Tänavu[1] möödus sellest ajast juba 60 aastat kui Tartu Riikliku Ülikooli Peahoone koridoris oli väljas tudengite nimekiri, kes olid vastu võetud Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Kõige rohkem oli minul hea meel sellest, et minu klassivend Heino Teder oli kursuse vanemaks määratud.
Esialgu oli seal kirjas Kristjan Võsoberg, kes astus ülikooli 1942. aastal. Kuna ta oli minu vendade klassivend Treffneri Gümnaasiumist, siis tean, et ta oli hiljem Põlva rajoonis suure rikka kolhoosi esimees. Ta oli saanud Kehtna Kolhoosi Esimeeste Koolist nooremagronoomi kutse ja metsandusega enam ei tegelenud.
Esialgu käisid loengutel ja küllap õiendasid ka mõned eksamid meist hulka vanem proua Ojaste(u) (eesnime ei mäleta) ja Liilia Haavakats, kes oli lõpetanud keskkooli kuldmedaliga. Loengutel käis ka Tartu II keskkooli lõpetanud pruunide silmadega kena tütarlaps, kelle perekonna nime ei mäleta, kuid eesnimi oli Aime. Nende edaspidisest käekäigust mul pole aimu.
Leida Posti otsustas edasi õppida farmaatsiat. Selle teaduskonna ta ka lõpetas ja töötas kaua aega oma erialal. Õie Vilu õppis aga kehakultuuri õpetajaks ja töötas ühes Pärnu keskkoolis.
Noormeestest käis esialgu loengutel koolivend Tartu I Keskkoolist Ilmar Koort, kes õppimisest loobus õige pea. Ta oli hiljem Tartus kaupluse juhataja ja suri noorelt 42-aastasena südamepuudulikkusesse.
Meie kursusel oli ka Harri Kärtner, kes ei julgenud alguses üldtutvustamisel oma nime välja öelda, sest ta ei saanud õigesti hääldada k ja r tähte, mis just tema nimes olidki. Ja vaat et igale loengule jäi ta hiljaks, tuli portfell kaenlas ja lohistas jalgu. Aga lõpetas õigusteaduskonna ning oli suur pensionäride kaitsja, vist ka teaduste kandidaat. Ime küll, kuid ta kõnedefekt oli hiljem kadunud.
Vello Vares tegi ära kõik esimese kursuse eksamid, ka matemaatika ja oli Järvseljal vähemalt botaanika praktikumilgi, kuid läks järgmise aasta sügisel üle põllumajanduse osakonda. Ta oli abielus ja peres lapsed, seepärast läks tööle. Vello oli Suure-Jaani metsamajandi Vastemõisa metskonna metsaülem ja metsamajandi direktori Aksel Lüde suursoosik. Aga mitte kauaks. Vanemmetsaülemaks määrati 1951. aastal Raimond Kiis, kes tahtis ise direktoriks saada ja värbas endale sõpru kohalike metsaülemate hulgast. Lüde sai võidu ja peksis vaenlased minema. Nii ka Varese, kes oli hiljem metsaülem Veriora ja Tudu metsamajandis. Tema häda oli liigne napsitamine ja viimaseks töökohaks enne surma oli meistri amet Tudu metsamajandis.
Just metsaülemaks tahtis saada Uno Tammal, kes oli hea peaga noormees Haapsalust. Vanematel oli seal väike maja ja ema töötas naistejuuksurina. Tal oli ka kena välimusega vanem õde. Käisin neil külas 1945. sügisel. Oli meie kursuse nooremate meestega kambas ka õlle joomisel. 1947. aasta suvel praktikumi ajal Järvseljal tundis ta end halvasti ja sõitis koju. Soolte tuberkuloos viis 20-aastase noormehe sügisel hauda. Kunagi, mingisuguse konverentsi aegu Haapsalus, otsisime kalmistult tema haua üles ja langetasime pea.
Kursusel oli ka üsna pikakasvuline heleda peaga Kira Pavlov, kes esimese kursuse praktikumid tegi meiega Järvseljal kaasa. Sügisel läks ta üle farmaatsiat õppima ja selle teaduskonna ka lõpetas.
