Täna pühitsetakse Läti Vabariigi sajandat sünnipäeva. Seetõttu tahan avaldada tükikese oma vanaisa Paul Eriku mälestustest, mis ta oli sahtlisse kirjutanud ja valmis saanud 1959.aastal. Lugu on sellest, kuidas sai alguse suur osa Eesti – Läti piirist Heinastest Valgani. Sellest allpool.
Kahjuks jäi vanaisal üles kirjutamata suur osa Vabadussõja mälestusi, mida oleks võidud kasutada tema enda vastaste süüdistustena, ehkki Stalin oli juba surnud ja kestis nn Hruštšovi-aegne sula. Seetõttu ei saagi me täna Paul Eriku sulest lugeda sellest, mis juhtus Narva rindel 1919. aasta detsembris, mil Punaarmee alustas rahuläbirääkimistele surve avaldamiseks pealetungi ning tekkis rindest läbimurdmise oht. Just toona saadeti kindral Ernst Põdder oma kolmanda diviisiga vaenlast peatama ning võiduka sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti relvarahu 31. detsembril 1919. Nagu teame, kirjutati seejärel alla Tartu rahuleping 2. veebruaril 1920.
Ja nüüd koos Paul Eriku mälestustega Lätimaale :
4. aprillil 1919. aastal moodustati 3. Eesti jalawäe diwiis rindelõiguga Heinaste, Ruhja, Walga. Kindral Ernst Põdder määrati selle selle diwiisi ülemaks. Sõjaministeeriumi käskkirjaga olin määratud selle diwiisi staabi sõjawäe topograafiks. See tehti mulle teatawaks allkirja wastu järgmisel päewal.
See oli mulle üllatuseks. Koht oli soliidne ja wõrdus koosseisude järgi kapteni aukraadis sõjawäe topograafi kohale. Mul oli hea meel, et mu warasemat tööd nii kõrgelt hinnati, sest see määramine sündis ainult minu töödega arwestades. Mind ennast ei tuntud ega polnud näinudki meie kindraliteet.
Sõitsin Wiljandisse, kus oli wormeeritud 3-da Eesti jalawäe diwiisi staap. Esitasin ennast kõigepealt staabi ülemale polkownik Reekile, kes oli minu otsene ülem. Kohe läks lahti pingeliseks tööks. Tellisin Tallinnast Sõjaväe topograafia osakonnast kaartisi ja saatsin wäeosadele laiali wajalise arwu. Kandsin kaartidele kõik rindelõigud. Otsekohe selgines pilt sõdiwate poolte seisukorrast. 3-da diwiisi rindelõigust koostasin skeemisi, mis esitati Peastaapi wastawate diwiisi ülema ettekannetega. Minuga oldi rahul.
Kord ühel õhtul kui diwiisi ülem oli tagasi jõudnud ühelt Tallinna reisilt ja õhtusöögi alla wõtnud paar topkat, ütles ta terwe ohwitserkonna ees, kes istus õhtusöögi laudas: „Aga topograaf on meil tore. Ka Tallinnas ollakse Teiega rahul, lipnik!“ Ma hüppasin kohe toolilt ülesse ja ei mõistnud selle peale muud wastata kui – Minu kohus , härra kindral! Wana oli heas tujus ja tegi ettepaneku juua sel puhul üks kõwem kärakas.
Rinne 3-da diwiisi rindelõikus püsis kindlalt ja waenlase wäeosad suruti kawakindlalt kaugemale Lätimaa sisse. Häiriwaks momendiks oli 6-da Eesti jalawäe polgu 10. roodu üleminek waenlase poolele. Seoses sellega asus waenlane pealetungile Ruhja all. See läbimurre aga likwideeriti kiirelt waruwägede poolt. See oli põhjuseks, miks tagandati 6. polgu ülem polkownik Puskar, kelle asemele määrati 3-da diwiisi operatiiwadjudant kapten Tallo.
Kapten Tallo määramisega wõeti ette 6-da polgu rindelõigu tundmaõppimine maastikul, millisele retkele kutsuti kaasa ka mind kui sõjawäe topograafi. Sõitsime polkownik Reeki, kapten Tallo ja weel ühe ohvitseri seltsis mootorpaadiga mööda Ruhja jõge alla Burtnieku järwe.
