Järvselja – see on minu kauge nooruse parimate mälestuste ja unistuste maa!

Meie kursus oli seal praktikal 1946., 1947., 1948. ja 1949. aastal.

Millised olid seal kevaded! Nii palju linnulaulu, käokukkumist, õitsvaid lilli, päikesepaistet ja kevadise metsa lõhnu ei ole ma mitte iialgi hiljem kohanud ja ligilähedaseltki midagi taolist mujal tundnud! Palavad suved värskelt kuivanud heinte aroomidega ja varasügis metsamarjadega – jälle kordumatu!

Töötasin kunagi Pärnu metsamajandis koos Tallinnast pärit noormehega, kes kogu oma õpinguaastatel pidas kõige vastikumaks kohaks praktikumide aega Järvseljal! Põhjuseks oli, et tuli teha füüsilist tööd, et alailma ründasid teda puugid, et lendasid ringi ennenägematud parmude karjad, pimeparmud, kirjud kärbsed, sääsed ja metsas pidi olema valvas, et ei astuks rästiku sabale. Ühesõnaga oli see jube koht ja peale selle polnud toas elektritki! Kõik oli muidugi õige, aga minu jaoks see oligi SEE VÕLU, mida tema küll tänitas, kuid milleta poleks olnud ka Järvseljat!

 

Esimene praktika oli meil 1946. aastal geodeesias, kus õppisime tundma ja kasutama maamõõduriistu. Assistendiks oli Leo Vassiljev. Oli vaikse häälega ja täpne mees. Meid jagati gruppidesse ja tuli ära mõõta mensuliga situatsioon Maasikmäel ja polügoon Haavametsas. Seal oli Georgi Raud teodoliidi taga, Leonhard Kuslapuu latiga nurgapunktides, mina ja Georg Karo tõmbasime linti. Oli väga palav suvi ja parmud olid meil kallal „mesilassülemitena“. Aitasin neid aparaadi juurest kasevihaga minema sugeda, muidu poleks torust midagi näha olnudki! Kuslapuu Leol oli seljas mustaksvärvitud, saksa sõjaväest pärit vihmakeep ja peas üle kõrvade tõmmatud barett. Pika vahemaa tõttu polnud kuulda omavahelisi hõikeid, parmude sumin oli üle kõige. Raua Jüri otsis silmadega latti, mis torust vaadates järjest madalamale vajus, viimaks kadus hoopiski. Läksin siis vaatama, et kuhu see latt ometi sai. Selgus, et lati hoidja oli jubeda parmukarja rünnakule vaatamata magama jäänud! Esialgu sai mustade lokkis juustega Leo koledasti sarjata, kuid koduteel pöördus asi juba naljaks. Kuslapuu Leo oli ka hiljem tuntud selle poolest, et ta oli võimeline poole sõna pealt magama jääma. Räägib, räägib ja jääb jutt vait – juba magabki!

Kõik need hilisemad paberitööd tegid ära „piin-insinerid” (peenikesed insenerid), nagu Herman Vaabel neid mehi nimetas.

Maamõõdu ja loodimisega tuli mul ise tegelema hakata Purdi metskonna metsaülemana. Ühe jaoskonna metsnik ei osanud lanke eraldada ja veel vähem kraave loodida. Selle töö tegin ise. Õpetust sain ikka Järvseljalt.

Hoopis rohkem meeldis mulle taimede tundmaõppimine, mida juhendas assistent Laats. Olin õppinud Treffneri Gümnaasiumis ladina keelt ja selle tõttu jäid need nimed mulle meelde palju kergemini kui mõnele teisele. Õppejõud oli oma teadmiste poolest kaugelt üle Venemaalt tulnud kateedrijuhatajast, kuid ta ei olnud peremehega ühte masti mees.

