Mardi postitused

Rahajõed ja pudrumäed meie metsades

Äripäev.  7.juuli 2023

Eesti metsatööstus on jäänud mitmete sõdade pihtide vahele.
Käimasolev sõda Ukrainas on purustanud sadu tuhandeid elusid. Ta on lõhkunud tavapäraseid võrgustikke ja koostööahelaid nii Euroopas kui terves maailmas. Pole Eestigi puutumata. Lugedes järjekordset igakuist statistikaameti teadaannet näeme, et terve aasta jooksul, alates 2022. aasta juunist, on olnud tööstustoodangu mahuindeks languses. Suurim langeja oli puidutööstus – võrreldes eelmise aastaga 20,3%.

2. juulil Äripäevale ökosüsteemide kollapsit kuulutavas intervjuus kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm tundub jätkavat metsasõja ideoloogiat ning puidutööstusele midagi head ei ennusta: „Metsamajandamisel saab ja lausa peab liikuma väiksema toormevajadusega ja suurema kohapealse väärindamisega lähenemiste suunas[1].“

Üle 80 aasta tagasi oli ka käimas sõda, II Maailmasõda. See mõjutab otseselt ka tänast majandust. Alates aastast 1940, mil annekteeriti Eesti, algas meie riigi laostumine – inimesed lahkusid maakodudest, põgenesid kodumaalt, langesid lahingutes ja saadeti Siberisse ning need, kes siia jäid, aeti vägisi kolhoosidesse.

Nende protsesside tulemusel kasvasid järgmise 15 aasta jooksul väga kiiresti massiliselt võssa Eestimaa põllu-, heina- ja karjamaad. Võsast sündinud metsamaa pindala on suurenenud võrreldes 83 aasta tagusega üle 8 (!) korra ning kogu meie Eestimaa metsamaa pindala võrreldes tolle ajaga 2,6 korda. Väga suur osa metsadest on küpseks saanud ning see on ka põhjus, miks viimastel aastatel suhteliselt palju raiutud. Lageraielanki ei sa võrrelda  ammendunud freesturbaväljaga. Üldjuhul loodus siiski tühja kohta ei salli ja raielangile kasvab peagi noorendik.

Teeme siis veelkord puust ja punaseks, miks me seda metsa siiski peame majandama. Esiteks ikka selleks, et ka järeltulevatel põlvkondadel oleks kasutada korralikku majandusmetsa ning riigil oleks praegugi kasutada seda va raha – tulu peame ju teenima.
Kahjuks – nagu näitab statistika – on majandus languses ja riigil tuleb kulutusi kärpida ka seetõttu, et niigi keerulisele olukorrale leiutatakse veel igasuguseid lisatõkkeid.

Näiteks arvutame korraks, mida siis tähendaks sotside kusagilt laest võetud ja valimiseelsel erakonna üldkogul heaks kiidetud 8 miljonit tm aastast raiemahtu Eesti majandusele. Kuidas see jaguneb ja milleks see kulub?
Lähtume rehkendustes viimase viie raiehooaja (2017/18–2021/22) keskmisest raiete mahust metsamaal, mis on 11,09 mln tm[2] kus RMK osa sellest 38% ning erametsade osa vastavalt 62%.
Tulles nüüd 8 milj tm suuruse raiemahu juurde näeme, et ainuüksi küttepuidu osakaal (see osa puust, mis oma kvaliteedi tõttu millekski muuks ei kõlba) on RMK majandatud metsade raietest ca 15%, mis teeb 0,5 mln tm. Enamasti majandamata erametsades on küttepuu osatähtsus oluliselt suurem – ca 30 % või rohkemgi – ehk siis 1,4 milj tm. Kahe peale kokku saaksime kogu raietest saadava küttepuidu osaks  1,9 miljonit tihumeetrit aastas. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu andmetel ei kata see kogus kaugelt isegi kaugkütte ja koostootmisjaamades kasutatava puidu vajadust. Rääkimata veel lisaks 2,15 miljonist tihumeetrist küttepuidust, mida kodumajapidamistes 2021. aastal[3] põletati. Seda kõike on kokku päris palju ja ilmselgelt ei saa me oma kliimavööndis jätta hooned kütmata.

