Olin tol ajal 21-aastane neljanda, seega viimase kursuse, TRÜ metsandusteaduskonna üliõpilane. Hiljuti oli mulle pandud tüütu ülesanne – mind määrati kursusevanemaks. Aga seejuures olin ma ju kursuse kõige noorem ja õppeedukus polnud suurem asi. Hindeid oli igast kandist, aga ka rahuldavaid hindeid rohkesti.

Kõige kauem oli meie kursusevanemaks Heino Teder, kellel tuli amet maha panna neljanda kursuse alguses. Isa majapidamine Valgamaal olevat kulaklikuks tunnistatud. Kursusevanemaks määrati Leonhard Kuslapuu, kuid temagi ei püsinud kaua – kahtlustati saksa sõjaväes käimist. No ja siis tuldi otsusele, et mina pidin oma vanuse järgi sellest patust küll puhas olema.
Märtsikuus hakati meile ettevalmistusi tegema töökohtadele määramiseks ning nõuti elulookirjeldusi.
Dekaan Valdek Ritslaid korraldas ülikooli aulas koosoleku, kus mina istusin esimest korda elus presiidiumis, ikkagi viimase kursuse kursusevanem.
Selle asja mõte oli, et eluloo andmete kohta pidi kirjutatama tõtt. Pidi olema „siiras“. Siiruse koosoleku nime all seda hiljem meelde tuletatigi. Loodeti, et elulugudest saab teada seda, mis senini kahtlane oli. Nii lolle meie seas küll polnud, aga see kõik oli eelmäng tulevasele küüditamisele.

 

Tartu NKVD ohvitsere täis
Tavaliselt tõusin ma argipäeva hommikul kell 7 üles oma tudengi ubrikus, sõin natuke midagi ja panin kiirel sammul ajama Vanemuise tänavale loengule. Gustav Adolfi tänava paksu reklaamiposti juurest pöörasin järsust Toomemäe tõusust üles. See oli hommikuvõimlemise eest, sest mäkke pressisin täiega, hoogu vähendamata. Edasi tuli minna Kuradi silla alt läbi ja Park hotellist mööda.
Sel märtsikuul tuli juba Kuradi silla juures vastu ikka trobikondade kaupa NKVD mundris ohvitsere, kes ööbisid nähtavasti Park hotellis. Läksid kuhugi allalinna. Esialgu ei osanud sellele tähelepanu pöörata, sest vene sõjaväelasi oli linn täis niikuinii. Kui aga Tähtvere pargi äärde oli koondatud palju veoautosid, oli kõigile selge – tuleb uus küüditamine!

Veoautod olid kõik eranditult ameerika „Studebakerid“, mis oli saadetud Roosevelti poolt Stalinile nn „lendlease“ alusel.Vene veomasinaid Tartu ümbruses küüditamiseks ei kasutatud, need olid lihtsalt viletsamad ja kevadisel poristel teedel ei oleks saanudki hakkama. Mul on praegugi kõrvus nende ameerika veoautode mootorite iseloomulik mürin, mis erines selgesti teistest. Nii nad sõitsid Kassitoome orust mööda Kroonuaia tänavale ohvreid otsima.

 

Märtsiküüditamine
25. märtsi ööl olin üksinda oma toas Gustav Adolfi tänava nr 62 majas, sest koolipoiss vend Ain oli kevadisel koolivaheajal läinud koju Kastresse.

Nägin õue minnes mäeveerust allpool, kuidas „Studebakeri“ ruumikas kastis kükitasid kompsudel põrandal hallid kogud ja üle ääre paistsid kuriteo sooritajate pead.

Järgmisel päeval oli Veski tänava suures auditooriumis järjekordne Ritslaidi loeng metsatööstuse asjanduses, kui astus sisse tuttava näoga Tööjõu Reservide Kooli õpetaja ja küsis minu kui kursusevanema käest, kust võiks kokku saada üliõpilase Eha Mooriga. Ütlesin, et ei tea, sest pole teda mitu päeva loengul näinud. Aga tänava ääres seisis „Studebaker“, kastis mitu NKVD soldatit. Kursusekaaslane Arnold Raudsepp võeti kodus kinni, seda nägi pealt toanaaber Feliks Nõmmsalu.

Järgmisel ööl varjas end osa minu tuttavatest tagaotsitavatest Ülikooli klubis, neid laskis sisse üks eestiaegse kõrgema haridusega vanem proua, kes oli seal öövahi ametis. Igatahes kätte neid Siberi kandidaate ei saadud, kuid hariduse teele tuli tükiks ajaks kriips peale!

Meie dekaan Ritslaid kutsus kokku, ju ikka NKVD nõudel, teaduskonna koosoleku, kus esines ilge näoga „gimnastsjorkaga“ eestlasest tšekist. Ta rääkis, et nõukogude inimeste tungival soovil viidi minema inimesed, kes segavad tööd, olid metsavendade aitajad ja fašistide käsilased. Olevat teinud töörahvale ja kehvikutele-talupoegadele palju kurja.Välja saadeti nad igaveseks ajaks. Nüüd pidi seetõttu elu palju paremaks muutuma. Üliõpilased ja õppejõudki jõllitasd seda juttu kuuldes põrandale, nii loomuvastane oli selle stalinisti möga.
Läks veel paar päeva ja „Studebakerid“ kadusid Tartust – küüditamine oli selleks korraks läbi viidud, plaan kuhjaga täis!
Meie kursuselt pääsesid pikast sõidust Eha Moor ja Heino Hansen. Minu koolivend Arno Tarik pääses samuti, kuid ema isa ja õde viidi Siberisse.

 

Studed Ameerikasse tagasi
Sama aasta augustikuul saatis mind, nüüd juba Järvamaa metsamajandi inseneri, Tallinna Metsakorralduse Kontorist tooma plaanimaterjali ja metsakorraduse kavasid metsamajandi direktor Ivan Lunin. Sõitsin Tallinna Järvamaa NKVD veoauto kastis, mis oli ameerika „Studebaker“! Küllap sellesama veoautoga veeti märtsikuul raudteejaama öisel ajal õnnetuid nutvaid naisi ja lapsi!

Tagasi Paide sõitsime hoopis vene veoauto GAZ „imeni Molotov“-iga. Autojuht Skorohodovi-nimeline mees, kes polnudki sõjaväelane rääkis, et Ameerika nõuab tagasi kõiki „lendleasi“ kaudu saadud autosid – „Studebakerid“, Fordid, Willised – aga remonditult ja korda tehtuna. See „Studebaker“ olevat olnud suurepärane auto ja küll olevat kahju ära anda. Ise näed, missugune vastu anti!

Üle liidu veetud kõik kobedad autod kokku kuskile Kaug-Ida sadamasse, pressitud „pannkoogiks“ ja sõit läinud kodu poole – Ameerikasse.
Kas see jutt ka tõele vastab, ei tea.