Käisin Suure-Jaani keskkoolis 1960. aastatel. Olin selline paras teismeline marakratt.
Koolimaja avaras fuajees olid treppidel mõnusad, keskmisest laiemad käsipuud, mis kohe kutsusid tagumiku peal alla sõitma, kuigi see oli keelatud. Aga kes keelas ja kas see kusagil kirjas oligi?
Kord vahetunni ajal tärkas minus taas vastupandamatu soov liugu lasta. Isegi praegu mäletan seda tunnet. Kui „kuritegu” oli sooritatud, märkasin, et olin vahele jäänud – seda oli pealt näinud minu inglise keele õpetaja Virkus. Silma vaadates ja sõnatult sõrme konksutades kutsus ta mu enda juurde ning lausus: „Mart, kas sa kujutad ette, mis siis saab, kui kõik, kaasa arvatud õpetajad ja direktor, hakkaksid sedamoodi trepikäsipuud pidi alla laskma, nagu sina seda praegu tegid?“ Kujutasin ette muidugi. Eriti naljakas oli seda mõelda, kuidas heasüdamlik munakujuline õpetaja ise oleks seda teinud. Aga naerda ei tohtinud ja olin, pea norus, vait.
Täna oleks mul vastus valmis: me ju kõik teame, et seda ei juhtu!
Lugesin äsja üht järjekordset karjet Eestimaa metsade hävingu kohta – umbes nii, et mis siis saab, kui kõik erametsaomanikud võtaksid kätte ja korraga oma metsad maha raiuksid!
Vastaksin samuti: me (kõik) teame, et seda ju ei juhtu.
Ja veel…
Kahjuks pole värskeid uuringuid selle kohta, mida kavatseb tulevikus oma metsadega teha meie pisut üle sajatuhandene metsaomanikkond – sada tuhat leibkonda, kui teisiti väljendada.
Teet Sepp oma 2008. aasta magistritöös toob välja väheaktiivsete ja ükskõiksete metsaomanike osatähtsuseks kokku 40%.
Puusalt tulistades võin öelda, et isegi siis, kui erametsaomanike raieaktiivsus peaks uskumatult järsku kasvama, jääb vähemalt neljandik erametsadest nähtavas tulevikus endiselt täiesti puutumata. See on tendents, mis süveneb ja laseb arvata, et neljandiku asemel võiks märkida pigem suuremat pinda.
Põhjuseid on palju, mõned tähtsamad neist:
– Omanikul pole raha otseselt vaja – las mets kasvab.
– Kliimasoojenemisest tingituna ei saada paljudes kohtades puitu kätte, kuna maa masinaid ei kanna. Külmal talvel ei jätku raievõimsusi, töömehi veel vähem. Keegi ei riski pärast viiendat sooja talve sellega, et osta ehku peale lisamasinaid, mida saaks kaheks või kolmeks kuuks täie rauaga tööle panna, kui tuleb tõeliselt külm talv. Aga see tuleb niikuinii.
– Liiga kauge või üle mitme maaomaniku maa mineva kokkuveo tõttu kahaneb raiest saadav tulu sellise tasemeni, et see ei tasu vaeva.
– Mida aeg edasi, seda rohkem tekib juriidilisi probleeme omanike vahel. Siiani toimus maadejagamine vendade-õdede vahel, aga nüüd hakkavad üha enam pärandit jagama juba üksteisele võõrad inimesed. Kokkuleppele ei saada ja mets jääbki seisma, samas omanike arv kasvab. Nagu Soomes.
– Suureneb nende omanike arv, kes mitmesugustel põhjustel põhimõtteliselt oma metsi ei raiu.
Nii…
Eesti 2016.aasta statistilise metsainventuuri (SMI) järgi on looduskaitseliste piirangutega metsi riigis kokku 568,2 tuhat hektarit (24,6% kogu metsamaa pindalast), millest erametsamaa osa moodustab 171,4 tuhat hektarit.
Kokku on erametsi 1256,7 tuhat hektarit. Minu poolt ülalpool välja pakutud neljandik sellest moodustab pisut üle 300 tuhande hektari. Enam-vähem sama palju maad on Hiiu ja Valga maakonnas kokku.
Eeltoodu põhjal teen tagasihoidliku järelduse, et meie erametsades on (ja jääb) veel vähemalt paarisaja tuhande hektari ümber sellist puutumata metsa, mille elurežiim on sama, mis looduskaitseliste piirangutega maadel. Need alad oleks lisaks sellele, mis Eestis ametlikult kaitse all juba on.
Armsad sõbrad, kevad on ilus aeg. Seetõttu üks väike soovitus ka.
Minge õige metsa! Jätkem seekord rabamatk laudteel vahele. Vaadake maa-ameti lehelt välja mõni suurem metsamassiiv. Tehke matkaplaan mööda metsateid, kraavipervi ja sihte. Paari tunni jooksul jõuate kümmekond kilomeetrit läbi astuda. Te olete õnnelik selle üle, mida näete.
Kohtume metsas!