Vist 1948. aastal oli Tartu Ülikooli ametiühing ostnud välja Vanemuise teatri etenduse „Rahu saar“ piletid.

Oli üks siuke igavene tobe tükk, aga mängisid head näitlejad. Meelde on jäänud näiteks Erich Jaansoo. Ei mäleta, kas neid pileteid anti ilma rahata või odavamalt, aga mina ja Niilo Mei saime ka sinna etendusele.

Esireas istusid komsomoli- ja parteitegelased. Kolmandas reas istus mees nimega Sikkar. Ta oli tulnud kahe preiliga, kes ka komsomolid etendust vaatama. Mööda oli läinud, noh pool tundi, kus laval õieti midagi ei toimunud. Saalis oli vaikus ja äkki kostus vali peeretus nii et saal kajas!
Seepeale saal kohises ja mühises, mis hirmus – no suur ehmatus oli. Ja siis nägin, kuidas keegi hiilis vaikselt ukse vahelt välja. Mina ei mäleta, kuidas etendus edasi läks. Igatahes Niilo läks ka minema, sest naeris nii, et kõht oli valus ja enam ei suutnud olla. Mina vaatasin ikka lõpuni. Aga esirea punased olid ikka väga nördinud. Ja ega siis igasuguste komiteede tegelasi vähe polnud.

Minu sõber ja koolivend Arno Tarik õigusteaduskonnast teadis hiljem rääkida, et komsomoliaktivist Sikkar oli magama jäänud ja mõtles, et on kodus. Hiljem ma ei näinud Sikkarit isegi mitte Kloostri keldris, kus ta varasemalt ikka aeg-ajalt käis.
Sellise tähtsusega sündmusi me nimetasime omavahel – üleliiduline pull. Selle väljendi mõtles välja Kalkuni Karla (tuntud näitleja Karl Kalkun).