 

1947. aasta kevadel olime juba varakult – mai algul – platsis. Dotsent Peeter Rõigas, assistendid Ilmar Laas ja Harald Rebane panid meid tööle. Lõime raielangil lappe ja külvasime männi seemet. Istutasime heistritega tammekultuuri ja istikutega noore kuusemetsa. Juurisime kännud ja tegime väikese taimeaia. Peeter Rõigas oli korjanud suure hulga taimi, mille nimetusi ta meilt küsis. Vastus pidi olema ainult ladinakeelne. Üldhunnikust võttes sattusid taimed nüüd juba kahte lehte – see, mida teati ühte ja mida ei teatud teise. Minu taimed läksid kõik ühte hunnikusse. „Ometi üks poiss, kes taimi tunneb,” lausus dotsent. Minu kõrvad läksid kiitusest õhetama!

See oli üks kõva töine praktikum, mis kestis kolm nädalat. Ilmad olid ilusad. Sinililled, ülased, maikellukesed ja paljud muud metsalilled puhkesid õitsele, linnud laulsid, käod kukkusid, hommikul kudrutasid tedred. Nii ilus oli, et tagantjärele mõeldes hakka või nutma!

Järgmine praktika oli metsatakseerimine assistent Lembit Muistega. See suvi oli päris põrgu. Nii palju parme polnud keegi meist varem näinud. Tegin sonimütsiga ühe tiiru ümber enda ja lugesin ära. Neid oli seal oli 41, kusjuures paljud said veel enne lõksu langemist punuma! Haavametsa soises padrikus nägin esmakordselt põtra, mis oli peaaegu et sensatsioon!

Praktikumi tööd said kõik tehtud, kvartalite keerulised situatsioonid kirja pandud, puuanalüüsid läbi rehkendatud ja Tallinnas laulupeol koos Akadeemilise Meeskooriga laulmaski käidud.

 

1948. aastal oli esimene kevadine praktikum metsakasutuses. Koondasime Liispõllu lähistel metsamaterjale, kui äkki paistis metsa tagant paks suitsusammas. Pistsime kõik jooksu ja nägime, kuidas põles Järvselja jahiloss – meie tudengite kodu. Oli kohutavalt kahju, kuid see oli suure hooletuse tagajärg. Korstnad olid pühkimata aastaid, polnud vett ega pangesidki. Kustutada püüdis Georgi Raud, kes oli palavikuga koju jäänud, kuid asjatult. Järgnevalt kolisime nn garaaži, kus suures ruumis oli palju voodeid.

Praktikumi lõpul tegime läbi ka (küll vist viimast korda) palkide parvetuse Järvselja parvetuskanalil. Assistent Adalbert Vohlile tuli üheks päevaks appi dekaan dotsent Valdek Ritslaid seemisnahksetes säärikutes külgkorviga mootorrattal „Harley Davidson” (kust ta selle haruldase masina küll sai?). Vaadates põlenud jahilossi ütles ta: „Kõik varandus läks õhku! Uut jahilossi me ei ehita. Siia tuleb ühiselamu number üks!” Hilisem elu näitas, et ehitati siiski mõlemad – nii jahiloss kui ka „ühiselamu number üks”.

Lossiga koos põles ära ka tudengite vara. Reidla jäi ilma jalgrattast, mina tuliuutest nahktaldadega kingadest ja kohvrist ja kes seda enam mäletab, kellel veel mis ära põles. Osa asju haarasid veel viimasel hetkel Georgi Raud ja Heino Hansen, kes ka haiguse tõttu tööl ei olnud, lihtsalt sülle ja viisid muru peale hunnikusse. Herman Vaabel jäi ilma oma „Iridinoid” sulest, mida ta asjatult veel tuhast otsis!

Nalja pidi selle tõsise asja juures ikka ka saama! Selle koha peal on paras aeg veel mõni sõna lausuda sellestsamast Hermanist. Noormees rääkis mulgi murrakut ja oli tähelepanelik, kui aga midagi naljaks sai pöörata. Tema ütlemisi vahel naerdi kas või kõveraks, seda pidi ise kuulma! Tõi ka keelde arhailisi sõnu: natuke – küben, uinakut tegema – kurtma jne. Kellegi kohta ütles korra: „Esa om sul arit inimene, aga pojast kasvab luum!” või „olukord on äärmiselt räbäl!” või lugu Türsamäe kandlest „kus konna loegerdse sehen”. Herman oli erakordse naljasoonega mees, kelle sarnast kohtab harva või vist üldsegi mitte.