Ühe võimalusena oleks kaugkütte katlamajades valik tagasi minna fossiilkütustele või hakata tõesti saepalke ja paberipuitu ahju ajama. Sarkastiliselt lähenedes oleks „kaval“ suurendada majandusmetsades lehtpuu-puistute raievanust näiteks 20 aasta võrra ning muuta sellega ka osa potentsiaalsest tarbepuidust hoopis küttepuiduks. Niimoodi võiksime 2050. aastaks raietest saadava küttepuidu osatähtsuse majandusmetsades viiagi poole peale, ehk siis maailma tasemele![4]

Maksu- ja tolliameti andmetel eksporditi 2002. aastal kase, männi ja kuuse paberipuitu 2,355 milj tm ning kakskümmend aastat hiljem tehti seda pea samas suurusjärgus – 2,575 milj tm. Kuni me ise seda fraktsiooni väärindada ei suuda või ei taha, pole siiski karta, et need puud langile jäävad. Skandinaavia tselluloosi- ja puidukeemiatehased võtavad selle tänuga vastu ning toidavad mõnuga oma majandust.

Mehaanilise puidutöötlemise tarbeks jääks sel juhul üle vaid „üks natuke“, nagu armastas öelda minu vanaema, kui mõni toiduaine oli sahvrist äkiste otsa lõppemas. Aga ei lõpe see mehaaniline puidutöötlemine ja „kreissae vingumine“[5] otsa midagi – liiatigi on see parim viis pikaajaliseks atmosfäärist seotud süsiniku talletamiseks. Ei maksa muretseda, küll ka sellest kriisist välja tullakse nagu pärast 2008–2010 aasta suurt MASU.

Head otsustajad-poliitikud, kes te senini rahvale ilusaid lubadusi olete jaganud! Palun mõelge ülaltoodud numbrite peale ja arvutage.
21. sajandi alguses püüti palkide ekspordi keelamiseks tuua välja argument, et lauda ei jätku enam välikemmergute jaokski. Õnneks palkide eksporti toona ära ei keelatud, eksport pöördus impordiks ja vastu saime selle eest ühe maailma kõrgeima tasemega mehaanilise puidutööstuse.
Ka tselluloositehase ehitamise katse alla laskmise üks peapõhjuseid tundus olevat, et Eestimaa püha mets läheb Hiina peldikupaberiks. Nüüd püütakse sellega siiski edasi minna, kuid juba kuuldub taas hääli, mis uut katsetust väärata püüavad. Viimaste kümnendite raietest taas lopsakalt kasvav noor mets vajab juba praegu suures osas harvendusraiet, et ka tulevikus oleks sellist metsa nagu seda on RMK maadel paar sajandit kasvatatud. Seda on, tõsi küll, viimase poole kümnendi jooksul teatud seltskonna jõulise sõimu saatel tehtud.

Metsa on mõtet majandada kui on puidule turg. VKG okaspuu toorainel plaanitav puidu rafineerimise tehas ning Fibenolis kasutatav kase peenpuit annavad ruumi mõlemale.
Tagasi tulles ministri nõuniku soovituste juurde Äripäevas tekib küsimus – huvitav, mida ta siis silmas peab oma lausega „suurema kohapealse väärindamisega lähenemiste suunas“. Kui see vastus on teada, siis võiks ka meile kõigile täpsemalt selgitada, kuidas küttepuitu tema meelest veel paremini väärindada tuleks.
Seda enam, et puidukeemia kohta antakse samas intervjuus küllaltki pentsik hinnang – „… võib ka metsadest kasvõi ainult kalleid nanokiude tehes olla lõpuks ikkagi olukorras, et raiutakse rohkem kui ökoloogilist taluvust on“.
Selle peale tuletan lugejale meelde, et meil on 421,7 tuhat ha rangelt kaitstavaid ja 298,5 tuhat ha piiranguga metsi, 228 tuhat ha soid[6] ning lisaks sadu tuhandeid hektareid puutumata erametsi, mille omanikud tõenäoliselt neid kunagi raiuma ei hakkagi. Kõike seda on kõvasti rohkem kui miljon hektarit, kus niigi loodus saab sisuliselt toimetada omasoodu – ja kellelegi ikka tundub, et seda on veel vähe?

