1944. aastal kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas ühtegi viisakat restorani. Ennesõjaaegsed eliitkõrtsid „Room”, „Kuld Lõvi”, „Central”, Vanemuise teatri restoran ja „Liivimaa” olid mahapõletatud. Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare ning ka mõni „zakusotšnaja”. Turu laudadelt müüdi klaaside kaupa viina „po sto gramm“. 1946. aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti „Ateen”.

Nendes ruumides oli enne sõda peen kohvik, mis töötas täiskoormusega ka sakslaste ajal. Teiste hulgas käisid gümnaasiumi viimaste klasside õpilased seal sõja ajal viletsat kibedat viljakohvi joomas ja muusikat kuulamas, sest tihti istus klaveri taga saksa soldat, kes oli tõeline kunstivaldaja nii klaverimängu kui ka lauluhääle poolest.
Peale sõda paiknes seal söökla, kus igale menüüs olnud mitte just eriti maitsvale roale nähti ette oma rasvaports tšekigrammides ja see näkitseti ettekandja poolt toidukaartidelt kääridega maha. Ilma rasvakaardita anti ainult nn kaalika lohkusid ehk soolases vees keedetud kaalika viilusid. Olid ka tähtsamate tegelastele ettenähtud toidukaardid – lit. A ja lit. B, mis tuli registreerida, et iga päev valmistada hüva rooga parimatele stalinistlikele aktivistidele.

Tuntuks sai selline lugu: sööma tuli Tartu Linna Täitevkomitee esimees Bronislav Võrse oma lit. A kaardiga ja nõudis ettekandjalt kiiret teenindamist. Ise lausus: „Ma olen Võrse.“ Kõrvallauas istus mees, kes ütles talle: „Ole sa või perse, mina olin siin ikkagi ammu enne sind“. Kas see ka nii oli ei tea, sest nii hästi riimiminevatest sõnadest võis ju igaüks loo välja mõelda.

Siis kui restoran avati, olime juba noored üliõpilased ja seal kaardisüsteem ei kehtinud, aga hinnad olid tublisti kõrgemad. Keset saali asus tantsupõrand, kus olid ka mõned lauad. Kaarjalt ümber põranda, sammuke kõrgemal asusid paremad kohad. Keskel oli orkestri asupaik. Tuntud muusikud „Vanemuise” teatrist nagu Harri Teffel klaveril, Koosalt pärit Saare Oss kontrabassil, Marana nimeline mees trummitagujana ja mõni mees veel, kelle nimesid ei mäleta, moodustasid väga hea orkestri. Nad mängisid rahvale tuntud, kuid ka uusi peamiselt raadio kaudu levinud lääne muusikat.

Kelneritest oli tuntuim krässuspea ja käheda häälega Theo, kelle ütlus „Mida Teile?” oli tudengite hulgas kuulus. Tema oli ka see mees, kes tegi ühele purupurjus spekulandile arve sedamoodi: „nelikümend ja nelikümmend on sadanelikümmend, suitsu oli või ei olnud, sadakuuskümmend, kokku kakssada“. Pealtnäinud kinnitasid, et mees maksnud arve kakssada ja andnud veel jootrahaks viiskümmend rubla!

Restoranis oli alguses ülemkelneriks ilus pikk mees, kes liigse napsitamise pärast varsti kõrtsist kadus. Eriti valvas tuli olla valgete juustega kelneri suhtes, kellel oli sõrmes Eesti vapiga sõrmus. Võib-olla langeski mõni mees selle MGB agendi ohvriks, kui hakkas purjus peaga Stalinit sõimama.

Restoran oli ikkagi peenike koht, kuhu tuldi viisakas riietuses ja tantsima oma daamiga. See oli kulukas lõbu, sest maksta tuli ka partneri eest. No aga vabu preilisid leidus saalis alati, eriti laupäeva õhtul ja mõni nendest maksis ise kogu arve kinni.