Sel suvel õpetati meid veel kasetohust tökatit ja vaigust tärpentiini ajama. Tökatit ei saanudki, kuid natuke tärpentiini küll. Pidime ka suurest hulgast kase küttepuudest puidusütt tootma, kuid kahjuks põles see hunnik tuhaks.

Dotsent August Karu sattus konflikti assistent Helmut Taimrega. Tema asemel määrati assistendiks Lembit Muiste, kes varem oli metsakorralduse kateedris 1947. aastal surnud dotsent Elmar Saare abimeheks. August Karu ja Lembit Muiste õpetasid meile hooldusraie tegemist mitmesuguse vanuse ja puistu koosseisuga metsades. Rajasime Karu väljavalitud alale haava proovitüki, mis osutus hiljem triploidseks haavikuks ja on nüüd üks Järvselja haruldusi, mida demonstreeritakse ikka ja jälle kõigile kõrgetele ja muidu külalistele.

Nii nagu Peeter Rõigas, oli ka August Karu meiega koos praktika ajal Järvseljal ja nende õppejõudude metsanduslik entusiasm kandus edasi kogu eluks paljudele tolleaegsetele üliõpilastele. Alailma oli neil akadeemilistel metsameestel midagi näidata või õpetada ka vabal ajal. Käisime vabatahtlikult mitmel pühapäeval uitamas soosaartel, kus nägime haruldasi taimi ja mõnda muudki, mille kohta tuli suu kinni pidada. Metsavennad elasid seal! Dotsendid Karu ja Rõigas olid mõlemad väga väärt õppejõud.

Loomulikult polnud meie kursus Järvseljal üksi. Kõige vanem oli see kursus, kus õppis laialdaselt tuntud naljavend „Lord“ Endel Kärner. Korra saadeti meile söögiks Raadi abimajandist haisemaläinud põrsas. Selle asemel, et „maitsev“ suutäis patta panna, otsustati põrsas hoopis maha matta. Korraldati „matused“, kus kirikhärra osatäitjaks oli Endel Kärner. Esialgu tundus, et skandaal tuleb suur, kuid dotsent Valdek Ritslaid oskas asja summutada, mida ta mulle palju aastaid hiljem rääkis.

Meist üks kursus ees olid ka mõned komnoored, kellest üks olevat eriti vihaselt Ülikooli komsomolikomitees kaevanud, et meie mehed laulvat saksa rivilaule ja ühel olevat iga päev peas saksa sõjaväe „Feldmütze“. Jumala õige. Nii see oligi, kuid hullemaks asi ei läinud. Nooremate kursustega oli asi juba teine – meie olime nendest ikkagi targemad!

 

1949. aasta maikuul oli viimane praktikum, kuid enne seda toimus ülikoolis isetegevuse ülevaatus. Neil, kes sellest osa võtsid, lubati mõni päev puududa. Metsameestel oli kõva meeskoor, sest mitukümmend meest kõigilt kursustelt laulis ju Akadeemilises Meeskooris. Esimese lauluna tuli ettekandele laul Stalinist. „Kõlab haaraval jõul meie rahvaste laul, kõlab kaunina otsekui ime ja sa lauludes neis kuuled rõõmu mis meis, kõlab armsama Stalini nime”. No olid vast totrad sõnad! Koori juhatama oli kutsutud Tartu Muusikakoolist Oja-nimeline poiss, et näidata žüriile, et kõik on diletandid. Tema andis ühehäälselt alustatava laulu asemel koorile vilemoodi susistades hoopis kolm nooti – vist do, re, mi! Iga poiss valis omale paraja alguse! Sellist kakofooniat ma küll polnud enne kuulnud! Laul löödi kinni ja eesreas istuv Rihard Ritsing andis kätte õige tooni. Täielik läbikukkumine kindla esikoha asemel!
Järgmisel päeval istusime Veski tänava dekanaadi eest veoauto kasti ja sõit läks Järvselja poole. Ahjal koputasime kabiini plekist laele ja meie nõudel jäi saksa sõjaväelt trofeeks saadud prantsuse õhkjahutusega veoauto seisma just baari ees. Tegime kõvad kärakad ja laul läks juba kõrtsis lahti. Polnudki enam palju maad ja varsti olime Järvseljal metskonna ukse ees, kus seisis – käed ristis rinnal – meid ootamas dekaan Valdek Ritslaid. Püüdsime olla vagusi, aga üks meist kargas autolt maha ja teadustas: „Seltsimees dekaan. Meie auto on õhkjahutusega, aga Ahja kõrtsi ees sai õhk otsa!” ja ise kukkus käpuli. Dotsent teadustas rahulikult: „Täna pidi tulema grupp üliõpilasi, tuli aga kari joodikuid!”

