1944. aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik. See oli vana A Le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga!

Jumal hoidku, kui palju õllemüügi kohtasid linna tekkis! Ju siis toodang oli päris suur. Asustati ka varemete keldreid. Õllebaarisid oli mitmet laadi – kesklinnas müüdi paljast viina ja õlut, teisal jälle pakuti sakusmendiks võileiba, krabikonservi või suitsuangerjat. Ei mäleta küll täpselt, kuid see kraam oli võrdlemisi odav. Praegu hirmkallid krabikonservid olid müügil igas poes ning teistega võrreldes kõige odavamad.

Keset endist Rüütli tänavat tehti endise restoran „Belgia“ ruumides lahti toidubaar, vene keeles „zakuusotšnaja“, mida eestlased nimetasid lihtsalt „sakusotsnajaks“.

Gustav Adolfi tänava otsas asus lihtne õllemüügi koht, mida kutsuti „Mustaks Kassiks“. Saksa ajal oli seal fotoateljee. Kuid edasi oli veel kaks tuba, kus elas saksa ajal eestiaegse hotell-restorani „Liivimaa“ omanik Muhhini perekond.

Õlut pumbati suurest tünnist ja lasti enamikes kohtades savist potsikutesse nii, et polnud nähagi, kui palju märjukest vahu all üldse oli. Väga kasulik kaup õllemüüjatele, kes olid enamikus „russkaja baabad“.

Kroonuaia ja Kloostri tänava nurgal keldrikorrusel oli õllebaari pidajaks alati kaine Aleksander Hirv – Hirve Sass. Mees oli lühikest kasvu ja olevat Eesti ajal teinud trikke tsirkuses. Mis aga Kloostri keldrit teistest samalaadsetest asutustest eraldas oli see, et seal oli enamvähem puhas ruum, tubakasuits haihtus ruttu ja õlut anti klaaskannudega ning viina ja sakusmentidega ei kaubeldud. Peale kraanist tulekut laskis Sass õllel seista ja valas suurest kannust märjukest veel natuke peale, et maht täis saaks. Purjus lällajad viskas ta otsemaid uksest välja. Vastu hakata polnud mõtet, sest Sass tundis küllap vist tsirkuse aegadest selgeksõpitud jaapani kaklemise võtteid. Tal oli ka noor abiline, kellega koos elas. Ega seal keldris palju ruumi olnudki – võib-olla kuni kahekümne külalise jaoks. Mis veel oli oluline õllejooja jaoks – puhas peldik.

Käisin seal baaris koos oma sõbra Niilo Meiga ja peale paari kannu joomist tuli laulutuju peale. Sass seda ei keelanud, sest meie lood olid kahehäälsed ja meeldisid teistelegi. Öeldakse, et õlu on bassilaulja jook, aga minul tegi see tenorihääle veelgi kõrgemaks ja pani häälepaelad vibreerima. Igatahes teenisime lauluga vahel nii mõnegi kannu õlut.

Ükskord talvise sulailma õhtupoolikul tulime loengult – mäletan see oli dotsent August Karu metsakasvatus ja astusime Sassi poole sisse, et paar kannu juua. Rohkem raha polnudki. Olime vaid kahekesi, kuid siis tuli juurde trobikond mehi ja üks nendest, kes oli tuttava näoga, ütles: „Poisid pange laul käima, õlu on meie poolt!“ Seda me kaks korda öelda ei lasknud. Esimeseks lauluks valisime „Lenda, lenda lepalind…“. Oi, laulsime palju laule ja kui „Kord mõtetes istus üks emake nii…“ lauldud oli, tihkusid mõned mehed ja löristasid nina! Jumal teab, kui palju meile seal õlut välja tehti, sest ega me palju tahtnudki, kuid esitasime meestele justkui soovikontserdi.