Ja nüüd ma küsin, et kas on ikka hea plaan, et ärme metsas eriti midagi tee ja nii jõuamegi tõotatud maale, kus Brüsselist voolavad rahajõed ja Suure-Munamäe asemel on pudrumägi?

[1] https://www.aripaev.ee/uudised/2023/06/30/kliimaministri-nounik-peame-olema-valmis-vaga-raskeks-talveks-ja-jargmiseks-suveks

[2] SMI2022 tabel 23

[3] Statistikaamet 11.01.2023

[4] Nii nagu see ülemaailmselt on: 3,914 miljardist tm raiemahust moodustas küttepuit (fuelwood) 1,930 miljardit tm ehk 49,3% (2021-21-22 Copyright AFRY AB).

[5] https://www.aripaev.ee/juhtkiri/2023/07/04/lihtsa-kreissae-vingumise-lopp

[6] SMI2022

Mardi postitused

Jõmmkärakas igavaks muutunud metsasõjas.

Viimasel veebruarikuu õhtul, viis päeva enne Riigikogu valimiste lõppu, käis meie meediaruumis taaskord üks ilmatu  jõmmkärakas juba igavaks muutunud metsasõjas. Selleks oli Lembit Maametsa arvamusartikkel  „Eesti metsade raiemaht on juba aastaid ületanud metsa juurdekasvu“.

Tahan alustuseks küsida – miks ja kelle huvides see projekt Postimehe Fondi poolt algatati? Eraprojekt „Eesti metsade alternatiivne hindamine“ (MAH) üritab taas Eestis aastaid kasutusel oleva Statistilise metsainventeerimise (SMI) tulemusi kahtluse alla seada. Väidan, et ülalnimetatud artiklis toimub järjekordne manipulatsioon Eesti metsade juurdekasvu terminitega vahetult enne valimisi ja eksitakse (teadlikult?) nende kasutamisel, et väheinformeeritud inimestel pea segi ajada ning taaskord heita varju metsandusvaldkonnas tegutsevate teadlaste ja ettevõtjate peale.
Esitan järgnevalt mõned autori seisukohti ümberlükkavad selgitused ning võrdlen metoodilisi erisusi nende kahe hindamiskriteeriumi vahel.

Esimene oluline fakt on see, et SMI ja MAH arvutamise metoodikad on täiesti võrreldamatud, ka nende käigus saadavate andmete kvaliteet on kardinaalselt erinev. Peamine erinevus seisneb selles, et SMI andmed saadakse looduses proovitükkide täpismõõtmise teel ja  ning saadavad andmed üldistatakse kogu Eesti metsaolemile. MAH on aga tehtud kameraalselt – see tähendab laua taga.
Nagu Maametsa artiklist selgub, lähtub alternatiivne hindamine metsaregistri andmetest. Metsaregister kui andmebaas on aga kahjuks äärmiselt lünklik (üksikute kinnistute ja firmametsade andmebaasi hoidmiseks on ta siiski piisav abimees), andmed  vananenud ja paljude kinnistute puhul puudub üldse igasugune teave seal kasvava metsa kohta. Ka Maamets ise tunnistab, et metsaregister ei näita Eesti metsade hetkeseisu ja tunnistab, et reaalsete andmete puudumise korral need tuletati (modelleeriti).
SMI-l metsaregistriga kokkupuude puudub.

Siinkohal tuleb märkida, et isegi tavametsakorralduse puhul, vahetult kohapeal mõõtmisi tehes ja olenevalt taksaatori käekirjast, on ametlikult lubatud vead – näiteks esimese rinde tagavara osas 20% ja latimetsades 30%.  Samuti ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik mõõta puude kõrgust ja diameetrit ning esimese rinde puude varjus kasvava teise rinde tagavara aerofotode järgi (ka nendele parameetritele on Metsa korraldamise juhendiga antud lubatud viga). Vanade metsakorralduse võimendatud vigadega andmete aktualiseerimine ilma metsas käimata päris kindlasti teaduslikult põhjendatud tulemust ei anna, pigem võimaldab tekitada sellise tulemi, mida soovitakse saada.