Mind oli pandud veel natuke aega enne õppetöö lõppu kursusevanemaks. Miks? Olin kursusel kõige noorem ja oma vanuse tõttu ma saksa sõjaväes Beria jüngrite arvates olla ei saanud. Vale lugu. Ka mind kutsuti nn „lennuväe abiteenistusse”, kuid Mäksa vallavanem Ahman, kes oli värbamiskomisjoni esimees ütles: „Sa, poiss, mine koju!” Ja nii jäigi. Mõtlesin, et nüüd tuleb Ahja kõrtsi loo pärast suur skandaal. Ei tulnud ühtigi, kõik jäi sinnapaika.

Algas praktikum, kus Valdek Ritslaid tutvustas meile metsa ülestöötamise tööriistu. Võtsime maha ühe teeäärse vana männilangi, kusjuures langetatud puude ladvad tolmasid, sest männi pess –“Trametes pini“ – oli sees. Praktikumiks toodi välja ka ennesõjaaegne kahemehe mootorsaag „Stihl”, mis oli väga raske jurakas, kuid jämeda puu saagis kiiresti läbi. Seda kiirust arvestamata jättes pidi üks puu peaaegu meile kaela tulema!

Oli jällegi ilus soe päikeseline kevad, ikka linnulaulu, käokukkumise, tedre kudrutamise ja metsalillede õitsemisega. Ja vähemalt minul oli kahju, et see viimaseks tudengipraktikumiks jäi. Aga selle lõppu pühitsesime kõvasti. Laulsime metskonna kantselei juures kasvava jämeda arukase juures, kui mööda läks Jüri Laasimer, kellel oli üle kaela alati mingi ovaalne kohvrimoodi asjandus ja ütles: „Mis te karjute!” Vaat sulle – meie laulame omaarust ilusti, aga tema hurjutab – mis te karjute!

Peaaegu igal aastal oli Järvseljas veel nn menetluspraktikum, kus aitasime saeveskis palke saeraamile ette veeretada. Saime selle eest ka natuke raha, kuid päris töömehed viilisid meie arvel. See töö oli seal mõnikord ebameeldiv.

Meile tehti süüa algul jahilossi köögis, kus iga päev oli abiks nn köögitoimkonna mees. Tuli pumbata vett ja tuua kuurist puid. Hommikul pakuti näiteks hirsiputru, milles oli silmaks sulatatud margariin. Minule see kõlbas küll, kuid mõni seda kraami üldse ei tarvitanud. Lõunaks oli tavaliselt vasikalihaga keedetud kartuli-makaroni supp, mida sai soovi korral ka mitu alumiiniumist plekktaldreku täit. Vasikaliha oli tol ajal kõige odavam ja seda käis küla pealt ostmas Feliks Nõmmsalu. Aga kui kroonusöögist väheseks jäi, oli suuremal osal meist kaasas käntsakas sinki, mida siis koduse leivaga sai peale lahjat sööki „üle söödud”. Osteti ka külast mune ja piima, mida tol ajal pakuti rohkesti, sest talud olid veel üsna kõva järje peal.

Peale lossi põlemist tehti meile süüa metskonna kantseleimajas olevas köögis. Siis oli kokaks kleenuke tädi, kes veel palju aastaid hiljem ikka sama tööd tegi ja uuesti kokkusaamisel tervitasime üksteist rõõmsate hüüatustega!