Sõpru ja oma kursuse poisse käis seal teisigi, kuid laulumehed olime Niiloga kahekesi. Laulda tahtis kangesti ka kursusekaaslane Georgi Raud, kelle vägev bassihääl lausa ehmatas, kuid kahjuks oli loodus ta ilma jätnud laulu „vunktsiooni“ tundmisest. Kui ta alustaski õigest noodist, vedas „vanatühi“ ta laulukaariku lõpuks ikka päris sohu. Aga muidu oli hea sõber.

Eks sihukse koha peal sai nähtud ka igasuguseid tüüpe. Üks nendest oli Tartu botaanikaaia tööline, kes tundis puud nimega Ginkgo biloba. See mees võttis tihti ka laulu üles, tõusis püsti ja vehkis kätega: „Skandenamus igitusk, suvenes sum suumus…“.[1] Ise pidas end elupõliseks tudengiks.

Üks mees nimega Kõiv, kes oli olnud vene sõjaväes soldat ja polnud ikka veel saanud paremaid riideid selga kui närustunud „gimnastsjorka“, tahtis müüa oma vooditekki, kuid Sass ajas ta välja. Selle kõhetu mehikese elu oli sõda küll täielikult hukka ajanud.

Baaris käis pead parandamas ka üks Värdi-nimeline mees, kes ostis talumeestelt mõne looma ja liha müüs maha Leningradis. Tol ajal oli see suur kuritegu, kui vahele jäädi. Peapummelung toimus tal restoranis „Ateen“. Meiega oli ta sõber ja pakkus ameerika sigaretti „Camel“, mis tundus kui teise maailma ilmutisena.

Esimesel kursusel oli metsameestel ja agronoomidel mõned loengud koos: üldine botaanika, anorgaaniline keemia ja selle praktikum ning muidugi siis veel poliitained. Agronoomide hulgas oli küllalt palju vanemaid mehi, kes olid võidelnud kas Punaarmees või Eesti Leegionis. Üks Leegioni-meestest käis ka Kloostri keldris.

Tegime koos Niiloga anorgaanilise keemia praktikumi ülesandeid „põrgus“, see on  Ülikooli peahoone keldris. Osade laudade taga tegutsesid agronoomia üliõpilased. Otse meie vastas solgutasid katseklaasis vedelikku kaks näitsikut – komsomoli märgid kleidi peal. Nende juurde tuli purjus kursusekaaslane – nagu hiljem selgus Narva pataljoni mees Valdeko – võttis püksist välja sellesamase ja kusi komsomolkade tiiglid ja konspektid täis! Ise lahkus kindlal sammul „põrgust“, sest oli juba oma arvestuse andnud. Paaril korral kohtasin teda veel Kloostri keldris, kuid MGB sai ta kätte. Aga 1960. aastal nägin teda juba vaba mehena Pärnus.

Kloostri kelder oli omalaadne üliõpilaste kohtumispaik, seal võis näha tudengeid mitmetest teaduskondadest, kuid eriti kaugelt sinna ei tuldud, sest oma elupaiga lähedal oli ju õllebaare igal pool külluses – nii Ülejõel, Karlovas, Veerikul kui mujal. Tammelinnas Riia maanteel oli võrdlemisi viisakas koht, kus võis tol ajal näha vaat et iga päev kirjanik Oskar Lutsu koos oma sõbra, helilooja Juhan Simmiga õlut pinnimas. Ükskord nägin lugupeetud rahvakirjanikku sealsamas, aga vana mees ei jõudnud kiiresti kemmergusse ja kusi püksid täis. Nüüd tean ise ka, et vanameestele tuleb selles asjas andeks anda.

Kloostri keldris arutati ka päevasündmusi. Näiteks tuli sinna kehakultuuri teaduskonna üliõpilane, kes tähistas seda, et oli saanud ametiühingu kaudu ostuloa paari pükstele. Minulegi anti kaks korda püksiostu luba.