Seisin püsti paadipäras ja kandsin kaardile kõik, mis märkasin uut jõekallastel. Jõudes Burtnieku järwe ligidale – Ruhja jõgi kukub Burtnieku järwe, tekkis weikene äpardus. Seal oli parwe ülewedamiseks üle jõe tõmmatud terastross, mis oli weekarwa hall. Seda pandi tähele alles siis kui paat kiiruga trossile lähenes. Paadis istujad tõmbasid trossi üle pea. Mina ei jõudnud istuda, waid olin sunnitud trossist üles hüppama. Kuid enne kui mu jalg õhust paati jõudis, sulpsatasin ma wette. Haarates parema käega trossist, hoidsin pahemaga kaarti, et see märjaks ei saaks. Paat tegi tiiru tagasi, wõttis mu peale ja kihutas järwe poole edasi. Olles ise märg, panin ma kuiwa kaardi portfelli kuna mu ülesanne oli sel luurekäigul tehtud. Puhus kõle tuul ja järw lainetas tugewasti. Mu hambad lõgisesid sõna tõsises mõttes kui jõudsime Burtnieku mõisa ja sealt edasi hobustega Ruhja alewikku – 30 kilomeetri kauguselt. Kuiwi riideid polnud kusagilt wõtta ja märgade kuiwatamisega polnud wõimalik aega wiita. Rongi jõudes heitis polkownik Reek magama, mina istusin wagunis ja lõgistasin hambaid. Mõisaküla jaamas peatasin hetkeks meie erarongi ja hankisin jaama komandandi kapten Lugenbergi käest pool liitrit wiina. Wiskasin selle napsukese kiirelt hinge alla – sakusment oli omal ligi ja sain kohe sooja. Sellest suplusest ei saanud ma nohugi, kuna Wiljandisse jõudes kordasin weel arstimist samal wiisil ja mõõdul. „Burtnieku järwes lõid kalad kõhtupidi ülespoole, kui Erik senna kui pomm sisse kukkus“, nokkis mind staabiülem Reek kui seda lugu oma ohvitseridele rääkis – „ise kõrini märg, aga kaardi, mis tal käes oli, jättis kuiwaks!
Eesti – Läti keelepiiri koostamine.
1919. aasta mai kuuks olid waenlase wäed löödud kaugele Lätimaa sisse ja 3-da diwiisi rindelõiguks kujunes Ramotski–Marienburgi liin Lätimaal. Staap kolis Wiljandist Walka, asudes kitsarööpmelise raudtee wagunitesse elama Walga jaamas. Eesti-Läti piir oli puhtaks pühitud ja kerkis küsimus tulewase riigipiiri määramise kohta. Selleks andis ülemjuhataja käskkirja selgitada rahwuskeele piir Eesti ja Läti maade wahel alluwates rindelõikudes 2-sel ja 3-dal diviisil ja Soomusrongide divisjonil ning koostada wastawad kaardid.
3-da diwiisi rindelõiguks wastu Lätimaa Wolmari maakonna piiri oli Pärnu ja Wiljandimaa, alates mere äärest Heinaste alewikust kuni Tündre järveni – Walgamaa piirini.Sellel alal oli waja wälja selgitada eestlaste ja lätlaste elukohad ning wastawalt sellele tõmmata keelepiiri joon. Diwiisi ülem kindral Põdder arwas, et seda on kõige õigem panna maakondade walitsuste esindajate peale, milleks ta moodustas komisjoni. Selle komisjoni eesistujaks nimetas diwiisi ülem mind diwiisi käskkirjaga.
Samal ajal hakkas Riia all end liigutama „Balti Landeswehr“. Esimene kokkupõrge toimus Eesti ja Landeswehri wahel Romotski raudteesilla juures. Uus ähwardaw hädaoht , mis kerkis Riia alt, tõmbas maakondade walitsuste tähelepanu täiel määral oma peale ja keelepiiri selgitamise küsimus jäeti kõrwaliseks asjaks. Sellepärast ei leidnud ma Mõisakülast, kuhu see komisjon pidi kokku tulema, ühtegi maakonna walitsuse esindajat. Ja milleks mulle neid tarwis oligi? Ma ei uskunud , et need esindajad oleks minuga ühes ette wõtnud uurimisreisi mööda piiriäärseid waldasi, mida kindlasti kawatsesin läbi wiia. Ma otsustasin tegutseda üksinda ja mitte ainult sellepärast, et mul oli käsk. See töö oli waja ära teha.
Wõtsin waatluse alla kõigepealt Wolmari maakonnas asuwad wallad. Mõisakülast sõitsin wälja Ippiku walda – küüthobustga, sealt edasi üle Laatre walla Arawesti, Lode, ja Kenigshofi waldadesse, millised olid Wolmari ja Pärnu – Wiljandi maakondade piiril. Küüthobuseid wahetasin igas wallas.Kenigshofist sõitsin üle Ruhja alewi Salisburgi, Kodjaku ja Heinaste waldadesse, millised asusid Wolmari ja Pärnu maakondade piiril. Igas wallas märkisin topograafilisele kaardile Eesti ja Läti talud ja wõtsin wallawalitsustelt tõendid eestlaste ja lätlaste arwu kohta walla piirides.
