööd ja nähti vaeva esiisadelt päritud talupojatarkusele või koolipingist saadud teadmistele tuginedes, siis nüüd võib igaüks, kes vaid heaks arvab, olla nii-öelda uhhuu-metsanduse arvamusliider.

Mul oli au olla kutsutud režissöör Tanel Toomi suurteose “Tõde ja õigus” esilinastusele. Film oli intensiivne, võrratu muusika ja loodusvaadetega ning võttis oma maalähedaste, kuid sügavate tunnetega hinge kinni. Olin lummatud.

Möödapääsmatud paralleelid tänapäevaga

Filmile kaasa elades ja hiljem nähtu üle mõeldes kerkisid minu kui elukutselise maadehaldaja vaimusilmas tahes-tahtmata esile paralleelid tänapäevaga. Eestimaa metsades kõndides võime pea igal pool leida vanu kraave ja kiviaedu ning vanade tammede järgi võib aimata kohti, kus aastasadade eest elati.

Ma ei tea, millises ajas loodusemees ja kirjanik Valdur Mikita oma müütides elab, aga vähemalt viimased pool tuhat aastat on eestlane mõisaorjana põllutööd rüganud – olgu siis mõisahärra enda või tema käest renditud maal.

Mingisugusest ugri-mugri metsarahvast ei saanud Andrese ja Pearu ajal küll enam juttugi olla, sest niisama uitamiseks polnud lihtsalt aega. Mõisa metsas käidi talviti ränki teopäevi tegemas või siis tööl, et saada tasuks majapidamises vajalikku palgipuud ja vahel hao asemel küttepuidki.

Ehk tõesti vaid mõne porilaisa mõisniku metsa sai vabalt minna, et paari puu kaupa kogu kuusik pihta panna. Ilmselt nii see Vargamäel juhtuski. Viimased kaks allesjäänud puud raius Andres aga raevuhoos ise maha, sest “tal oli nende puudega liiga emotsionaalne side”.
Vaid sada aastat tagasi, 1919. aasta sügisel, sai “mets ja maa meitele”.

Ega igaühest ei saagi õiget peremeest

Vargamäel (ja mujalgi) hakkas mets taas kasvama aga siis, kui maa eestlaste käest uuesti ära võeti, natsionaliseeriti, pered üle mere põgenesid või Siberisse saadeti.

Nõukogude võimu aastatel tehti massiliselt maaparandustöid. Kuivendatud soo ning märja karjamaa koha peal kasvabki tänapäeval enamasti see mets, mis Andrese ja Pearu lapselapselastele ülekohut korvates tagasi on antud.

Nende faktide valguses on mulle aga arusaamatu, miks käib Eestis seitsekümmend-kaheksakümmend aastat hiljem metsasõda – mets, meie kõigi oma ja põline, olevat kõik maha raiutud ja metsatu maa viimnepäev olla kohe-kohe käes. No tõesti – püha müristus!

Kui vanasti “tehti tööd ja nähti vaeva” esiisadelt päritud talupojatarkuse või koolipingist saadud teadmistele tuginedes, siis nüüd võib igaüks, kes vaid heaks arvab, olla uhhuu-metsanduse arvamusliider.

Armastatud kirjanik Oskar Luts näitas meile isand Kiire varal, et ega igaühest ikka õiget taluperemeest saa. Isegi mitte eliiträtsepast. Põhjalike erialaste teadmisteta ei jõua kusagile. Selle üldteada väite markantseks tõestuseks on fakt, et suurimad metsasõdalased – nii rohelised, vabaerakondlased kui ka elurikkurid – kaotasid hiljutistel valimistel totaalselt. Isegi nende poolt antud hääled kokku ei oleks valimiskünnist ületanud.

Põhjus on selles, et puudub valdkonnaülene arusaam asjadest. Igaüks püüab iseenese tarkusest asju ajada, aga mentaalselt ollakse n-ö võõral maal, et mitte öelda “omadega metsas”. Ka kõrgete panustega, ent käisest valekaarte loopinud isehakanud ökoloogist “metsamees” jäi petukaubaga haledalt vahele ja lõpetab karjääri tõenäoliselt poliitilise laibana sipelgapesas.