Üldiselt me näljas ei olnud. Minulgi oli alati singitükike kohvrinurgas. Sai ka küla peal käidud ja tihti anti meile küsimatagi süüa – piima, hapukurki ja leiba. Korra käisime jalgsi läbi metsa Peipsi ääres ja enamikul söögikraami kaasas polnud. Lootsime, et ehk kohapealt saab. Kokku võis olla meid üle kümne ja läksime siis paarikesi taludesse süüa küsima. Ma ei mäleta, kuidas teistel läks, kuid meile koos Niilo Meiga öeldi kahes talus, et ei saa, ei ole. Nälg hakkas juba silmanägemist ära võtma, kui läksime mööda ühest väikesest majast, kus noor mees ja tema noorik aias askeldasid. Küsisime, et kas piima osta saab. „Miks ei saa,“ vastati, „tulge aga tuppa!“ Ja siis ütles noor perenaine, et teil vist niikuinii kõhud ka tühjad ning tõi lauale maailma parima talutoidu. Ei võtnud nad meilt kopikatki! Kõigil nii hästi ei läinud.

Käisime ükskord suure kambaga Maasikmäe talus heinal, kus anti kõvasti süüa ja pakuti ka puskarit.

Tollel ajal ostsime kokkupandud raha eest kohvergrammofoni, millele pandi nimeks millegipärast „Molo”. Meil oli päris suur plaadikogu, sest kel oli võimalus, see tõi plaadi kodunt kaasa. Neist oli palju eestiaegseid, „His Masters Voice” firmamärgiga. Parematest lugudest on meelde jäänud „Tädi Anna”, mida laulis Ants Eskola ja rootsikeelsed valsid, mille ilusaid meloodiaid võin veel praegugi tasakesi vilistada.

Ühel laupäeva õhtupoolikul läksid Georg, Hans ja Leonhard, kõik toredad poisid, Agali külla. Salaandmetel oli ühe sealse talu peremees ajanud kartulitest ja rukkijahust kääritatud meskist hulka koduviina handsat, mida siis ka küllalt odavasti pidi müüdama. Mehed läksid. Pime oli juba käes, aga neist polnud kuulda ikka midagi. Seevastu mõne tunni pärast kostus õige kaugelt metsateelt vägev laulujorin. Just jorin, sest need mehed olid kõik absoluutsed nihulauljad! Eriti vägeva bassihäälega oli Georg, kelle lauluregister üle kahe noodi üles- või allapoole ei küündinud. Aga laulma oli ta kange. Kahju, et Jeesukese poolt talle heliredelit kaasa ei antud, ta oleks olnud üüratu bass!

Seekordne laul oli järgmine: „Sinna kõrtsi ma enam ei lähe, kust mu vanaisa tripperi sai!” No oli vast kontsert, mis ajas juba magavad laululinnudki üles! Hommikul selgus, et neid olevat võetud külas hästi vastu, ostnud pudelitäie kanget samakat, kuid see pandud nahka peremehe osavõtul ja temapoolse hapukurgi ning singi sakuskaga. Lossis ootavatele napsihuvilistele polnudki enam midagi tuua.

Järvseljal oli ka pood, kust midagi alati osta sai. Kaupmeest kutsuti Lödipüksiks. See nimi kandus edasi tudengite poolt antuna ikka jälle uuele kaupmehele nagu nimetati Treffneri Gümnaasiumi kooliteenijaid järjepidevalt Vaskadeks. Vahest oli müügil ka õlu, mis kiiresti ära joodi. Ükskord müüdi 30- liitrisest piimakannust viina, mida kulbiga klaasi tõsteti. Olevat tehtud Ukraina maisist, aga oli õige jälgi mekiga.