Heinastest sõitsin mootorpaadiga Pärnu, kus maakonna walitsusest sain andmed Orajõe, Laiksaare ja Tali waldade elanike kohta. Jäärja wallas käisin kohal haaki tehes kui olin läbisõidul Salisburgi wallast Wolmari maakonnas. Nii olidki mul käes kõik wajalikud andmed Mõisakülast kuni Heinasteni. Kuid uurimised polnud weel lõppenud. Sõitsin Pärnust uuesti Mõisakülla, kus kontrollisin, kas seal pole käinud mõni walitsuse esindaja. See oli asjata ajawiitmine – mitte ühegi maakonna esindajat seal nähtud ei olnud.
Mõiskülast sõitsin ma jällegi wälja küüthobustega wastu Wolmari maakonna piiri asuwatesse Abja, Penioja, Polli ja Taagepera waldadesse, toimides seal samuti nagu mainitud eespool. Taageperast sõitsin üle Naukseni walla, mis asus Wolmari maakonna piirides, Naukseni raudtee jaama ja sealt rongiga Walka. Keelepiiri kaart oli mul wastavalt Ülemjuhataja direktiiwile koostatud pliiatsiga. See näitas , et suures osas jooksis ka keele piir mööda administratiivpiiri. Kindlakujuliselt pidi jääma Eesti poolele Wolmari maakonnast Laatre wald, kus eestlasi elas 833, lätlasi 216. Wäga palju Eestlasi elas ka Ippiku ja Heinaste waldades. Heinaste wallas elas eestlasi 486, lätlasi 1054. Selgete Eesti nimedega Arawesti ja Lode wallad osutusid puht Läti waldadeks – Arawestis oli eestlasi 70, lätlasi 487, Lodes eestlasi 62, lätlasi 551. Heinaste wallast, kus kolmandik olid eestlased, tõmbasin keelepiiri keset valda, jättes Eesti poolele Heinaste alewiku mere ääres, kus eesti soost elanikud olid ülekaalus.
Walka jõudes oodati mind seal kärsitult. Diwiisi staabis käis palawikuline ettewalmistus sõjaks Landeswehri wastu. Keelepiiri kaardi puhtalt koostamine ja esitamine Peastaapi lükati edasi. Kiiruga tuli hakata koostama skeemisi Landeswehri tagasilöömise operatiiwkäskude juure ja wäeosadele wälja saata Riia eelsed topograafilised kaardid.
Landeswehri juht ignoreeris Eesti Ülemjuhataja ultimatiivset ettepanekut tõmmata oma wäed tagasi, waid jätkas liikumist Eesti suunas. 3-da diviisi wäeosad suunati Landeswehri wastu. Sakslaste wastu wõitlewate wäeosade grupi juhiks määrati 3-da diviisi staabi ülem polkownik Reek. Ta sõitis Wolmari ja asus sealt wägesi juhtima 6-da polgu staabist. Kuna kindral Põdder ühes diviisi operatiiv adjutant Taftiga jäid Walka, sõitsin mina Wolmarisse polkovnik Reegi staapi.
Landeswehr peksti puruks Eesti Rahwawäe poolt lühikese aja jooksul. Ta palus rahu Riia all, kuhu ta paisati Wõnnu alt eestlaste wõimsate löökide tagajärjel.
Pärast Landeswehri purustamist sõitis 3-da diviisi staap taas Wiljandisse, et lõplikult sealt ära kolida Walka , kus ta paigutati soliidsetesse ruumidesse. Diwiisi rindelõigus walitses waikus. Nüüd sain aega puhtalt wälja joonestada Eesti-Läti rahvuste keelepiiri kaart.
Keelepiiri kaart esitati Ülemjuhatajale ja warsti saabus wastuseks järgmine telegramm : „3-da Diviisi staabi topograaf, lipnik Erik, on diviisile antud ülesandest keelepiiri kaardi koostamisel õieti aru saanud ja kaardi koostanud asjatundlikult. Samal moodusel koostada kaardid 2-sel diviisil ja Soomusrongide diwisjonil, milleks asuda kontakti 3-da diviisi staabiga. Laidoner“
Nii lõppesid minu vanaisa jaoks tulevase Eesti – Läti piiri mahapaneku ettevalmistustööd.