Teiseks vähendab MAH-i usutavust fakt, et ta on kasutusel alles esimest korda ning tal puudub võrdlusbaas eelmiste aastatega, samal ajal kui SMI on olnud andmekorje aluseks aastaid. SMI lähtub aastasest jooksvast juurdekasvust, kuid arusaamatul põhjusel kasutab MAH metsade juurdekasvu iseloomustamiseks keskmist juurdekasvu. See on üks väga kaval nõks asjatundmatutel lugejatel pea segi ajamiseks.

Toon näiteks, et kui minu ettevõtte poolt hallatavates metsades on 20-aastase metsa jooksev juurdekasv 7,5 tihumeetrit, siis arvutades sama metsa keskmist juurdekasvu MAH-i meetodil, saaksime tulemuseks kõigest 4,3 tihumeetrit aastas (Vt Erik, Mart. Minu mets. Kirjastus Kvart, 2022, lk 197.) No ei kasva seal pea poole vähem metsa! Metsa kluppides, nagu seda teeb SMI näeme selgelt, et kasvab ikka küll.
Väliselt samalaadse tulemuse saame vaadeldes Eestis SMI arvutusmeetodil saadud 2021. aastas 15,8 mln tihumeetrit jooksvat ja MAH-i poolt arvutatud 6,7 miljonit keskmist juurdekasvu.
Omavahel on võimalik võrrelda vaid võrreldavat. Kirjeldatud numbrid pole küll omavahel vastuolus, kuid need parameetrid pärinevad täiesti erinevast relatiivsest taustsüsteemist.

Kolmandaks. Mulle jääb selgusetuks, kust on võetud raiemahu numbrid. Ega ometi mitte SMIst?

Tuleb kogemustele tuginedes tunnistada, et muidu on Lembit Maametsa firma metsakorralduskavad olnud ikka usaldusväärsed, kus iga metsaeraldise kohta kenasti ka jooksev juurdekasv märgitud ning seetõttu on eriti arusaamatu, miks ta kogu Eesti metsanumbritega seekord niimoodi vassib.

Lugejale meeldetuletuseks puudutan veelkord ka jätkusuutliku metsanduse teemat ning meenutan ajaloolist fakti, et ajavahemikus 1939 – 1955 suurenes Eestimaa metsamaa pindala ligikaudu kahekordselt. Seda tingisid sõda, põgenemised, Siberisse saatmised ja kollektiviseerimine. Nimetatud asjaolud olid ka põllu-, karja- ja heinamaade võssa kasvamise põhjuseks. Tänaseks on sellest ajast üle 80 aasta möödunud ning võsa küpseks metsaks saanud. Ja seda on palju. Metsa ühtlase kasutuse jaoks on metsade vanuseline struktuur paigast ära. Seni kuni metsamaa pindala ei vähene pole katki midagi. Mets tühja kohta ei salli – istutatakse sinna uus mets või mitte.
Kahtlustan, et kogu selle etenduse taga on teatud tegelaste ambitsioonid ning suutmatus oma eksimusi tunnistada, kui SMI toimiv meetod teadlaste poolt legitiimseks tunnistati ja Tartu Ülikooli matemaatikute poolt auditeeriti.

Ja kes üldse ütles, et raie peab olema aastate lõikes alla juurdekasvu kui samal ajal teeme pika-ajalisi plaane? Metsade vananedes jõuame sellisel juhul lõpuks olukorani, kus juurdekasv üldse seisma jääb ja siis me ei tohiks metsast raiuda ühtki puud.  Põlevkivi kaevandamise puhul on aastaste mahtude kinnipidamine mõistetav – metsas mitte. Sel juhul võime jõuda täieliku absurdini.
Toon lihtsa näite halli lepa kohta. Eestimaal kasvab täna ligikaudu 200 tuhat hektarit hall-lepikuid, mille tagavara on ligikaudu 30 miljonit tihumeetrit ehk siis enam-vähem sama palju kui  on Eestimaa metsade tagavara aastane jooksev juurdekasv või selle sajandi kolme aastane keskmine raiemaht. Sellise koguse lepikute teke on seotud kolhooside likvideerimisega, mil maha jäetud viljakad põllumaad võssa kasvasid.
Teatavasti on hall lepp lühiealine. Praegu on just see aeg käes kui 1990ndate alguse lepikud on jõudnud sellisesse ikka, kus puud massiliselt surema hakkavad ja puistu tagavara kiirelt vähenema hakkab. Et siis mis me teeme?
Raiume neid või ei raiu, põletame  või ei põleta? Eelistame raieküpse kase, kuuse ja männi raieid, kuna need annavad rohkem lisaväärtust? Seame eraomanikud järjekorda, kellel riik raiuda lubab…