Meil oli palju suitsumehi. Tõmmati seda, mida kätte saadi. Poest sai odava raha eest peenikese toruga paberossi „Kaevur”, mis oli kole kange. Parimad margid olid eesti paberossid, kuid ka üleliiduline „Belomorkanal”. See oli juba peenem värk. 1966. aastal viibisin Stockholmis venna juures külas. Panin Kungsgattanil „bellamoori” ette, mis levitas rootslastele niisugust enne tundmata kärsahaisu, et inimesed jäid seisma ja uurisid, et kes seal päise päeva ajal keset linna kaltsu põletab! Meil oli see pabeross, eriti „ljeningradski”– hoopis üks parematest. Linnast toodi kaasa sigarette, mis olid pappkarbis ja neid oli seal 100 tükki. Nimeks oli miskil kummalisel põhjusel „Sport”. Vahetevahel sai tõmmatud sigaretti „Lennuk”. See oli kumariini lõhnaga ilusas karbis ja teistest kallim. Pappkarbis olid kallid paberossid „Lemmik”. Üldse oli palju sorte, sest tubakavabrik „Leek” võttis ühel aastal näiteks sotsialistliku kohustuse – juurutada neli uut sigareti- ja paberossimarki. Nn türgi tubakasorte kasvatati Kaukaasias ja sealsetes sovhoosides olid plaanid alati täis. Müügil oli ka kuulus paberossisort „Kazbek”, mille tubakat olevat Stalin kuulu järgi pudistanud oma piipu. Oli lahja ja minule ei meeldinud. Lossis leidsime oma toa ahju pealt pataka pargitud virgiinia tubaka lehti, millest sai peale peenendamist pläru keerata. Esimese mahviga jäi hing kinni – nii kange oli. Keegi meist keetis tubakalehti potis ja peale kolemürgise vee minema viskamist ning lehtede uuesti kuivatamist olevat tubakas päris mõnus tõmmata olnud.

Laulumehi oli meil palju: tenorid Erik, Raud, Reidla ja Toom, bassid Mei, Mitt ja Vallisto – need olid Akadeemilise Meeskoori mehed. Naistest laulsid Joamets, Maidla ja Sori sopranit ning Roonurm alti Ülikooli Naiskooris. Laulumehed olid ka pillimehed Olev Ott viiuliga ja Herman Vaabel kandlega. Erich Saar aga laulis kõrget tenorit hoopis Vanemuise teatri ooperikooris! Nii et kui vaja oli, tuli laulu igast nurgast. Minul klappis Niilo Meiga kooslaulmine hästi, hääled sobisid – mina tenor ja tema bass. Laulsime kahekesi küll koorilaule, saksa sõjaväe rivilaule ja ka tsaari ratsaväe marsse. Lorilauludest ka kunagi puudust ei olnud. Võisime laulda ka nii õrnalt ja sentimentaalselt, et mutid nutta tihkusid. Minul olid oma soololaulud, mida mõnikord õhtuti lossi teise korra avatud aknast oma lõbuks lindude kontserdile lisasin.

 

Kui kaitsesin kandidaaditööd, mida nüüd kvalifitseeritakse hoopis doktori nimetuse vääriliseks, siis lausus mu kallis lauluvend Niilo peale pidusöögi lõppu: „Mina märkasin, et Erikust tuleb teadlane juba Järvseljal, kui ta avatud aknast laulis kogu ilmale „Pargipingil ma, istun üksinda!““

No pilgata me üksteist oskasime – näiteks tema oli Keeni Hullparun, mina Kastre Tobakrahv! Ükskord kutsuti meid Ahunapallu pidusse. Meil olevat kuulu järgi väga hea orkester. Sõidutati siis meid veoauto kastis kohale. Meie orkester koosnes järgmistest instrumentidest: ainuke pill, mis meloodiat tekitas oli viiul, seda mängis Olev, siis duurkannel Hermani mängida, edasi Niilo, kes kraapis luuavarrega põrandat, Georgi, kes togis vineerkasti ja mina, kes 20-meetrilist metallist kokkukeritud mõõdulinti pinnides tekitasin peenikest vinguvat heli. Kui eesriie avanes ja meie „orkester“ mängima hakkas, jäid kõik esialgu vahtima, kuid rütmikas esitus pani rahva ruttu tantsima. Lõpuks läksid asjad nii, et akordionimängija vilistati välja, sest nõuti taas orkestrit!

Kõige rohkem vaeva nägi Niilo, kelle luuavars nõudis nii suurt pingutust, et higi tilkus! Lava taga anti meile süüa ja juua. Oli tore pidu.

