Ants Arukuuske (1932…2012), spordimeest, entusiasti kõigis oma tegemistes võib pidada üheks tänase Eesti võrkpalli alusmüüri rajajaks. Samas on see mees andnud ülisuure panuse ka Eestimaa metsade kasvule.
RMK metsadest on täna kirjade järgi kuivendussüsteemidega kaetud 489 156 hektarit, millest viimastel aastatel on tulnud erastamata jäänud maade arvelt ligikaudu 50 000 ha. Ehk siis “põlisel riigimetsamaal” on kuivendatud metsamaad ligikaudu 440 000 hektarit. Ants ise kirjutas 2005. aastal, et Tamsalu meeste-naiste arvele langes sellest 360 000 hektarit kuivendatud alasid.
Kraavitamise tulemusena suureneb metsamaa juurdekasv 2…5 tihumeetrit hektari kohta aastas, järelikult Arukuuse poiste tagasihoidlik panus võiks olla mitte vähem kui 1 miljon tihumeetrit aastas. Kümne aastaga 10 miljonit tm. Hoidku taevane isa siinkohal mind nüüd kurja sõna – raha – suhu võtmast, veel hullem, mingit Excelit avamast.
Täna ajavad projektikirjutajad Eestimaal maksumaksja sadade tuhandete eurode eest hoopis kraave kinni!
Praktilise metsamehena ennustan lähiaastatel vägagi tõenäolist suuremat üraskirüüstet, kui putukate paljunemisele soodsad ilmastikutingimused tekivad. Nii juhtuski sõja järel ja pärast 1967. ning 1969. aasta suuri torme. Teatavasti ründavad üraskid just vanu või nõrgestatud puid. Metsa niiskusrežiimi muutmine (märjendamine, kui nii võib öelda) kahtlemata nõrgestab puude kasvujõudu. Puu lihtsalt ei jõua nii palju vaiku toota, et vastseid nende näritud koorealustesse käikudesse ära uputada. Ja kui üraskeid on massiliselt, siis ei suuda ka terved puud enam ründele vastu panna. Ürask jõuab lennata tuule abil kaugele oma ohvrit otsima ning loomulikult ka sinna, millel märjendusega mingit pistmist polegi. Sel juhul võime me kõik roheliseks rõõmuks kümnete ja kümnete hektarite kaupa kuivanud kuuskedelt koorealuseid kirju lugeda, mille on purenud lingvistiline putukas Ips typographus.
Ja kui tõesti täituks Suur Roheline Unistus – me enam oma metsi ei raiu, oleks lõpptulemuseks Eestimaal üks suur ja hall kuivanud puude rägastik, mida siis rikkad Jaapani ja Hiina turistid hiiglaslike hordide kaupa meile vaatama tulevad. Sel aastal olen kohanud metsas ainult kahte inimest – eestlast. Sedagi Järvselja ürgmetsa laudteel, kuhu kenasti autoga ligi saab. Nii et majanduskasvu potentsiaal missugune!
Aga poleks paha, kui Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) teeks ühe korraliku annetuse Eesti võrkpallikoondisele, austuse märgina Arukuuse Antsule ja Sergei Kurotškinile (teine omaaegne Tamsalu entusiastlik majandusjuht ja spordimees), kes metsa kasvuks palju soodsat pinnast ette valmistasid ja samas ka rohkelt võrkpalliseemneid siia maanurka maha külvasid.
Nüüd teeb võrkpall meie suureks rõõmuks Eestile nime juba maailmaliigas. Sel nädalavahetusel sai tõenäoliselt mitu miljonit mehhiklast esmakordselt elus teada, et kusagil on olemas selline riik nagu Eesti. Mine tea, mõni neist tahab äkki meie metsigi vaatama tulla.
Loomulikult, saame aru, et meie võrkpallikoondist KIK toetada ei saa, samuti nagu vabariigi valitsuski. Aga see-eest võib nüüd valitsus uue metsaseaduse valguses, kui Tamsalu meeste töö kümne aasta vili 10 miljonit tihumeetrit aastaga raiutud saab, töömehed juba varakult talve alguses jõulupuhkusele saata. Liisingud, puhkuse- ja koondamisrahad maksame meie, ettevõtjad loomulikult ise kinni.
Kui vaadelda kahte aerofotot, mis on tehtud 65-aastase vahega, siis näeme selgesti seda, kuidas metsa on meile juurde tulnud. Seda peamiselt metsakuivenduse ja metsameeste koostöö tulemusena, kes iganes seal siis ka metsade peremees oli.
Nagu näeme, siis ka 1951. aastal haigutasid Eestimaal raielangid. Sõbrad, kui Vihterpalu kanti satute, siis ei pea eriti autost välja tulemagi, et oma silmaga vaadata, kuidas Teesalu Sassi rajatud „kohutav puupõld“ seal teeristis hetkel välja näeb.
Punase ringiga märkisin aerofotodele eelmises jutus kõne all olnud heinaküüni. Loomulikult oli 1951. aasta foto salajane. Kui tähelepanelikult vaadata, siis võib Sikumäe hobuste karjamaal leida kokku 9 heinaküüni, mis eriliselt on välja toodud venekeelse märkega „sarai“ või „sar“. Igatahes oli nendel küünidel strateegiline tähtsus. Seal võisid ju varju leida vaenulikud metsavennad või merest saabunud spioonid ja diversandid, aga ka „omad“, juhul kui kapitalistlikud revanšistid oleks rahuarmastavat Nõukogudemaad rünnanud.