Asjad tuleks endale lõpuks selgeks teha

Kõigile metsa teemal sõnaseadjatele on antud võimalus endale asjad järgmisteks valimisteks selgeks teha. Luua metsanduskool pakub sellealaste algteadmiste omandamiseks kaugõppe teel suurepäraseid tingimusi, pealegi tasuta. Pime viha edasi ei vii.

Lõpetuseks tahan öelda, et me kõik võiksime teha just sellist tööd, mida põhjalikult oskame ja armastame. Nagu teevad režissöör Tanel ning Allfilmi Ivo ja Johanna oma rahvaga. Nende tehtu on kõik kokku üks suur armastus. Aitäh!

Äripäev uuris, mismoodi pannakse paika riigi poolt igaastane raiemaht.

Andsin endapoolse kommentaari Äripäeva artiklile.

Mart Erik: Mäng numbritega, mis midagi ei tähenda

OÜ Kinnistu juhi Mart Eriku sõnul on emeriitprofessor Toomas Frey väiteid väga raske kommenteerida, sest erinevaid numbreid eri mõõteskaaladelt kokku liites ja lahutades võib ju saada tulemusi, mida iganes soovitakse. Erik annab oma hinnangu artiklis Mis on tegelik raiemaht? toodud arvamustele.

Peamine, mida antud loos ei arvestata, on puuliikide raievanus. Nõnda nagu tema, võib asjale läheneda vaid metsade ühtlase vanuselise jaotuse korral. Metsade seisund ja puistute raievanused on tegelikkuses aga erinevad. Nii näiteks on meie majandusmetsade peamiste puuliikide raievanused olenevalt boniteediklassist väga varieeruvad: haab 30–50, kask 60–70, kuusk 60–90 ning mänd alates 90–120 aastani. Hallil lepal polegi raievanust, seda võib igal ajal raiuda. Lisaks mõjutab metsade raiet selle sanitaarne seisund – seenhaigused ja üraskirünne.

Vale on Toomas Frey loos ka lubatud raiemaht, mis MAKi järgi on tegelikult määratud tasemele 12–15 mln/tm aastas. Samamoodi on tõest kaugel tegelik raiemaht, ei saa aru, kus on võetud 16 mln/tm aastas, kui kõik osapooled on enam-vähem nõus mahuga 11 mln/tm aastas. Lisaks soovitaks ma auväärt emeriitprofessoril põhjalikult tutvuda MAK 2020 materjalidega.

Ta liialdab ka lageraiega, mida tegelikult on ca 35 000 ha aastas. Nõnda ongi Frey toodud stsenaarium pelgalt „oleks” või tema soovunelm, mitte reaalsus.

Ma ei tea, kuidas on võimalik ilma konkreetsete metsaeralduste andmeid kasutamata põhjapanevaid üldistusi teha. Üldnumbrid tulevad ikka andmebaasidest päringuid tehes. Lisaks sellele on ajaloolistel põhjustel Eestimaa metsade vanuseline struktuur paigast ära. Alates 1940. aastast hiigelkoguses mahajäetud põllumajanduslik maa on metsastunud ning igal metsaomanikul on põhiseaduslik õigus oma vara kasutada vastavalt seadusele.

Vanaisa jälgedes

Maaleht  – 29.11.2018

70 aasta jooksul on Kastre metskonna kindlas metsamassiivis vaid paar eraldist, mis pole selle aja jooksul korra lagedad olnud. Praegu kasvavad kõige kõrgemad ja vanemad metsad just seal, kus 70 aastat tagasi laius lage maa.

Olen õnnelik inimene – kaks vanaisa ja kaks vanaema on lapsepõlves ja hiljemgi mulle oma inimlikku soojust jagada saanud. Nende armastus, rangus, headus ning lõpmata elutarkus on mu hinge jätnud määratu pärandi. Mu elus pole möödunud vist päevagi, mil ma kellelegi neist ei mõtleks või tükikest nende vaimsest pärandist ei kasutaks. Enim on mind mõjutanud isapoolne vanaisa Paul.

Vabadusristi kavaler Paul Erik oli pärast Vabadussõja lõppu rotatsiooni korras metsaülem Audru, Alatskivi, Väätsa ja Kastre metskondades. Kastres lõppes tema 30 aasta 2 kuu ja 10 päeva pikkune teenistus metsaülemana 10.juulil 1951. aastal, mil ta arreteeriti. Talle mõisteti karistuseks 25 pluss 5. Siiski oli tal õnne pääseda vangistusest üsna varsti pärast Stalini surma.

70 aastat tagasi

Leidsin arhiivist 1948. aastal tehtud aerofoto – muidugi salajase. Kaardil on näha üks tänane RMK Kastre metskonna metsamassiiv, mis pildistati Paul Eriku metsaülemaks olemise ajal. Võrdlesin seda kahest eri vaatenurgast tänaste ortofotodega ning tegime samast metsast pilte täpselt 70 aastat hiljem.
Alustuseks mainin täpsustavalt, et tegemist on majandusmetsaga ehk „puupõlluga“ nagu nüüd tavatsetakse seda tüüpi metsa halvustavalt nimetada. Kahjuks ei tule paljud inimesed selle pealegi, et suur osa RMK-le kuuluvaid metsi ongi inimkätega algusest peale rajatud ja kasvatatud. Samal ajal on just enamus erametsadest loodusliku tekkega, mis kasvanud omapäi asjaolude tõttu sööti jäänud endistele põllu-, heina- või karjamaadele.
Analüüsisin piltidel olevate maade takseerkirjeldusi, vaatlesin peamiselt metsaeraldiste vanust. Metsaeraldis on termin, mida võiks teada inimene, kes lageraietest ühel või teisel moel metsa kohta sõna võtab või kusagile õhinaga allkirja paneb. Lühidalt – eraldis on metsa kirjeldamise üksus, terviklik metsaosa, mille tekkeviis, koosseis, vanus jms on kogu ulatuses piisavalt ühesugune, et seda saaks majandada ühesuguste võtetega.

Võrreldes materjale – kolm aastat tagasi Maa-ameti poolt tehtud maakatte kõrgusmudelit vana aerofotoga – avastasin, et antud massiivis on kõige kõrgemad ja vanemad metsad just need, kus 70 aastat tagasi oli lage maa. Kokkuvõttes – puistu vanus viitab aastatele, mil antud metsaosa oli lage.

Siinkohal sobiks pakkuda lugemiseks üks lõik vanaisa mälestustest:
„Heites pilku tagasi oma tegevusele Kastre metskonnas, ei saa ma mainimata jätta kõigepealt, et ma senna saabusin ajal, mil eliitmetsad olid juba likwideeritud. Selles metskonnas töötas enne Teist maailmasõda saeweski Emajõe weerel, mille peamiseks warustajaks oli – loomulikult – kohalik metskond“.

Kui kasutada Paul Eriku väljendust, siis tänased eliitmetsad leiame me just neilt toonastelt 1948. aasta aerofotolt paistvatelt lagedatelt aladelt, mil mu vanaisa seal vägesid juhatas.

Analüüsides kõne all olevat piirkonda näeme, et viimase 70 aasta jooksul on antud metsamassiivis vaid paar eraldist, mis poleks olnud selle aja sees lagedad. Kusjuures osa tolleaegsetest raielankidest on tänaseks taas lagedaks raiutud ning eluring on alanud otsast peale. Tõenäoliselt olid ka mõisnikud sel alal metsi korduvalt lageraiunud. Küllap tunnistavad seda ka vanad kaardid.

44 aastat tagasi

1974. aastal toimus populaarne lauluvõistlus „Tallinn-Tartu 74“. Seal sai Andres Valkoneni ja Leelo Tungla laul „Las jääda ükski mets“ Tõnis Mägi esituses mitu preemiat – kolm aastat varem asutatud Lahemaa rahvuspargi eripreemia parima laulu eest teemal „Loodus ja inimene“ ja Tartu Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee „Nooruse preemia“. Nii kirjutab tollane 4. jaanuari ajaleht „Sirp ja Vasar“.
Sama aasta kevadel istutasime metsamajanduse kolmanda kursuse tudengitena metsakasvatuse praktikal Järvseljal suurel lageraielangil kuuski. Oli päikseline päev. Minu taksikoer Naki ronis alati kohe jahedasse värskesse valmiskaevatud istutusauku. Nii olime sunnitud töö korraldama sedamoodi, et esimesse auku istutati puud, teine auk oli Naki jaoks ja kolmandat kaevati. Niipea kui uus auk valmis oli, koer selle ka hõivas.

Nüüd kasvab seal tubli 45-aastane kasesegune kuusik. Ka Kastre metskonnas mühavad samal ajal istutatud korralikud kuusikud ja ilmselt looduslikult uueneda lastud, kuid kindlasti vagustusraie ja hiljuti harvendusraie läbinud kaasikud, mis tänavu  seeneliste poolt jalalt lõigatud ussitanud seenemütse täis oli.

Minnes aga veelkord tagasi seitsmekümnendatesse vaatame ENSV metsafondi kohta andmeid seisuga 1. jaanuar 1973.

Tolleaegse ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumilt ametlikuks kasutamiseks (st poolsalajane) Robert Seina poolt koostatud eksemplar number 00473 näitab metsaga metsamaa (loe: metsaga metsamaa ehk siis metsamaa ilma lagedate aladeta) pindalaks Eestimaal kokku 1, 6325 miljonit hektarit ning metsade kogutagavara 182,86 miljonit tihumeetrit. SMI 2017 , mis kõigile avalikult näha, annab meile vastavateks arvudeks 2,1574 miljonit hektarit ja 486,10 miljonit tihumeetrit.

Metsata metsamaad oli 45 aastat tagasi Eestis kokku 132,8 tuhat hektarit ja 2017. aastal 173,2 tuhat hektarit.
Protsendid siis vastavalt 7,5% ja 7,4% kogu metsamaa pindalast. Need numbrid näitavad, et olukord on praktiliselt sama.

Praegune aeg

Mõtlen siinkohal, et kui SMI oleks salajane, küllap siis ka neid andmeid usutaks.

Arvamusartiklites kirjutatakse hirmulugusid, tänavatel ja isegi ministri kabinetis räusatakse sellest, kuidas meie metsad on kõik lagedaks raiutud ning katastroof olevat justkui käes. Murelugusid oli kuulda ka 45 aastat tagasi. Pange aga tähele, et tänaseks on meil tolle ajaga võrreldes metsaga kaetud metsamaa pinda kolmandiku võrra ning tagavara isegi 2,6 korda rohkem, rääkimata kaitsealustest metsadest, mida on sealhulgas omasoodu kordades rohkem.

Lõpetuseks tahan öelda, et vaatamata kurjuseimpeeriumis elamisele olid inimesed siiski üksteise vastu oluliselt sõbralikumad. Tänaseid vabal maal valitsevaid omavahelisi suhteid iseloomustavad tihtilugu tigedus, viha, ärapanemine ja kanakarja kambakas. Kahjuks väljendub see enamasti just valdkondades, kus kritiseerijatel enestel puudub asjadest igasugune sisuline arusaamine. Metsandus kui teadus pole siiski viienda klassi matemaatika nagu tundub meil üldine arusaam olevat.

Aga minu vanaisa Paul Eriku monumendina seisev elutöö on täna kõigile näha – see on mets tema muutumises. Eesti ei ole laastatud maa, vaid metsadele elurikkuse ja uute eluringide looja.

Vanad metsad, nagu vanavanemadki, annavad oma „valdused“ ikka ja jälle edasi metsanoorendikele, just kui oma lastele ja lastelastele. Aga see ongi jätkusuutlik metsandus.

Pisut Eesti – Läti piirilepingu ettevalmistustöödest Vabadussõja ajal.

Täna pühitsetakse Läti Vabariigi sajandat sünnipäeva. Seetõttu tahan avaldada tükikese oma vanaisa Paul Eriku mälestustest, mis ta oli sahtlisse kirjutanud ja valmis saanud 1959.aastal. Lugu on sellest, kuidas sai alguse suur osa Eesti – Läti piirist Heinastest Valgani. Sellest allpool.
Kahjuks jäi vanaisal üles kirjutamata suur osa Vabadussõja mälestusi, mida oleks võidud kasutada tema enda vastaste süüdistustena, ehkki Stalin oli juba surnud ja kestis nn Hruštšovi-aegne sula.  Seetõttu ei saagi me täna Paul Eriku sulest lugeda sellest, mis juhtus Narva rindel 1919. aasta detsembris, mil Punaarmee alustas rahuläbirääkimistele surve avaldamiseks pealetungi ning tekkis rindest läbimurdmise oht. Just toona saadeti kindral Ernst Põdder oma kolmanda diviisiga vaenlast peatama ning võiduka sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti relvarahu 31. detsembril 1919.  Nagu teame, kirjutati seejärel alla Tartu rahuleping 2. veebruaril 1920.