Korra läksime jalgratastega Rasinasse peole. Äkki tundsin end halvasti ja poisid panid mind toolide peale pikali. Kohalikud tulid mööda ja laususid, et „näe tuli pidule ja juba jõi ennast täis!“ Asi oli aga tõsine. Järgmisel päeval oli palavik 39,5 ning higi jooksis ja nõrkusega ei jõudnud pissilegi minna. Kaks poissi hoidsid mind peast ja jalust üleval, kui minu alt voodist koristati higiloigulisi linu. Peavalu ja nõrkus kestis vist 3-4 päeva, siis palavik taandus. Mulle anti ka rohtusid, kuid keegi ei teadnud, mis haigusega tegemist võis olla. Ega mina üksi seda põdenud – neid oli meie seast veel mitu.

Praktikumi lõppedes olin ma nii nõrk, et pidin kasutama liikumiseks võsast lõigatud kasekepi abi. Tagantjärgi tarkusena saab öelda, et see oli puukentsefaliit, mis võis inimese tappa või idioodiks jätta. Mina sain küllap ikka nii terveks, et jõuan veel praegugi vanas eas sellest hirmsast tõvest kirjutada. Aga puuke oli Järvseljal tol ajal ja on vist praegugi laialt. Mäletan, et minult korjati 1946. aastal peale päevatööd üle 90 puugi. Kas see ikka nii võis olla?

Mitte iga kord ei tulnud me Järvseljale veoautoga. Arvata võib, et kevadel olid teed nii pehmed, et mõne koha peal võis auto rummuni sisse jääda. Vähemalt üks kord tuli meil sõita laevapuksiga, mille nimi „Lääniste” justnimelt Lääniste sadamasse. Reis kestis Tartust terve igaviku – üle kuue tunni kindlasti. Peale selle, et ta aeglane oli, tuli olla ettevaatlik. Madalast katusest said pikemad mehed pähe mõnedki muhud. Sadamasse tuli vastu hobune ja vankrisse laoti pakid. Tudengid vantsisid 12 kilomeetrit jalgsi, kuid meie jõudsime kohale hulka aega varem kui hobusekoorem.

Üks tähtis koht Järvseljal on Selgjärv. Turbasegune pruunikas vesi oli ka kesksuvel külmavõitu, ainult pealmine kiht tundus hulga soojemana. Kui aga suplejaid oli palju segunesid kihid õige ruttu. Esimesel praktika-aastal kohendasime parve, kust sai minna juba paraja sügavusega vette. Järve kallas oli kõikjal vedel ja otse sealt suplema ei mindud.

Peale kõige muu ilusa huvitasid mind Järvseljal „võeramaa puuseltsid”, nagu professor Mathieseni usin õpilane, varalahkunud Eduard Viirok oma kirjatöödes võõrpuuliike nimetas. Käisin sabas assistent Olev Hennol ja püüdsin meelde jätta iga puu nime, mis lossi aias, metskonna lähedal kahel pool üle tee ja Rõkkal oli kasvama pandud ning 1939/40 pakasest pääsenud. Ikka ladina keeles. Ja kas usute või ei – neid puid-põõsaid tunnen nimepidi veel tänaseni!

Sellest ajast peale on dendroloogia „jälitanud” mind kogu elu! Olin hulk aega Teaduslik Tehnilise Ühingu dendroloogiaringi esimees ja praegugi veel Eesti Dendroloogia Seltsi asepresident. Aga kui liikumiseks on minu käsutuses olnud sõiduauto, olen peaaegu igal aastal käinud Järvseljal ja saanud kokku oma ammuste sõpradega, kes minu „tere“ peale sahistavad end tuuleiilides lehtede ja okastega. Kindlasti tunnevad nad, et vana sõber jälle külas! Paljud on nendest kadunud, kuid uusi on ka rohkesti juurde tulnud.

Võõrastel soojadel maadel olen nüüd oma silmaga rohkelt näinud neid puid ja põõsaid, mida varem võis kohata piltidelt ainult raamatutest. Aga kõigi nende juurde juhatatud tee algas Järvseljalt!

Lõpetuseks tahan öelda, et meie kursuse heade ettevõtmiste eestvedajaks nii Järvseljal kui ka mujal, oli kauaaegne kursusevanem ja hilisem minister Heino Teder. Maapoisina oli ta kõva töömees ja sisendas töökust teistelegi.

Meie kursusel kampade vahelisi nügimisi ei olnud. Kui oli tarvis, olime kõik ühel nõul. Vahel siiski – kõik miinus üks!