Hoopis väge täis mees oli Venda Vallisto, Väike-Maarja lähedalt pärit. Laulis Ülikooli meeskooris bassi ja oli linna peal esimese sordi eluvend! Korra tegi ta Järvseljal ettepaneku, et ostetagu talle pudel viina, siis hüppab ta koos oma piduülikonnaga ja lips ees särgiga supluskoha vunklaualt vette. Etendust tuli vaatama kogu kursus, hüppaski kurivaim vette, tuli välja ja kohe sai kätte ka pudeli, mille kulistas üksinda endale sisse! Siis loperdas kuidagi saeveski juurde ja jäi sinna – märg ja loru nagu ta oli – kohe magama. Nii palju sest asja oligi, mitte nii, nagu ütles üks teine tudeng, kes oli seal lossis parasjagu napsitanud: „No mina nii kalli peaga magama küll ei lähe!”
Aga Vallisto bravuurne käitumine mõnele üliõpilasele ja ka õppejõule ei meeldinud. Teise kursuse praktikumi ajal ta eksmatrikuleeriti. Hiljem oli kuulda, et ta töötas mingi ametiühingu vabariiklikus komitees, püüliveskis Leevil ja kusagil metsatööstuse jaoskonnas meistrina.
Aga üks asi, mida nooremad mehed ei tea ja ka palju neid vanemaid veel eluski on, et Venda Vallisto kaudu tuli käibele metsameeste hümn: „Seal kuulsas Jahilossis, kus vilgas elu keeb…..!” hoopis niimoodi: „Seal kuulsas Rakvere linnas, kus Saku õlu keeb…!” ja edasi läheb juba nii roppude sõnadega, et minusugune „ätt” seda laulma enam ei hakka (kuigi sõnad on meeles veel küll). Selle laulu särtsakas viis julgustas peaaegu igal kursusel (lennul) uusi ja uusi salme juurde luuletama ja nüüd on lugu nii pikk nagu lohe. Ka viisis on väikseid muutusi, mis kõrvu hakkab vaid mõnele minusugusele.
Erich Must, sündinud 1915. aastal, oli Eesti ajal Voltveti metsnike kooli lõpetanud metsnik ja tal oli ka gümnaasiumi haridus. Erich tegi ära kõik praktikumid ja eksamid koos meiega. Ta oli meie noorematele poistele huumorimeelne sõber.
Viimane riigieksam oli „marksism-leninism”. Kõik said läbi, tema mitte. Proovis järgmisel aastal uuesti, aga jälle ei lastud läbi. Siis olevat öelnud eksamikomisjoni esimees polkovnik Lombak: „Ei maksa vaeva näha, saksa sõjaväelasele nõukogude diplomit ei anta!” Selge pilt – ta oli oma elulookirjeldusse märkinud, et oli olnud Piirikaitse rügemendis kompanii kirjutaja. O sancta simplicitas![2] Mees jäigi diplomist ilma. Töötas maaparanduse süsteemis, metsatööstuses ja Pärnu metsamajandis peamehaanikuna. Nägin teda viimati vist 1985. aastal. Tema poeg, kõrgharidusega ehitusinsener, elas Tartus minu kõrvalmajas.
Arnold Raudsepp lõpetas Tartu V keskkooli koos Feliks Nõmmsaluga ja elasid ka õpiajal ühes korteris. Arnold oli edukas üliõpilane, ainult et mingi defekti tõttu käis rääkimine tal läbi nina. Ühel märtsikuu öösel 1949. aastal tuldi talle järele ja viidi Siberisse. Peagi selgus, et ta lõpetas veel samal aastal metsanduse ülikooli (vist Tomskis ) ja võttis sealt naise ning jäigi Siberisse tööle ja elama. Kes teab, elab ehk seal veel praegugi.
Teisele kursusele tuli Heino Hansen, kes minu teada tegi ära ka kõik eksamid, kuid jäi märtsiküüditamisele jalgu. Ei tea, milline oli tema saatus, aga elus ta enam pole.
Kõige varem hukkus meist Vello Kala, kes 1958. aastal uppus. Ta oli vaikne heade hinnetega üliõpilane, aga nõrga tervisega – kopsud olid õhu all. Tema purki korjati Järvseljas kinnipüütud metsakahjurid, mida enne lõpetamist kibedasti vaja oli.