Või tähistati seda, et üliõpilane tahtis teha teise mehe eest füüsika eksamit. Õppejõud, endineTreffneri Gümnaasiumi õpetaja Herman Mürk, küsinud enne eksamineerimist tudengi nime – see öelnud Milk. Mürk öelnud: „Kus ta siis ise on, ei saanud tulla või?“ Tudeng Lees pannud suure hirmuga jooksu ja Mürk naernud järele: „Vahele jäid!“ Sellise asja eest oli ainult üks karistus – eksmatrikuleerimine ehk väljaviskamine. Mürk aga jätnud asja niisama. Mõlematest meestest sai hiljem tuntud põllumehed. Nimed on muudetud.

Juhtus ka sihuke lugu: ühe minu sõbraga saabus keldrisse mõnda õlut jooma tütarlaps nimega Truude, kes tuli just õhtukoolist. Ju siis õllemärjus hakkas nii pähe, et unustas oma koolikoti sinna maha. Portfell viidi kooli kantseleisse ja tütarlaps arvati õpilaste seast välja. Aga elurõõmus nagu ta oli, tegi hoopis laulu: „Kloostri keldris ma portfelli kaotsin…nüüd kooli minna ma enam ei saa…“ – „Capri saare“ viisi peal.

Selle kolme aasta jooksul, mil sai Kloostri keldris käidud (1946 – 1949), oli alguses müügil ainult üks küllalt kange õllesort, mida müüdi 200-liitristest tünnidest ja liigse tarbimise järelmõjuna ajas pea valutama. Aasta pärast seisis peavaadi kõrval teinegi, aga õige lahja nn rahvaõlu. 1949. aastal oli müügil ka kange pudeliõlu „Porter“, mis oli suletud tõelise korgiga ja avati korgitseriga. Siis oli moeks segada porterit limonaadiga, mida sai üle tee asuvast poest. Niilo kutsus seda segu maitsma oma õe, kes ei arvanud aga taevani kiidetud joogist üldse midagi.

Sass laskis oma baari telefoni panna, mis tol ajal oli ütlemata suur luksus. Niilo Mei toanaaber Tiigi intrist eesti filoloog Harald helistanud korra Kloostri keldrisse ja küsinud: „Kas Meid on seal?“ Sass nähvanud vastu: „Ei, Teid ei ole siin, Teie olete seal!“

Viimasel kursusel 1948 – 1949, jäi Kloostri keldri külastamine harvemaks, sest oli vaja õpingud lõpetada. Kuid siiski läksime vahel jälle Niiloga „mõnda õlut“ tegema. Ja ükskord tuli samal ajal sinna Sassi noorik koos noore mehega ja istusid akna alla lauda. Meile kui vanade tuttavatele ütles ta, et on valinud uue elu. No nüüd juhtus midagi hirmsat – Sass kargas leti tagant välja – kirves käes. Peigmees pani kabuhirmus jooksu ja lidus Kroonuaia tänavat pidi üles, Sass kirvega järel. Noorik jäi aga uksele seisma ja ootas kuni vihane endine abikaasa tagasi tuli. Ukse peal lausuti mõned sõnad ja varsti oli baaris rahu majas.

1949. aastal, siis juba peale ülikooli lõpetamist, läinud oktoobrikuus Kloostri keldrisse kursusekaaslane Georgi. Sass küsinud, et kus siis teised on ja miks enam teda ei külastata, aga saanud teada, et me oleme kõik „maailma laanen laiali“. Küll olnud tal kahju, sest nii häid laulumehi nagu Niilo ja mina, polnud enam võtta.

Ma ei tea, kui kaua Kloostri kelder tegutses, kuid kui ma uuesti 1969. aastal Tartusse tööle tulin, oli seal juurvilja pood.
Hirve Sassi nägin veel vist 1973. aastal kõrva-nina-kurgu kliinikus. Oli veel küllalt kõbus.

[1] Originaal lad k – Gaudeamus igitur, juvenes dum sumus…