Ükskord istusin üksinda ja ootasin oma kaaslast orkestri naabruses olevas lauas. Ma tulin varem, sest muidu võis lauast ilma jääda. Tellisin joodava kõrvale kaks aleksandri kooki ja asusin ühte neist teelusikaga tükeldama. Tantsupõrand oli paare täis, käis kiire foxtrott. Nii nagu ma koogile lusika sisse surusin, lendas sellest suurem osa tantsijate sekka ja kohe ühe preili kinga talla alla. Vaatamata partneri ponnistusele kukkus ta ristseliti pikali, kleit üle pea! Ei olnud sellest midagi, ülemeelikus tujus preili tõusis püsti ja tantsis edasi. Koogitükk tantsiti sodiks ja keegi ei teadnudki, et mina selle lõbusa vahejuhtumi põhjustasin.

Kord istusime sõbraga – nagu siis öeldi – seal taga seinte vahel. Seda polnud vaja teadjatele täpsemalt kirjeldada, sest selle laua nimi oligi seesugune. Raha oli vähe ja naps otsas, isu oli aga veel küll. Paar lauda meist edasi orkestri poole istus vene lendur, alampolkovnik, kel rinnas kuldtäht – koos ilusa vene noorikuga. Nad käisid tantsimas ja kui mõlemil vististi juba jalad nõrgad olid, läksid lauda tagasi. Vene kaunitar oli pillanud maha õlasalli. Nii kui välk kargas püsti minu kaaslane, haaras põrandalt salli ja viis selle omanikule kätte. Ei läinud kaua aega, kui lendur tuli meie juurde ja palus tulla oma lauda, millega kohe ka nõustusime. Pidu tema kulul kestis edasi restorani sulgemiseni. Mäletan, et ta näitas pilte lennukirusudest – Saksa hävitajad olid ta kaks korda alla tulistanud, kuid ise langevarjuga pääsenud. Sõber mehkeldas veidi ta daamiga, kes oli asjaga päris nõus, kuid purjus punakotkas seda ei märganud.

Ükskord nägime restoranis niisuguseid tähtsaid külalisi nagu kindralleitnant Lembit Pärn ja polkovnik August Feldmann koos naistega – nähtavasti oldi kellegi sünnipäeva pidamas. Nad kõik lakkusid klaaside kaupa viina, juues rahva nähes endid täiesti täis. Polkovnik Feldmannil olid jalas lubjavildid, millega oli hea libe tantsida. No ja tuleb vist noorematele meelde tuletada – kindralleitnant Pärn oli Eesti laskurkorpuse ülem, kes polevat olnud paha mees. Polkovnik Feldmann, ebameeldiva, justkui ahvi meenutava näoga, korpuse ühe diviisi ülem, oli aga tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli Sõjalise Õpetuse Kateedri juhataja. Tema kohta ütlesid tudengid, et see on pasa mees – stalinist.

Veel üks juhtum. Olin restoranis koolivennaga. Sõime midagi ja lugesime raha – ikka vähevõitu nagu alati. Tahtsime juba lahkuda, kui naabri lauda tuli purjus mees, kes tellis pudeli viina ja midagi ka pealehammustamiseks. Ta suutis alla neelata pool pitsi viina, maksis arve ja jäi laua peale magama. Nüüd läks koolivend ruttu võhivõõra mehe juurde ja ütles kõva häälega, et kelner seda tingimata kuuleks: „Ruudi, ära nüüd siis siia küll magama jää! Lähme võtame riided ja mine siis ilusasti koju.” Vasaku käega tõstis koolivend kinnimakstud pudeli meie lauda ja viis mitte midagi taipava mehe riidehoidu, pani talle palitu selga, salli kaela, mütsi pähe ning saatis uksest välja. Vaatas õues veel, et mehike läheb päris kergel sammul koju poole. Koolivend lausus kelnerile, et „Oh ei maksa karta, küll Ruudi, vana sõber, koju jõuab! Ega see tal esimene kord pole“. Mina hoidsin nina kinni, et mitte suure häälega naerma hakata. Igatahes näitemäng läks edukalt korda, pealegi jäid meie vähesed rublad alles. Ütlete, et see polnud ilus tegu või? Aga kelner oleks niikuinii selle pudeli uuesti maha müünud.