Georg Karo oli pärit Võrumaalt, kus ta vanematel oli talu. Isa oli olnud sõjaväearst. Tööle määramisel soovis ta, et teda pannakse kuhugile metsaülemaks. Siis vastanud Voolini asetäitja, tõbras-stalinist Saar, et ei saa. Georg küsinud, et mis põhjusel? Viimaks öelnud see äärmiselt vastik punavõimukandja: „Teie isa olevat sõjas sakslaste poole üle jooksmisel selja tagant politruki poolt maha lastud!“ Ta ei saanudki metsamajanduses tööd, tegeles kaua aega maaparandusega. Sai 1986.aastal hukka, kui sõitis korviga mootorrattaga vastu kruusahunnikut.
Meie kursuse meestest vaidlematult kõige „kõvem“ tegelane oli Heino Teder. Varakult vanemmetsaülem Hiiumaal, Rakveres ja Paides, direktor Kilingi-Nõmmel ja lõpuks legendaarne minister! Järgmine oli kindlasti vanemmetsaülem Haapsalus ja Rakveres ning direktor Feliks Nõmmsalu, kes lõpuks oli ministri esimene asetäitja.
Nüüd võiks mõne sõnaga anda teada ka teiste meie kursuse rahva edasisest elukäigust, kuid tervet lugu pole mõtet kirjeldada. Panen ainult tähtsamad punktid.
Ants Toom – Metsamuuseumi organiseerija.
Ülo Erik – Eesti Metsainstituudi direktor.
Vaike Hainla (Joamets ) – EMI vanemteadur.
Vello Kala – Tartu Metsatööstuskeskuse insener
Albert Katus – Metskuivenduse osakonna juhataja
Leonhard Kuslapuu – Projektorganisatsioonides osakonna juhataja
Hilja Katus (Maidla)– Tallinna metsamajandi insener
Asta Nõmmsalu (Kaur) – Tallinna metsamajandi insener
Olev Ott – Võru metsamajandi direktor
Ants Paluvits – Tallinna metsamajandi direktor
Osvald Pogen – Ministeeriumi osakonna juhataja
Evi Raud (Pähn) – Ministeeriumi osakonna juhataja
Georgi Raud – Ministeeriumi osakonna juhataja
Virve Roonurm – bioloogia õpetaja
Erich Saar – Aegviidu metsaülem
Laine Ott (Sori) – Võru metsamajandi insener
Niilo Mei – Kilingi-Nõmme metsamajandi direktor
Heldur Mitt – Luua metsatehnikumi õpetaja
Ilmar Reidla – Kastre metsaülem
Herman Vaabel – Valgamaa metsamajandi insener
Hans-Feliks Tullus – Tartu metsamajandi direktor
Eha Riisberg (Moor) – EMI vaneminsener
Endel Rais – Tartu metsamajandi metsapunkti juhataja
Kõigi meie kursusekaaslaste teenistuskäik, kes diplomi said, on ilusasti kirjas teatmikus „80 aastat akadeemilist metsanduslikku haridust Eestis.”
1948. aastal sai diplomi Ants Toom. 1949. aastal – Ülo Erik, Vaike Joamets, Vello Kala, Georg Karo, Albert Katus, Leonhard Kuslapuu, Hilja Maidla, Asta Kaur, Feliks Nõmmsalu, Olev Ott, Ants Paluvits, Osvald Pogen, Evi Pähn, Georgi Raud, Virve Roonurm, Erich Saar, Laine Sori ja Heino Teder – kokku 18 inimest. 1950. aastal – Niilo Mei, Heldur Mitt, Ilmar Reidla ja Herman Vaabel – kokku 4. 1951. aastal Hans-Feliks Tullus ja 1959. aastal küüditamisest pääsnud Eha Moor ning vangilaagrist vabanenud Endel Rais.
Niisiis meie kursuse lõpetasid diplomiga 26 üliõpilast, neist 7 nais- ja 19 meessoost. Abiellusid Feliks Nõmmsalu ja Asta Kaur, Georgi Raud ja Evi Pähn, Albert Katus ja Hilja Maidla, Olev Ott ja Laine Sori.
Tänasel päeval – 10. novembril 2005 on elus veel 6 naist: Vaike Hainla, Hilja Katus, Evi Raud, Virve Roonurm, Eha Riisberg ja Laine Ott.
Üheksateistkümnest mehest on elus veel 3: Ülo Erik, Olev Ott ja Heino Teder.
[1] Lugu on kirjutatud 2005. aastal
[2] Oo püha lihtsameelsus! Lad k