Olin juba tol ajal metsaasjanduse üliõpilane ja viibisin suvevaheajal Kastres vanemate juures. Laupäeva õhtul oli Võõbste koolimajas pidu, kuhu me siis mitmekesi läksime. Eeskava oli ülitobe ja tantsuks löristas keegi külapoiss nurgas valel viisil akordioni. Tegin õues suitsu. Mäletan, et sigaret „Lennuk“ oli suitsu nimi – väga hea aroomiga Eesti toode.
Äkitselt tuli minu manu üks noormees, ulatas käe ja lausus: „Tere Mügra Volli!“ Muidu öeldakse Volli nii, et l täht on peenendatud, kuid tema hääldas l-i nagu näiteks kõlab see sõnas muld, kuld jne. No ütlesin, et ma pole mingi Mügra Volli ja nihukest meest ma ei tunnegi. Poiss hakkas naerma ja ütles, et nüüd oled sa meil peos – et kuhu jäi see kaks liitrit puskarit, mida pidid tooma ja raha kätte said? Kordasin, et ma pole see mees, kellest juttu ja puskarist ei ole aimugi. Poiss jäi endale kindlaks ja lubas mulle tappagi anda, kui kohe puskarit ei saa. Millegipärast kadus ta ära ja meiegi läksime kojupoole.
Järgmisel laupäeval oli Mäksa Rahvamajas pidu. Seal mängiti näitemängu neljas vaatuses: „Tiiul tosin vanemat“. Esimene vaatus läks hästi, sest suflöör andis kastist teada õigeaegselt, mida keegi ütlema peab. Teine vaatus oli juba kahtlane, sest suflööri hääl muutus üha tugevamaks ja näitlejate kõne pehmemaks. Kolmandas vaatuses oli juba kõigile selge, et terve seltskond on purjus! Enne viimast vaatust oli pikk vaheaeg ja prooviti jätkata „võiduka “ lõpuni, kuid kahjuks purupurjus „näitlejad“ ajasid rekvisiidid ja kulissid ümber. Ja jäigi teadmata, millega lugu lõppes. Kohe hakkas mängima puhkpilliorkester, kust tuli lugu loo järele ja rahvas, keda oli tulnud sooja suveilma peale kokku õige palju, jäi peoga rahule, sest näitemängu lõpp ajas publiku lihtsalt naerma.
Tantsu ajal jäi mulle silma kummaliselt tuttava näoga noormees. Tantsiti vana tantsu „Pas’d’Espagne“ (Jumal teab, kuidas seda kirjutatatakse), kuid eesti keeles öeldakse selle kohta „padespaan“ või ka tantsu viisi järgi: „Nadinunnadi, nadinunnadi, nadinunnadi, nadinaa!“ Oli tol ajal väga populaarne. Küsisin ühe kohaliku poisi käest, et kes see solist seal „nadinunnadit“ uhkelt vehib? See vastas: „Näe, kus Mügra Volli on Võnnust siia peole tulnud!“
Nüüd oli asi selge, noormees oli üllatavalt sarnane minuga! Tahtsin asja lähemalt uurida, kuid käratsev kamp jalgratastel lahkus peolt enne lõppu. Ei ole ma enam seda meest näinud.