 

Oli külm talvine päev. Läksin sõbraga, kes oli saanud lehes ilmunud kirjutise eest portsu raha, restorani lõunat sööma. Pidutseda ei saanud – eksamid kukil. Meie kõrvale lauda tuli jässakas vene lendur, vist major ja ütles kelnerile, et toogu ta 200 grammi viina ja heeringa võileib. „Aga kähku – aega on vähe!“ Tellimus täideti kiirelt ja niisama kiirelt kadus klaasi sisu kurku. Märkasime, et võileib jäi terveks. Siis pani ta „Belomorkanal” paberossi ette ja ütles kelnerile –  „ještšoo dvesti”. Ka see klaasitäis läks ruttu – ühe sõõmuga. Nüüd sõi ta ära pool võileiba ja tellis järjekordse klaasitäie. Ka selle neelas ta kiiresti, sõi võileiva ära, pani veel kord suitsu näkku, maksis arve ja ütles: „Teper možna na rabotu” (nüüd võib tööle minna). Aega üle poole tunni küll ei läinud. Me polnud eluski näinud sellist viina kugistamist ja arvasime, et küllap ta kuskil kokku kukub. Võttis riidehoiust sineli, pani selle selga ja talimütsi pähe ning läks õue. Meie temale parajas kauguses järele, et vaadata, mis juhtub. Punaarmeelane astus kindlal sammul lennuvälja poole, kaotasime ta silmist kui oli läinud üle silla. No oli vast juurikas!

 

Vanemuse teatris oli tol ajal vägeva häälega rõugearmilise näoga ooperisolist Ernst Kruuda. Ei tea, miks peale ooperi „Jevgeni Onegin” etenduse tähtsamad tegelased restorani tulid. Vist oli kellegi sünnnipäev. Oli lärmakas laudkond. Tõusis siis püsti Kruuda ja ütles, et tema tahab laulda üht Soome laulu. Kõik plaksutasid käsi. Laul algas aga sedasi „Oi maamme, Suomi, synnyinmaa…“ Noh teadagi, kelle hümn see oli! Et asi räbalaks ei läheks, pisteti solistile kahvliga kartul suhu. Tuli ära süüa, kuid kohe laul jätkus. Kartulid koos napsiga lõpetasid siiski selle hulljulge esituse ja polnud kuulda, et midagi talle NKVD poolt kaela määriti.

Kui toimus esimene rahareform 1947. aastal, mis kaotas ka kaardisüsteemi, saime Ülikooli kassast stipendiumi. Läksime siis koos sõbraga restorani, kus kelnerid tulid meie vastseid rahatähti uudistama. Mängisime laia lehte ja tellisime suure pudeli veini „Taifi”, mis maksis 120 rubla. Vein oli väga hea, kuid mitte kunagi enam seda sorti kusagi müügil ei olnud. Nagu palju aastaid hiljem selgus, pärines see vein Tadžkistanist. Nimelt Dušanbe turul müüdi sellenimelisi väga maitsvaid viinamarju.
Kord olime koos ülikooli näiteringi tegelastega peale edukat etendust kultuurimajas Moliere „Ebahaigega” jällegi restoranis. Tuju oli hea ja üks meist võttis tantsima punase siidkleidiga preili lähedast lauast. Tangot tantsides nibistas ta, kurivaim, libedat siidkleiti ülespoole nii, et preili siidipüksid kõigile paistsid. Ise ajas innukalt juttu. Orkestrimeestele asi meeldis, sest pikad tangosammud poolpalja tagumikuga juhiti just nende juurde. Tants kestis ilmatu pikka aega. Pärast tantsu viis noormees tütarlapse oma kohale ja kadus ise kiiresti kõrtsist, muidu oleks vist tappa saanud.

Kui raha oli, käisin restoranis lõunat söömas. Peab ütlema, et väga hea söök oli. Ükskord oli lõuna ajal naaberlauas purjus mees, kes jõi oma viinaklaasi tühjaks ja sõi raginal ka klaasi ära, nii et suunurkadest tuli verd. Kole asi!

Vanemuse orkestrandid mängisid restoranis mitu aastat. Nad lõpetasid õhtuse esinemise alati marsiga „Kalevite kants”. Nähtavasti ülevalt poolt antud korraldusel orkestril enam „Ateenis“ mängimine keelati  ja seda asendas tunduvalt viletsam koosseis. Varsti arreteeriti orkestri hing Harri Teffel, kes oli abielus kuulsa näitlejanna Velda Otsusega. Kohtuotsus oli nagu ikka tol ajal – 25 pluss 5!

Ärevaks muutus kogu restorani personal, kui sinna saabus oma kaaskonnaga korvpallur meistersportlane Heino Raudsik. Tal oli haruldane lauluhääl. Öeldi, et mees tuleb „metsast välja“ ja võtab vabalt ülemise si noodi. Tavaline oli, et laulis orkestriga kaasa mõnda laulu, kuid omatehtud üliroppude sõnadega. Või siis käratas üle saali: „Hoorad välja!“ Jäi mõne naisterahva juurde seisma ja küsis, kas ta käsku ei kuulnud või?
Igatahes miilitsad temast enamasti jagu ei saanud. Oli ta ju kuulus korpallur, kes tuli Tartu Kalevi tsentrina mitu korda NSVL kaheksa linna turniiri võitjaks, tolleaegse mõõdu järgi oli see Nõukogude Liidu tšempionaat. Temale kuulus ka ütlus: „Möödunud aastal olin iga päev purjus, välja arvatud kaks päeva. Üks päev olin miilitsas kinni ja teine oli lihtsalt oma hooletus“.

Ei mäleta millal, kuid restoran nimetati ümber „Volgaks”. Ühel kevadisel sumedal õhtul, paar tundi enne restorani sulgemist, tahtsid kaks tudengit kangesti sinna veel sisse saada. Šveitser uksel ajas nad minema selgitusega, et  polevat vabu kohti. Priske raha näpuvahel, saadi aga sinna alati sisse.
Nüüd märkas üks noormees, et Ülikooli tänava poolsel keldrikorrusel asuv restorani köögiaken oli avatud. Kedagi köögis polnud ja nad lippasid mõlemad akna kaudu sisse ning kadusid inimestest täis saali. Kahjuks oli ka üks äpardus juhtunud – üks tudengitest astus sisenemisel mingisse soustikaussi, mis jättis jäljed maha! WC-s nühkis ta taskurätiga kingatalla enam-vähem puhtaks, et jäljed ära kaoksid ja natuke hiljem laudlina sabaga sodise kinga täiesti viisakaks. Igatahes otsiti, kuid huligaane üles ei leitudki, sest tudengid olid kahtlusalustest väljas. Olid nad ju ikkagi korralikult riides soliidse välimusega noormehed. Lõbus õhtu oli.

Võrdlemisi restorani avamise alguses aastal tuli sisse Punaarmee sõjaväepatrull. Tähtsalt liiguti neljakesi ringi ja küllap otsiti fašiste. Näppu jäid aga kaks juudist miilitsat – Aron Marienburger ja tema isliklik sõber Vulff.

Purjus patrulliülem – kapten näitas näpuga nendele ja hõikas „žid”! See on venelastele juudi sõimunimi. Sama, nagu näiteks eestlasele venelane kohta öeldav „tibla”. Katsuge öelda kiiresti ja venelasliku hääldamisega „tõi bläth”, tulebki välja midagi „tibla” taolist, sest sellist väljendit vene kõnekeeles kuulda on. Ju siis lihtne eestlane seda märkas ja panigi venelasele sellise nime.
Kas see päris nii on, ei tea. Kuid vastupidiselt, ka venelane ütleb eestlase kohta üldmõistena väga tihti tarvitatava sõna „kuurat”!

Igatahes sai Vulff mitu obadust, ninastki tilkus verd. Patrull otsis ka teist juudi miilitsat, kuid ei leidnud. Kui kõik oli rahunenud, ilmus Aron välja naiste peldikust, nagaan käes ja teatas, et „nad minule ez julgenud”. Ta oli tähtis kuju ja temale kuulus väljend – „ükz vile ja terve Tartu linn on kinni“ (see tähendab soolaputkas). Seejuures tuleb tema jäljendatel märkida, et r –täht põrises selliselt nagu paljudel teistel juutidel.

Ükskord istusid jälle Aron ja Vulff restoranis, kuid Aron oli väga kurb. Nagu jutust selgus, oli ta naine, kes oli päris kena eesti soost noorik, pakid kokku pannud ja minema läinud. Äkki teatas Aron kelnerile: „Miz me põrrnitseme, kakz zada kummalegi, zõber makzab!“ See lause muutus ka tudengitele vaat et loosungiks. Tihti kostus siit ja sealt, et miz me põrrnitseme…

Need mälestused on aastatest 1944 – 1949.