Mets on pika vinnaga asi ja seda tuleb vaadelda vähemalt saja  aastase perioodiga nii ette kui taha. Ühe metsaeraldise üle otsustamine on suhteliselt lihtne, aga ajalooliselt kujunenud väga  kirju Eestimaa metsavaiba tuleviku planeerimine vajab tõelisi erialaseid teadmisi, kus emotsioonidele jääb suhteliselt vähe ruumi. Räägitakse, et raiume just kui oma laste arvelt. Selge on siiski see, et ükskõik millisel ajal tulevikus vajavad meie lapsed ja lapselapsed nii 30-50-70 kui ka saja aastasi metsi.

Kokkuvõtteks saabki tõdeda, et metsateemalise artikli – mis valedele faktidele ülesehitatud ning lugejate päid segiajav – ajastamine valimismöllu nädalale, jätab kõige labasema varjatud valimisreklaami mulje, et „omasid“ metsasõjas toetada ja neid järgmise Riigikogu koosseisu või koguni valitsusse upitada.
Novot ja 2. juunil 2023. aastal saimegi pooliku haridusega Züleyxa Izmailova Riigikogu keskkonnakomisjoni esimeheks, kellel metsast pole kõige vähematki aimu. Edasised sõnad jätan siiski oma teada.

Loe lisaks:
Keskkonnaagentuuri metsastatistika on usaldusväärne.

Mardi postitused

Kust ikka tuleb see viha metsameeste vastu?

5. jaanuari Postimees esitas järjekordse süüdistuse RMK pihta, kasutades pealkirjaks reljeefset väidet: „RMK müüs puitu 52 miljoni euro jagu oksjonihindadest odavamalt.“ Ehkki juhtkiri möönab, et 52-miljoniline vahe ei tähenda ilmtingimata seda, et kestvuslepingute puhul on mängus korruptsioon, siis piltlikult öeldes oli häbistav hoiak ikkagi raiutud suurte mustade tähtedega valgele puidust valmistatud paberile.
Kahtlustan, et enamus lugejaid antud artikli esimesest lõigust kaugemale ei jõudnud, sest lisaks tasulisele lugemisele oli tegemist üsna segase ja keerulise kokkukirjutusega. Seepärast on eriti kurb, et kallutatud pealkiri annab taaskord võimaluse pealiskaudsele meedia tarbijale RMK-d ja tema töötajaid südamepõhjast kiruda, hukka mõista ning „sobiva“ vandesõna ka metsameeste suunas saata. Ja ega Nemvaltski oma karikatuuriga ei halasta – vargad, kes muud.
Kahjuks on seegi kord, nagu metsanduse teemadel sageli juhtub, pandud ühte patta erinevaid protsesse kirjeldavad mõisted ja tehtud selle rosolje pealt tähtis „avastus“. Erilise vürtsi annab loole lisaks muidugi sõna „salastamine“.

Milles on aga asi? Mida siis tegelikult kritiseeritakse?

Puidu müük kestvuslepingu alusel ja puidu müük oksjonil on kaks täiesti erinevat asja – umbes nagu metssiga ja kägu: esimesel puhul on tegemist pikaajalise kokkuleppega, mille tulemusena mõlemapoolselt tagatakse tarned ja hoitakse hind suhteliselt stabiilne ning tavapäraselt ongi see salajane; teisel puhul püütaksegi hetkel saadavat kõrgeimat hinda.
Viimase viie aasta jooksul on puidu hinnad olnud pidevas tõusvas trendis ning seetõttu ei saa kuidagi eeldada, et kestvuslepingute hinnad peaksid olema samal tasemel oksjonihindadega.
Koroona-aja hinnad oksjonitel on olnud täiesti „hullud“ ja seetõttu on ka kestvuslepingute kliendid olnud ettevaatlikud oma hinnapakkumistega, sest kogemus on näidanud, et ükskord kukuvad hinnad niikuinii. Siinjuures tuleb silmas pidada, et RMK teeb kestvuslepinguid just selliste partneritega, kes on maksujõulised ja riigile maksukuulekad ning näidanud end stabiilsete tootjatena. Nendel firmadel on klientidega, kellele toodangut müüakse, omakorda pikaajalised lepinguid ja seetõttu ka stabiilne turg.

