Rubriigiarhiiv: Mardi postitused

Mardi postitused

Jõmmkärakas igavaks muutunud metsasõjas.

Viimasel veebruarikuu õhtul, viis päeva enne Riigikogu valimiste lõppu, käis meie meediaruumis taaskord üks ilmatu  jõmmkärakas juba igavaks muutunud metsasõjas. Selleks oli Lembit Maametsa arvamusartikkel  „Eesti metsade raiemaht on juba aastaid ületanud metsa juurdekasvu“.

Tahan alustuseks küsida – miks ja kelle huvides see projekt Postimehe Fondi poolt algatati? Eraprojekt „Eesti metsade alternatiivne hindamine“ (MAH) üritab taas Eestis aastaid kasutusel oleva Statistilise metsainventeerimise (SMI) tulemusi kahtluse alla seada. Väidan, et ülalnimetatud artiklis toimub järjekordne manipulatsioon Eesti metsade juurdekasvu terminitega vahetult enne valimisi ja eksitakse (teadlikult?) nende kasutamisel, et väheinformeeritud inimestel pea segi ajada ning taaskord heita varju metsandusvaldkonnas tegutsevate teadlaste ja ettevõtjate peale.
Esitan järgnevalt mõned autori seisukohti ümberlükkavad selgitused ning võrdlen metoodilisi erisusi nende kahe hindamiskriteeriumi vahel.

Esimene oluline fakt on see, et SMI ja MAH arvutamise metoodikad on täiesti võrreldamatud, ka nende käigus saadavate andmete kvaliteet on kardinaalselt erinev. Peamine erinevus seisneb selles, et SMI andmed saadakse looduses proovitükkide täpismõõtmise teel ja  ning saadavad andmed üldistatakse kogu Eesti metsaolemile. MAH on aga tehtud kameraalselt – see tähendab laua taga.
Nagu Maametsa artiklist selgub, lähtub alternatiivne hindamine metsaregistri andmetest. Metsaregister kui andmebaas on aga kahjuks äärmiselt lünklik (üksikute kinnistute ja firmametsade andmebaasi hoidmiseks on ta siiski piisav abimees), andmed  vananenud ja paljude kinnistute puhul puudub üldse igasugune teave seal kasvava metsa kohta. Ka Maamets ise tunnistab, et metsaregister ei näita Eesti metsade hetkeseisu ja tunnistab, et reaalsete andmete puudumise korral need tuletati (modelleeriti).
SMI-l metsaregistriga kokkupuude puudub.

Siinkohal tuleb märkida, et isegi tavametsakorralduse puhul, vahetult kohapeal mõõtmisi tehes ja olenevalt taksaatori käekirjast, on ametlikult lubatud vead – näiteks esimese rinde tagavara osas 20% ja latimetsades 30%.  Samuti ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik mõõta puude kõrgust ja diameetrit ning esimese rinde puude varjus kasvava teise rinde tagavara aerofotode järgi (ka nendele parameetritele on Metsa korraldamise juhendiga antud lubatud viga). Vanade metsakorralduse võimendatud vigadega andmete aktualiseerimine ilma metsas käimata päris kindlasti teaduslikult põhjendatud tulemust ei anna, pigem võimaldab tekitada sellise tulemi, mida soovitakse saada.

Teiseks vähendab MAH-i usutavust fakt, et ta on kasutusel alles esimest korda ning tal puudub võrdlusbaas eelmiste aastatega, samal ajal kui SMI on olnud andmekorje aluseks aastaid. SMI lähtub aastasest jooksvast juurdekasvust, kuid arusaamatul põhjusel kasutab MAH metsade juurdekasvu iseloomustamiseks keskmist juurdekasvu. See on üks väga kaval nõks asjatundmatutel lugejatel pea segi ajamiseks.

Toon näiteks, et kui minu ettevõtte poolt hallatavates metsades on 20-aastase metsa jooksev juurdekasv 7,5 tihumeetrit, siis arvutades sama metsa keskmist juurdekasvu MAH-i meetodil, saaksime tulemuseks kõigest 4,3 tihumeetrit aastas (Vt Erik, Mart. Minu mets. Kirjastus Kvart, 2022, lk 197.) Väliselt samalaadse tulemuse saame vaadeldes Eestis SMI arvutusmeetodil saadud 2021. aastas 15,8 mln tihumeetrit jooksvat ja MAH-i poolt arvutatud 6,7 miljonit keskmist juurdekasvu.
Omavahel on võimalik võrrelda vaid võrreldavat. Kirjeldatud numbrid pole küll omavahel vastuolus, kuid need parameetrid pärinevad täiesti erinevast relatiivsest taustsüsteemist.

Kolmandaks. Mulle jääb selgusetuks, kust on võetud raiemahu numbrid. Ega ometi mitte SMIst?

Tuleb kogemustele tuginedes tunnistada, et muidu on Lembit Maametsa firma metsakorralduskavad olnud ikka usaldusväärsed, kus iga metsaeraldise kohta kenasti ka jooksev juurdekasv märgitud ning seetõttu on eriti arusaamatu, miks ta kogu Eesti metsanumbritega seekord niimoodi vassib.

Lugejale meeldetuletuseks puudutan veelkord ka jätkusuutliku metsanduse teemat ning meenutan ajaloolist fakti, et ajavahemikus 1939 – 1955 suurenes Eestimaa metsamaa pindala kahekordselt. Seda tingisid sõda, põgenemised, Siberisse saatmised ja kollektiviseerimine. Nimetatud asjaolud olid ka põllu-, karja- ja heinamaade võssa kasvamise põhjuseks. Tänaseks on sellest ajast üle 80 aasta möödunud ning võsa küpseks metsaks saanud. Ja seda on palju. Metsa ühtlase kasutuse jaoks on metsade vanuseline struktuur paigast ära. Vaatamata sellele oleme püsinud oma raietega aastase juurdekasvu piires – nii ütleb SMI. MAH väidab vastupidist.
Kahtlustan, et kogu selle etenduse taga on teatud tegelaste ambitsioonid ning suutmatus oma eksimusi tunnistada, kui SMI toimiv meetod teadlaste poolt legitiimseks tunnistati ja Tartu Ülikooli matemaatikute poolt auditeeriti.

Kokkuvõtteks saabki tõdeda, et metsateemalise artikli – mis valedele faktidele ülesehitatud ning lugejate päid segiajav – ajastamine valimismöllu nädalale, jätab kõige labasema varjatud valimisreklaami mulje, et „omasid“ metsasõjas toetada ja neid järgmise Riigikogu koosseisu või koguni valitsusse upitada.

Loe lisaks:
Keskkonnaagentuuri metsastatistika on usaldusväärne.

Mardi postitused

Kust ikka tuleb see viha metsameeste vastu?

5. jaanuari Postimees esitas järjekordse süüdistuse RMK pihta, kasutades pealkirjaks reljeefset väidet: „RMK müüs puitu 52 miljoni euro jagu oksjonihindadest odavamalt.“ Ehkki juhtkiri möönab, et 52-miljoniline vahe ei tähenda ilmtingimata seda, et kestvuslepingute puhul on mängus korruptsioon, siis piltlikult öeldes oli häbistav hoiak ikkagi raiutud suurte mustade tähtedega valgele puidust valmistatud paberile.
Kahtlustan, et enamus lugejaid antud artikli esimesest lõigust kaugemale ei jõudnud, sest lisaks tasulisele lugemisele oli tegemist üsna segase ja keerulise kokkukirjutusega. Seepärast on eriti kurb, et kallutatud pealkiri annab taaskord võimaluse pealiskaudsele meedia tarbijale RMK-d ja tema töötajaid südamepõhjast kiruda, hukka mõista ning „sobiva“ vandesõna ka metsameeste suunas saata. Ja ega Nemvaltski oma karikatuuriga ei halasta – vargad, kes muud.
Kahjuks on seegi kord, nagu metsanduse teemadel sageli juhtub, pandud ühte patta erinevaid protsesse kirjeldavad mõisted ja tehtud selle rosolje pealt tähtis „avastus“. Erilise vürtsi annab loole lisaks muidugi sõna „salastamine“.

Milles on aga asi? Mida siis tegelikult kritiseeritakse?

Puidu müük kestvuslepingu alusel ja puidu müük oksjonil on kaks täiesti erinevat asja – umbes nagu metssiga ja kägu: esimesel puhul on tegemist pikaajalise kokkuleppega, mille tulemusena mõlemapoolselt tagatakse tarned ja hoitakse hind suhteliselt stabiilne ning tavapäraselt ongi see salajane; teisel puhul püütaksegi hetkel saadavat kõrgeimat hinda.
Viimase viie aasta jooksul on puidu hinnad olnud pidevas tõusvas trendis ning seetõttu ei saa kuidagi eeldada, et kestvuslepingute hinnad peaksid olema samal tasemel oksjonihindadega.
Koroona-aja hinnad oksjonitel on olnud täiesti „hullud“ ja seetõttu on ka kestvuslepingute kliendid olnud ettevaatlikud oma hinnapakkumistega, sest kogemus on näidanud, et ükskord kukuvad hinnad niikuinii. Siinjuures tuleb silmas pidada, et RMK teeb kestvuslepinguid just selliste partneritega, kes on maksujõulised ja riigile maksukuulekad ning näidanud end stabiilsete tootjatena. Nendel firmadel on klientidega, kellele toodangut müüakse, omakorda pikaajalised lepinguid ja seetõttu ka stabiilne turg.

Erametsa omanikega on lugu teine – vaid suuremad neist on üldse võimelised eelpoolkirjeldatud kestvuslepinguid tegema, sest enamik puiduturul aktiivsetest erametsa omanikest sõltub peamiselt raieõiguse või kinnistute ostudest, mille hinda ette teada ju pole. Seega – erametsaomanik müüb siis, kui tal on otseselt raha vaja ja loomulikult püüab seda teha võimalikult parima hinnaga.

Olenemata omandivormist tuleb raiete planeerimisel arvestada erinevate faktoritega: tavapäraselt ilmaoludega või hoopiski viimasel ajal asetleidva nähtusega, kus kõige sobivamal raieperioodil blokeeritakse otsitud kaebuse põhjal metsateatised. Kogemus on näidanud, et kohtus selgub mõne kuu pärast, et polegi olnud mingit põhjust raiet keelata, aga selleks ajaks on kätte jõudnud juba linnurahu, mis maailmas ainulaadne – vaid Eestis peetav. Ei teagi, kas nutta või naerda sellise rahvavaenlase stiilis tegevuse peale.

Kogu RMK müük oksjonile?

Oksjonitel osaleb aga väga erinevaid ostjaid. Mõnedel on peamiseks motivaatoriks hasart ja sageli ilmub turule uustulnukaid, kes ei tee vahet kasvava metsa ja ümarpuidu tihumeetrilgi. On olnud värvikaid oksjonivõitjaid – nn hinnainfluentsereid, kes enamasti lõpetavad kahjuks oma tegevuse kohtutäituri või pankrotihalduri valve all või siis on „hajunud“ koos käibemaksuvõlaga ettevõtluse surnuaeda. Aga uued või vanad reinkarneerunud „seiklejad“ tulevad ikka ja jälle peale tagasi.
Sellest teadmisest tulenevalt kujutan elavalt ette segadust, mis tekiks, kui kogu RMK poolt raiutud puit avaliku oksjoni kaudu müügile läheks. Nii  suurte koguste peale ilmuksid üle maailma kohale kõikvõimalikud diilerid-viilerid, järgneks segadus maksetega, kohtulood „valede“ sortimentide tarnimisest jne. Vot siis alles näeks, mis on üks tegelik kauboikapitalism oma piiritaguste mahhinatsioonidega, kus konkurente üles ostetakse või blokeeritakse ja kasutatakse kõikvõimalikke trikke, et tarnijale vähem või üldse mitte maksta.
Aga mis peamine – pihta saaks meie oma stabiilne ettevõtlus, mis tõi 2019. aastal 1 miljoni tihumeetri puidu töötlemisel 193,3 miljonit eurot lisandväärtust (väide toetub Ernst ja Young Baltic AS poolt läbiviidud Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsile).

Üks aspekt vajaks veel mainimist. Minu arvamusloo ajendiks olev Postimehe artikkel näitab siiski suurepäraselt seda, et palke ju ahju ei aeta. Kuid kelle huvides võideldakse pidevalt puidu põletamise vastu omades teadmist, et raietest saadavast puidust vähemalt neljandik (lisaks madalakvaliteedilisele tüvepuidule ladvad, oksad, koor jne) ning osa selle hilisemal töötlemisel tekkivaid jäätmeid millekski muuks ei kõlbagi kui kütteks? Tegelikkuses on puit olnud ja jääb taastuvaks energiaallikaks, vaatamata erinevate „käragrupikeste“ jõupingutustele. Ehkki looduslik gaas on juba kuulutatudki lobigruppide töö tulemusel rohe-energiaks.

Huvitaval moel oli järjekordne rünnak meie tööstuse ühe tähtsama ja riigi majanduse stabiilsust kindlustava puiduressursi allika RMK vastu ajastatud selle aasta alguses Venemaa poolt kehtestatud ümarpuidu ja isegi kuivatamata saematerjali ekspordi keeluga.
Kelle huvides see viha õhutamine toimub?