Ja nüüd koos Paul Eriku mälestustega Lätimaale :

4. aprillil 1919. aastal moodustati 3. Eesti jalawäe diwiis rindelõiguga Heinaste, Ruhja, Walga. Kindral Ernst Põdder määrati selle selle diwiisi ülemaks. Sõjaministeeriumi käskkirjaga olin määratud selle diwiisi staabi sõjawäe topograafiks. See tehti mulle teatawaks allkirja wastu järgmisel päewal.

See oli mulle üllatuseks. Koht oli soliidne ja wõrdus koosseisude järgi kapteni aukraadis sõjawäe topograafi kohale. Mul oli hea meel, et mu warasemat tööd nii kõrgelt hinnati, sest see määramine sündis ainult minu töödega arwestades. Mind ennast ei tuntud ega polnud näinudki meie kindraliteet.
Sõitsin Wiljandisse, kus oli wormeeritud 3-da Eesti jalawäe diwiisi staap. Esitasin ennast kõigepealt staabi ülemale polkownik Reekile, kes oli minu otsene ülem. Kohe läks lahti pingeliseks tööks. Tellisin Tallinnast Sõjaväe topograafia osakonnast kaartisi ja saatsin wäeosadele laiali wajalise arwu. Kandsin kaartidele kõik rindelõigud. Otsekohe selgines pilt sõdiwate poolte seisukorrast. 3-da diwiisi rindelõigust koostasin skeemisi, mis esitati Peastaapi wastawate diwiisi ülema ettekannetega. Minuga oldi rahul.
Kord ühel õhtul kui diwiisi ülem oli tagasi jõudnud ühelt Tallinna reisilt ja õhtusöögi alla wõtnud paar topkat, ütles ta terwe ohwitserkonna ees, kes istus õhtusöögi laudas: „Aga topograaf on meil tore. Ka Tallinnas ollakse Teiega rahul, lipnik!“ Ma hüppasin kohe toolilt ülesse ja ei mõistnud selle peale muud wastata  kui – Minu kohus , härra kindral! Wana oli heas tujus ja tegi ettepaneku juua sel puhul üks kõwem kärakas.
Rinne 3-da diwiisi rindelõikus püsis kindlalt ja waenlase wäeosad suruti kawakindlalt kaugemale Lätimaa sisse. Häiriwaks momendiks oli  6-da Eesti jalawäe polgu 10. roodu üleminek waenlase poolele. Seoses sellega asus waenlane pealetungile Ruhja all. See läbimurre aga likwideeriti kiirelt waruwägede poolt. See oli põhjuseks, miks tagandati 6. polgu ülem polkownik Puskar, kelle asemele määrati 3-da diwiisi operatiiwadjudant kapten Tallo.

Kapten Tallo määramisega wõeti ette 6-da polgu rindelõigu tundmaõppimine maastikul, millisele retkele kutsuti kaasa ka mind kui sõjawäe topograafi. Sõitsime polkownik Reeki, kapten Tallo ja weel ühe ohvitseri seltsis mootorpaadiga mööda Ruhja jõge alla Burtnieku järwe.
Seisin püsti paadipäras ja kandsin kaardile kõik, mis märkasin uut jõekallastel. Jõudes Burtnieku järwe ligidale – Ruhja jõgi kukub Burtnieku järwe, tekkis weikene äpardus. Seal oli parwe ülewedamiseks üle jõe tõmmatud terastross, mis oli weekarwa hall. Seda pandi tähele alles siis kui paat kiiruga trossile lähenes. Paadis istujad tõmbasid trossi üle pea. Mina ei jõudnud istuda, waid olin sunnitud trossist üles hüppama. Kuid enne kui mu jalg õhust paati jõudis, sulpsatasin ma wette. Haarates parema käega trossist, hoidsin pahemaga kaarti, et see märjaks ei saaks. Paat tegi tiiru tagasi, wõttis mu peale  ja kihutas järwe poole edasi. Olles ise märg, panin ma kuiwa kaardi portfelli kuna mu ülesanne oli sel luurekäigul tehtud. Puhus kõle tuul ja järw lainetas tugewasti. Mu hambad lõgisesid sõna tõsises mõttes kui jõudsime Burtnieku mõisa ja sealt edasi hobustega Ruhja alewikku – 30 kilomeetri kauguselt. Kuiwi riideid polnud kusagilt wõtta ja märgade kuiwatamisega polnud wõimalik aega wiita. Rongi jõudes heitis polkownik Reek magama, mina istusin wagunis ja lõgistasin hambaid. Mõisaküla jaamas peatasin hetkeks meie erarongi ja hankisin jaama komandandi kapten Lugenbergi käest pool liitrit wiina. Wiskasin selle napsukese kiirelt hinge alla – sakusment oli omal ligi ja sain kohe sooja. Sellest suplusest ei saanud ma nohugi, kuna Wiljandisse jõudes  kordasin weel arstimist samal wiisil ja mõõdul. „Burtnieku järwes lõid kalad kõhtupidi ülespoole, kui Erik senna kui pomm sisse kukkus“, nokkis mind staabiülem Reek kui seda lugu oma ohvitseridele rääkis – „ise kõrini märg, aga kaardi, mis tal käes oli, jättis kuiwaks!