Erametsa omanikega on lugu teine – vaid suuremad neist on üldse võimelised eelpoolkirjeldatud kestvuslepinguid tegema, sest enamik puiduturul aktiivsetest erametsa omanikest sõltub peamiselt raieõiguse või kinnistute ostudest, mille hinda ette teada ju pole. Seega – erametsaomanik müüb siis, kui tal on otseselt raha vaja ja loomulikult püüab seda teha võimalikult parima hinnaga.

Olenemata omandivormist tuleb raiete planeerimisel arvestada erinevate faktoritega: tavapäraselt ilmaoludega või hoopiski viimasel ajal asetleidva nähtusega, kus kõige sobivamal raieperioodil blokeeritakse otsitud kaebuse põhjal metsateatised. Kogemus on näidanud, et kohtus selgub mõne kuu pärast, et polegi olnud mingit põhjust raiet keelata, aga selleks ajaks on kätte jõudnud juba linnurahu, mis maailmas ainulaadne – vaid Eestis peetav. Ei teagi, kas nutta või naerda sellise rahvavaenlase stiilis tegevuse peale.

Kogu RMK müük oksjonile?

Oksjonitel osaleb aga väga erinevaid ostjaid. Mõnedel on peamiseks motivaatoriks hasart ja sageli ilmub turule uustulnukaid, kes ei tee vahet kasvava metsa ja ümarpuidu tihumeetrilgi. On olnud värvikaid oksjonivõitjaid – nn hinnainfluentsereid, kes enamasti lõpetavad kahjuks oma tegevuse kohtutäituri või pankrotihalduri valve all või siis on „hajunud“ koos käibemaksuvõlaga ettevõtluse surnuaeda. Aga uued või vanad reinkarneerunud „seiklejad“ tulevad ikka ja jälle peale tagasi.
Sellest teadmisest tulenevalt kujutan elavalt ette segadust, mis tekiks, kui kogu RMK poolt raiutud puit avaliku oksjoni kaudu müügile läheks. Nii  suurte koguste peale ilmuksid üle maailma kohale kõikvõimalikud diilerid-viilerid, järgneks segadus maksetega, kohtulood „valede“ sortimentide tarnimisest jne. Vot siis alles näeks, mis on üks tegelik kauboikapitalism oma piiritaguste mahhinatsioonidega, kus konkurente üles ostetakse või blokeeritakse ja kasutatakse kõikvõimalikke trikke, et tarnijale vähem või üldse mitte maksta.
Aga mis peamine – pihta saaks meie oma stabiilne ettevõtlus, mis tõi 2019. aastal 1 miljoni tihumeetri puidu töötlemisel 193,3 miljonit eurot lisandväärtust (väide toetub Ernst ja Young Baltic AS poolt läbiviidud Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsile).

Üks aspekt vajaks veel mainimist. Minu arvamusloo ajendiks olev Postimehe artikkel näitab siiski suurepäraselt seda, et palke ju ahju ei aeta. Kuid kelle huvides võideldakse pidevalt puidu põletamise vastu omades teadmist, et raietest saadavast puidust vähemalt neljandik (lisaks madalakvaliteedilisele tüvepuidule ladvad, oksad, koor jne) ning osa selle hilisemal töötlemisel tekkivaid jäätmeid millekski muuks ei kõlbagi kui kütteks? Tegelikkuses on puit olnud ja jääb taastuvaks energiaallikaks, vaatamata erinevate „käragrupikeste“ jõupingutustele. Ehkki looduslik gaas on juba kuulutatudki lobigruppide töö tulemusel rohe-energiaks.

Huvitaval moel oli järjekordne rünnak meie tööstuse ühe tähtsama ja riigi majanduse stabiilsust kindlustava puiduressursi allika RMK vastu ajastatud selle aasta alguses Venemaa poolt kehtestatud ümarpuidu ja isegi kuivatamata saematerjali ekspordi keeluga.
Kelle huvides see viha õhutamine toimub?

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles