Üks nendest noorikutest, kes tshekisööklas „tshekke rüüstas“ rääkis mulle salamahti, et nemad leidnud 1945. aasta septembris väiksest tagakambrist dokumentide virna, kus olid üliõpilastele 1942. aastal nõutud vajalikud paberid ülikooli sisseastumiseks.
Seal olnud ka minu vendade Pauli ja Leo HTG lõputunnistuste ärakirjad ja poliitiline iseloomustus Omakaitse juhtkonnalt, kus kiidetud noormehi punaste vastasuse eest ja mainitud osavõtt Tudavere külas Järvamaal toimunud haarangust.
Tallinna all lõksu jäänud punaarmeelased liikusid 1941. aasta augustis ja septembris öösiti mööda metsi Venemaa poole, röövides ja varastades ettejäänud taludest toitu ja riideid. Kuulda oli ka tapatöödest. Ikka ja jälle tuli lagedale uusi kuritegusid, mida punaaarmeelased koos NKVD „seltsimeestega“ Eesti rahva kallal toime panid.
Eriti suur oli viha juunikuus toimunud küüditajate vastu. Kuidas küll niisugused mõistusevastased valitsejad – mõrvarid ilmas üldse võisid olla? Selliste inimkonna värdjate vastu siis vennad välja astusidki.
Tütarlaps, kelle nime olen unustanud, oli pärit arvatavasti Kastre ümbrusest. Ta tundis minu vendi ajast, kui Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi plikana oli nendega koos klassiõhtuid pidanud.
Oma blondi töökaaslasega põletanud nad need NKVD „maiuspalad“ saali kaminas ära. Kui need paberid oleksid sattunud Riia tänavale, poleks minust päris kindlasti üliõpilast saanudki ja papale oleks antud kätte tema 25 pluss 5 juba 1945. aastal! Ei oska ette kujutada, milliseks oleks kujunenud sel juhul meie perekonna saatus! Õnnelik juhus, et suur õnnetus läks mööda! Selle tähtsust ei osanud ma noorpõlves vääriliselt hinnatagi, küll aga nüüd.
Tütarlast mäletan hästi veel praegugi. Käisin ju peaaegu iga päev tol ajal „lobiköögis“ söömas, talongid sai ju lunastatud tema käest! Ta oli pikka kasvu, paksud mustad juuksed ja kulmud, harukordsed kollaka helgiga silma vikerkestad ning minust vist viis aastat vanem. Äkki suudangi veel ta nime meenutada? Kelleltki küsida enam küll pole, kõik on läinud…
Pingutasin mälu, tiirutasin edasi-tagasi! Kammisin oma peakoluga kogu Kastre ümbruse läbi. Äkki hakkas midagi ähmaselt koitma – 1943. aasta sügisel oli Kastre seltsimajas peoõhtu, kus esinesid Vanemuise teatri näitlejad. Rinne oli veel kaugel ja elu oli suhteliselt rahulik. Mäletan lugu, kui ette kanti humoreski, kus kaks eite jutustasid midagi ja lõpuks selgus, et vahepeal kõnealune „põrsas oli kotis ärr koolnu!“
Peol oli ka Tartu õhutõrje suurtüki „Zwo Centimeter Flak“ meeskonna liige, minu vend Leo. Mina olin 15-aastane ja peale etendust passisin niisama, tantsida ma veel ei osanud. Leo vaatas saalis ringi ja läks õue. Ütles, et siin pole ühtegi ilusat tüdrukut, kellega tantsida. Läksin minagi õue ja nägin, et vend ajab juttu leitnandi pagunitega sõjaväelasega. Tüki aja pärast selgus, et Leo oli kõvasti purjus! Olevat joonud HTG koolivenna Leutenant Stoltseniga kanget puskarit! Tema oligi selle klassi koolivend, millest maha jäädi!
Stoltsenitel oli minu mälu järgi suur talu kuskil Mäksa või Melliste kandis.
Nüüd keerame asja jälle sinna, kus küsisime, et kes oli see Ülikooli söökla kassas töötav tütarlaps, kes põletas – nagu ennist nimetasin – „NKVD“ maiuspala? Nimelt, selle tütarlapsega käis vahest pidul Helmut Ohna, kes oli tol ajal õigusteaduskonna üliõpilane ning oli HTG lõpetanud 1943. aastal. Tundsin teda kooli ajast. Vaat, tema mulle rääkiski dokumentide leidmisest ja kaminas põletamisest! Aga see tütarlaps pidi olema Stoltsen, seega Otto õde! Jumal teab, kas see ikka tõsi võiks olla! Ei suuda meenutada, kumb nendest mulle sellest enne rääkis, kas tütarlaps või Ohna.
Helmut Ohna eksmatrikuleeriti, visati ka meeskoorist välja. Miks? Mees leidis omale hea sissetuleku, käis Lõuna-Eesti kirikutes jutlusi pidamas! Kohalikud pastorid olid kas välismaale jalga lasknud või Siberisse saadetud. „Libapastor“ pannud aga oma jutluse ja lauluga kogu kirikutäie „haledaste tönnima!“
Olgu see pealegi sedasi, kuid üks asi on siiski imelik. Kuidas võis 1941. aastal HTG lõpetanu kanda leitnandi paguneid? Polnud frentšil ühtegi linti, nagu oleks pidanud olema ikka sõjas käinud meestel tol ajal. Uurisin, et 1938. aastal oli lõpetanud HTG Bruno Stoltsen, nähtavasti Otto vend, kes Eesti Sõjakoolist võis saada ohvitseri aukraadi! See asi juba klapib, sest Leo tundis teda kindlasti juba koolipõlvest.
Tol ajal me ei osanud paberite hävitamisele tõsist tähelepanu pöörata, eriti osavõtmatu oli meie papa. Ise ta ju aga sinna Tudaverre tükkis ja võttis pojadki kaasa. Kujutame praegu ette, mis oleks juhtunud, kui need Omakaitse pitsatiga kinnitatud dokumendid oleks põrandalt leidnud NKVD-sse värvatud komsomolets või niisama agent. Neid ikka sel aja oli, aga vähe.
Kes Sa see tütarlaps iganes ka oled – saadame Sulle taevasse või maa peale meie kõigi tagantjärgi tänusid! Ei oska öeldagi, kui palju tänusid, aga kui teaks… tahaks kuhugi lilligi viia!