 

Eesti – Läti keelepiiri koostamine.

1919. aasta mai kuuks olid waenlase wäed löödud kaugele Lätimaa sisse ja 3-da diwiisi rindelõiguks kujunes RamotskiMarienburgi liin Lätimaal. Staap kolis Wiljandist Walka, asudes kitsarööpmelise raudtee wagunitesse elama Walga jaamas. Eesti-Läti piir oli puhtaks pühitud ja kerkis küsimus tulewase riigipiiri määramise kohta. Selleks andis ülemjuhataja käskkirja selgitada rahwuskeele piir Eesti ja Läti maade wahel alluwates rindelõikudes 2-sel ja 3-dal diviisil ja Soomusrongide divisjonil ning koostada wastawad kaardid.
3-da diwiisi rindelõiguks wastu Lätimaa Wolmari maakonna piiri oli Pärnu ja Wiljandimaa, alates mere äärest Heinaste alewikust kuni Tündre järveni – Walgamaa piirini.Sellel alal oli waja wälja selgitada eestlaste ja lätlaste elukohad ning wastawalt sellele tõmmata keelepiiri joon. Diwiisi ülem kindral Põdder arwas, et seda on kõige õigem panna maakondade walitsuste esindajate peale, milleks ta moodustas komisjoni. Selle komisjoni eesistujaks nimetas diwiisi ülem mind diwiisi käskkirjaga.

