5. jaanuari Postimees esitas järjekordse süüdistuse RMK pihta, kasutades pealkirjaks reljeefset väidet: „RMK müüs puitu 52 miljoni euro jagu oksjonihindadest odavamalt.“ Ehkki juhtkiri möönab, et 52-miljoniline vahe ei tähenda ilmtingimata seda, et kestvuslepingute puhul on mängus korruptsioon, siis piltlikult öeldes oli häbistav hoiak ikkagi raiutud suurte mustade tähtedega valgele puidust valmistatud paberile.
Kahtlustan, et enamus lugejaid antud artikli esimesest lõigust kaugemale ei jõudnud, sest lisaks tasulisele lugemisele oli tegemist üsna segase ja keerulise kokkukirjutusega. Seepärast on eriti kurb, et kallutatud pealkiri annab taaskord võimaluse pealiskaudsele meedia tarbijale RMK-d ja tema töötajaid südamepõhjast kiruda, hukka mõista ning „sobiva“ vandesõna ka metsameeste suunas saata. Ja ega Nemvaltski oma karikatuuriga ei halasta – vargad, kes muud.
Kahjuks on seegi kord, nagu metsanduse teemadel sageli juhtub, pandud ühte patta erinevaid protsesse kirjeldavad mõisted ja tehtud selle rosolje pealt tähtis „avastus“. Erilise vürtsi annab loole lisaks muidugi sõna „salastamine“.

Milles on aga asi? Mida siis tegelikult kritiseeritakse?

Puidu müük kestvuslepingu alusel ja puidu müük oksjonil on kaks täiesti erinevat asja – umbes nagu metssiga ja kägu: esimesel puhul on tegemist pikaajalise kokkuleppega, mille tulemusena mõlemapoolselt tagatakse tarned ja hoitakse hind suhteliselt stabiilne ning tavapäraselt ongi see salajane; teisel puhul püütaksegi hetkel saadavat kõrgeimat hinda.
Viimase viie aasta jooksul on puidu hinnad olnud pidevas tõusvas trendis ning seetõttu ei saa kuidagi eeldada, et kestvuslepingute hinnad peaksid olema samal tasemel oksjonihindadega.
Koroona-aja hinnad oksjonitel on olnud täiesti „hullud“ ja seetõttu on ka kestvuslepingute kliendid olnud ettevaatlikud oma hinnapakkumistega, sest kogemus on näidanud, et ükskord kukuvad hinnad niikuinii. Siinjuures tuleb silmas pidada, et RMK teeb kestvuslepinguid just selliste partneritega, kes on maksujõulised ja riigile maksukuulekad ning näidanud end stabiilsete tootjatena. Nendel firmadel on klientidega, kellele toodangut müüakse, omakorda pikaajalised lepinguid ja seetõttu ka stabiilne turg.

Erametsa omanikega on lugu teine – vaid suuremad neist on üldse võimelised eelpoolkirjeldatud kestvuslepinguid tegema, sest enamik puiduturul aktiivsetest erametsa omanikest sõltub peamiselt raieõiguse või kinnistute ostudest, mille hinda ette teada ju pole. Seega – erametsaomanik müüb siis, kui tal on otseselt raha vaja ja loomulikult püüab seda teha võimalikult parima hinnaga.

Olenemata omandivormist tuleb raiete planeerimisel arvestada erinevate faktoritega: tavapäraselt ilmaoludega või hoopiski viimasel ajal asetleidva nähtusega, kus kõige sobivamal raieperioodil blokeeritakse otsitud kaebuse põhjal metsateatised. Kogemus on näidanud, et kohtus selgub mõne kuu pärast, et polegi olnud mingit põhjust raiet keelata, aga selleks ajaks on kätte jõudnud juba linnurahu, mis maailmas ainulaadne – vaid Eestis peetav. Ei teagi, kas nutta või naerda sellise rahvavaenlase stiilis tegevuse peale.

Kogu RMK müük oksjonile?

Oksjonitel osaleb aga väga erinevaid ostjaid. Mõnedel on peamiseks motivaatoriks hasart ja sageli ilmub turule uustulnukaid, kes ei tee vahet kasvava metsa ja ümarpuidu tihumeetrilgi. On olnud värvikaid oksjonivõitjaid – nn hinnainfluentsereid, kes enamasti lõpetavad kahjuks oma tegevuse kohtutäituri või pankrotihalduri valve all või siis on „hajunud“ koos käibemaksuvõlaga ettevõtluse surnuaeda. Aga uued või vanad reinkarneerunud „seiklejad“ tulevad ikka ja jälle peale tagasi.
Sellest teadmisest tulenevalt kujutan elavalt ette segadust, mis tekiks, kui kogu RMK poolt raiutud puit avaliku oksjoni kaudu müügile läheks. Nii  suurte koguste peale ilmuksid üle maailma kohale kõikvõimalikud diilerid-viilerid, järgneks segadus maksetega, kohtulood „valede“ sortimentide tarnimisest jne. Vot siis alles näeks, mis on üks tegelik kauboikapitalism oma piiritaguste mahhinatsioonidega, kus konkurente üles ostetakse või blokeeritakse ja kasutatakse kõikvõimalikke trikke, et tarnijale vähem või üldse mitte maksta.
Aga mis peamine – pihta saaks meie oma stabiilne ettevõtlus, mis tõi 2019. aastal 1 miljoni tihumeetri puidu töötlemisel 193,3 miljonit eurot lisandväärtust (väide toetub Ernst ja Young Baltic AS poolt läbiviidud Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsile).

Üks aspekt vajaks veel mainimist. Minu arvamusloo ajendiks olev Postimehe artikkel näitab siiski suurepäraselt seda, et palke ju ahju ei aeta. Kuid kelle huvides võideldakse pidevalt puidu põletamise vastu omades teadmist, et raietest saadavast puidust vähemalt neljandik (lisaks madalakvaliteedilisele tüvepuidule ladvad, oksad, koor jne) ning osa selle hilisemal töötlemisel tekkivaid jäätmeid millekski muuks ei kõlbagi kui kütteks? Tegelikkuses on puit olnud ja jääb taastuvaks energiaallikaks, vaatamata erinevate „käragrupikeste“ jõupingutustele. Ehkki looduslik gaas on juba kuulutatudki lobigruppide töö tulemusel rohe-energiaks.

Huvitaval moel oli järjekordne rünnak meie tööstuse ühe tähtsama ja riigi majanduse stabiilsust kindlustava puiduressursi allika RMK vastu ajastatud selle aasta alguses Venemaa poolt kehtestatud ümarpuidu ja isegi kuivatamata saematerjali ekspordi keeluga.
Kelle huvides see viha õhutamine toimub?