Samal ajal hakkas Riia all end liigutama „Balti Landeswehr“. Esimene kokkupõrge toimus Eesti ja Landeswehri wahel Romotski raudteesilla juures. Uus ähwardaw hädaoht , mis kerkis Riia alt, tõmbas maakondade walitsuste tähelepanu täiel määral oma peale ja keelepiiri selgitamise küsimus jäeti kõrwaliseks asjaks. Sellepärast ei leidnud  ma Mõisakülast, kuhu see komisjon pidi kokku tulema, ühtegi maakonna walitsuse esindajat. Ja milleks mulle neid tarwis oligi? Ma ei uskunud , et need esindajad oleks minuga ühes ette wõtnud uurimisreisi mööda piiriäärseid waldasi, mida kindlasti kawatsesin läbi wiia. Ma otsustasin tegutseda üksinda ja mitte ainult sellepärast, et mul oli käsk. See töö oli waja ära teha.
Wõtsin waatluse alla kõigepealt Wolmari maakonnas asuwad wallad. Mõisakülast sõitsin wälja Ippiku walda – küüthobustga, sealt edasi üle Laatre walla Arawesti, Lode, ja Kenigshofi waldadesse, millised olid Wolmari ja Pärnu – Wiljandi maakondade piiril. Küüthobuseid wahetasin igas wallas.Kenigshofist sõitsin üle Ruhja alewi Salisburgi, Kodjaku ja Heinaste waldadesse, millised asusid Wolmari ja Pärnu maakondade piiril. Igas wallas märkisin topograafilisele kaardile Eesti ja Läti talud ja wõtsin wallawalitsustelt tõendid eestlaste ja lätlaste arwu kohta walla piirides.
Heinastest sõitsin mootorpaadiga Pärnu, kus maakonna walitsusest sain andmed Orajõe, Laiksaare ja Tali waldade elanike kohta. Jäärja wallas käisin kohal haaki tehes kui olin läbisõidul Salisburgi wallast Wolmari maakonnas. Nii olidki mul käes kõik wajalikud andmed Mõisakülast kuni Heinasteni. Kuid uurimised polnud weel lõppenud. Sõitsin Pärnust uuesti Mõisakülla, kus kontrollisin, kas seal pole käinud mõni walitsuse esindaja. See oli asjata ajawiitmine – mitte ühegi maakonna esindajat seal nähtud ei olnud.
Mõiskülast sõitsin ma jällegi wälja küüthobustega wastu Wolmari maakonna piiri asuwatesse Abja, Penioja, Polli ja Taagepera waldadesse, toimides seal samuti nagu mainitud eespool. Taageperast sõitsin üle Naukseni walla, mis asus Wolmari maakonna piirides, Naukseni raudtee jaama ja sealt rongiga Walka. Keelepiiri kaart oli mul wastavalt Ülemjuhataja direktiiwile koostatud pliiatsiga. See näitas , et suures osas jooksis ka keele piir mööda administratiivpiiri. Kindlakujuliselt pidi jääma Eesti poolele Wolmari maakonnast Laatre wald, kus eestlasi elas 833, lätlasi 216. Wäga palju Eestlasi elas ka Ippiku ja Heinaste waldades. Heinaste wallas elas eestlasi 486, lätlasi 1054. Selgete Eesti nimedega Arawesti ja Lode wallad osutusid puht Läti waldadeks – Arawestis oli eestlasi 70, lätlasi 487, Lodes eestlasi 62, lätlasi 551. Heinaste wallast, kus kolmandik olid eestlased, tõmbasin keelepiiri keset valda, jättes Eesti poolele Heinaste alewiku mere ääres, kus eesti soost elanikud olid ülekaalus.

Walka jõudes  oodati mind seal kärsitult. Diwiisi staabis käis palawikuline ettewalmistus sõjaks Landeswehri wastu. Keelepiiri kaardi puhtalt koostamine ja esitamine Peastaapi lükati edasi. Kiiruga tuli hakata koostama skeemisi Landeswehri tagasilöömise operatiiwkäskude juure ja wäeosadele wälja saata Riia eelsed topograafilised kaardid.
Landeswehri juht ignoreeris Eesti Ülemjuhataja ultimatiivset ettepanekut tõmmata oma wäed tagasi, waid jätkas liikumist Eesti suunas. 3-da diviisi wäeosad suunati Landeswehri wastu. Sakslaste wastu wõitlewate wäeosade grupi juhiks määrati 3-da diviisi staabi ülem polkownik Reek. Ta sõitis Wolmari ja asus sealt wägesi juhtima 6-da polgu staabist. Kuna kindral Põdder ühes diviisi operatiiv adjutant Taftiga jäid Walka, sõitsin mina Wolmarisse polkovnik Reegi staapi.
Landeswehr peksti puruks Eesti Rahwawäe poolt  lühikese aja jooksul. Ta palus rahu Riia all, kuhu ta paisati Wõnnu alt eestlaste wõimsate löökide tagajärjel.

Pärast Landeswehri purustamist sõitis 3-da diviisi staap taas Wiljandisse, et lõplikult sealt ära kolida Walka , kus ta paigutati soliidsetesse ruumidesse. Diwiisi rindelõigus walitses waikus. Nüüd sain aega puhtalt wälja joonestada Eesti-Läti rahvuste keelepiiri kaart.
Keelepiiri kaart esitati Ülemjuhatajale ja warsti saabus wastuseks järgmine telegramm : „3-da Diviisi staabi topograaf, lipnik Erik, on diviisile antud ülesandest keelepiiri kaardi koostamisel õieti aru saanud ja kaardi koostanud asjatundlikult. Samal moodusel koostada kaardid 2-sel diviisil ja Soomusrongide diwisjonil, milleks asuda kontakti 3-da diviisi staabiga. Laidoner“

Nii lõppesid minu vanaisa jaoks tulevase Eesti – Läti piiri mahapaneku ettevalmistustööd.

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles