Sirje Presnal, 13.03.2020
Õhtuleht – Hendrik Relve miniloeng: kas Eesti mets saab otsa?
„Range kaitse all olevate metsade pindala on tegelikult kasvanud,“ nendib Hendrik Relve. Metsa teemal käib tuline debatt – metsakaitsjad ja tundlikud looduseinimesed teevad peaaegu iga päev nukraid postitusi, kuidas kellegi majatagune kanakullimets harvesteri saagiks langes. Käimas olevat räige metsatapp, mille tulemusena jääb Eesti varsti metsast lagedaks. Metsamajandajad apelleerivad peamiselt numbrikeeles: meil on metsa rohkem kui kunagi varem. Elupõline loodusemees Hendrik Relve selgitab tasakaalukalt ja leebelt, kellel on õigus.
VAIKNE METSAOLEND: „Mets on suur osa minu elust,“ ütleb elupõline loodusemees ja maailmarändur Hendrik Relve. „Mulle meeldib metsas käia ja omapead olla. Aga metsa teemal vaielda mulle väga ei meeldi, sest ükskõik, mida ütlen, kohe pannakse silt külge: ahaa, see on nende leeris. Tegelikult ei kuulu ma täielikult kummassegi poolde. Olen vaikne ja rahumeelne metsaolend.“
Erinevate inimeste jaoks on mets erinev nähtus. Ametkondlikus keeles on see minimaalselt poolehektariline maa-ala 1,3 meetri kõrguste puudega, mille võrad varjavad 30% maapinnast. See ei ole ju tegelikult mets?
„See on ainult hetkeseisu pilk. Mets muutub kogu aeg, ehkki aeglaselt. Ametlik hinnang on selle arvestusega, et 20 aasta pärast on sellises seisus mets juba metsa nägu, 50 aasta pärast päris uhke ja 80 aasta pärast juba väga uhke.
Erinevalt põllust, kus tehakse igal aastal midagi, tehakse metsas liigutusi ülimalt harva – korra inimea jooksul. Sellise pilguga tulekski metsa vaadata – et ta ei jää poolteise meetri kõrguseks, ta kasvab igal aastal.
Tarkus hakkab tõsiasjade tunnistamisest. Tuleks vaadata, mis on päriselt olemas: üle poole Eestist on metsaga kaetud. Need on erinevad, aga nad on päriselt metsad. Pooled Eesti metsadest on erametsad ja pooled riigimetsad. 64% viimastest on majandusmetsad ehk metsad, millest oodatakse tulu. Ülejäänud kolmandik on selline, kus raiutakse vähe või ei raiuta üldse.
Riigimetsamajandamisel on ranged reeglid, millest peetakse täpselt kinni, erinevalt arvamustest, mis väidavad, et RMKs valitseb anarhia ja vandenõu. Eramets on eraomand, kus samuti kehtivad mitmed piirangud, kuid omanik saab seal toimetada rohkem enda suva ja südametunnistuse järgi.
Valuline vastasseis on tekkinud seetõttu, et inimestel on metsas käies erinevad prillid ees, mistõttu nad näevad metsa erinevalt. Mets on piltlikult öeldes nagu kahenäoline Jaanus. Üks on majanduslik pool: mets peab tooma tulu ja niimoodi on see aegade algusest olnud. Teine pool on seotud pehmete väärtusega, millest ühed on jämedalt öeldes loodusväärtused (elurikkus ja muu selline) ning teised on puhkeväärtused. Mida enam ühiskond linnastub, seda tähtsamaks muutub see, et metsas saaks marjul-seenel käia. Lihtsalt olla, jalutada, pildistada, linde vaadata… Majanduslikku tulu taotlev pool ja metsa elurikkust väärtustav pool ei ole mitte kunagi üksteist täielikult mõistnud. Ja kuna raiemahud on suurenenud, siis käib nende vahel see pusimine ja meediadebatt.“
Kuidas suhtuda lageraiesse? Iga nädal tuleb uudiseid, kuidas kellegi kodu kõrvalt võeti suur tükk metsa maha. Maanteede ääres, kus enne oli tihe mets, haigutavad lageraielangid. Kas lageraiet on liiga palju?
„Ka seda teemat tuleks natuke laiemalt vaadata. Lageraie on üks paljudest raieviisidest, mis erineb teistest selle poolest, et hakkab hästi silma. Sa näed – mets on maha võetud. Ja see on valus. Ka minul siinsamas kodu kõrval tõmmati saja-aastane männik maha. Ma küll tunnen metsa-aabitsat ja tean, et saja aasta pärast on siin samasugune uhke männimets, aga ikka on valus.
Samas on mitmeid põhjendusi, miks lageraiet eelistatakse – üks on see, et see on kõige lihtsam ja odavam raieviis, ja teine, et mets uueneb üsna kindlasti.
Viimasel ajal on hirmus palju kisa: sõidan Tallinnast Tartusse, tee ääres puha raielankide puru – varsti saab Eesti mets otsa! Tegelikult on raielanke olnud kogu aeg, aga nõukogude ajal olid 200 meetrit mõlemal pool maanteed raied keelatud. Toona ei olnud see mitte looduskaitselistel, vaid militaarsetel põhjustel. Aga see ei oleks ehk paha plaan ka praegu – jätke suure maantee äärde, kus palju sõidetakse, riba metsa alles. Iseenesest on see ju ainult kosmeetiline parandus, kuid siiski vastutulek.
Rootsis oli juba 90ndate alguses meeletu lageraiefoobia. Nemad arvestasid ühiskonna survega ega raiunud päris nulliga, vaid jätsid nii palju puid püsti, et see ei näinud välja nagu lageraie. Metsamees muidugi rahaliselt natuke kaotas, aga kannatas ära.
Palju tögatakse ka metsata metsamaad: vaata, kus petavad – ütlevad, et metsamaa, aga metsa seal ju ei ole. Kui põld on aastaks sööti jäetud, rukist peal ei ole, ei hakka keegi selle üle irvitama. Metsa puhul seda tehakse. See metsata metsamaa on mõeldud metsa kasvatamiseks ja kasvamiseks. Praegu seal tõepoolest metsa pole, aga ühel päeval ta tuleb, pole mingit kahtlust!“
Räägitakse ka, et lageraielank ei taastu terviklikuks ökosüsteemiks. Sinna istutatakse peale lühikese raieringiga monokultuurne puistu, millest ei saa kunagi tõelist metsa.
„Kes natukegi metsa-aabitsat tunneb, teab, et lühikest raieringi saab lubada troopikas, kus kümneaastane eukalüptimets on juba raieküps – ta on sama suur kui meie 50aastane männik. Aga Eestis kasvavad puud aeglaselt ja loodus viskab ise teisi puid sekka. Lageraie ja harvester on muutunud mingiteks deemoniteks, hirmsateks tontideks, millega hirmutada. Aga nendel tontidel ei ole seost tegelikkusega. Mine metsa. Mine vaata, mis metsas tegelikult on.“
Kas raiemahtu tuleks vähendada? Mure liigraiumise pärast on siiski mõistetav. Aastate jooksul on raiemahud Eestis aina kasvanud ja nüüd on tõusnud kõigi aegade rekordtasemeni. Kas olukord „hundid söönud, lambad terved“ on metsamajandamise kontekstis üldse võimalik?
„Eestis on üks väga sümpaatne seltskond, kes on otsustanud, et mis me vaidleme – ostame endale ise metsa ja majandame nii, nagu õigeks peame. Nende meelest on kõige õigem püsimetsandus – üks kümnetest metsamajandamise viisidest –, kus lageraiet kunagi ei tehta ning puid võetakse maha valikuliselt lühikese ajavahemiku tagant. Sel majandamisviisil on ka miinuspool – läheb rahakotile tunduvalt kallimaks maksma. Kui rahakott vastu peab, siis on väga tore, mina olen kahe käega poolt, las katsetavad.
Suures plaanis vaadates on pool Eesti metsadest riigimets ja kuulub riigile – seega meile kõigile. Järelikult peaksime selle metsa üle ühiselt otsustama. See on täiesti võimalik ja käib läbi poliitiliste hoobade. Meil on demokraatlik riik ja kui tehakse ühiskondlik kokkulepe, et vähendame raieid näiteks neljandiku võrra, on see võimalik. Ehkki on ülimalt vähe poliitikuid, kes oleksid valmis seda kaasa tegema, sest raiemahu vähendamine tähendab tohutut eelarveauku – metsamajandusest tulevad väga suured rahad – ja riik peab leidma võimalused selle augu kinnitampimiseks. See on raske. Kui mõelda mänguliselt, võiks ju korraldada rahvaküsitluse. Tegemist oleks kaheosalise küsimusega. Esimene küsimus: kas sooviksid, et metsi raiutaks veerandi võrra vähem kui praegu? Ja teine: kui vastasid jah, siis kas oleksid nõus, et selle nimel langeb sinu kuupalk 150 eurot? Kui inimesed vastavad mõlemale küsimusele „jah“, on see suurepärane! Teeme ära!“
Miks nad juba looduskaitsealadel raiuvad? Metsakaitsjad tunnevad muret, et raied on laienenud isegi kaitsealustesse metsadesse.
„Praegu on Eestis kolm metsakategooriat: majandusmets, majanduspiirangutega ja kaitsealune mets. Vahel aga on looduskaitsealade sees territooriumid, mille puhul põhjaliku uurimise järel selgub, et need ei olegi nii väga väärtuslikud. Asjade loomulik käik ongi võtta looduskaitsealadelt midagi vähemaks ja panna väljastpoolt osa metsi vääriselupaigana kaitse alla. Seda on tehtud ning range kaitse all olevate metsade pindala on tegelikult kasvanud.
Vääriselupaigad on pisikesed kaitsealalaigud majandusmetsade sees – need on kohad, kus võiks elada keegi haruldane või väljasuremisohus liik. Päriselt teda seal võib-olla ei ole, aga piisab sellest, et see mets on talle sobiv elukeskkond. Sellised kaitsealused vääriselupaigad on riigi majandusmetsades olemas ja iga inimene võib neid juurde otsida. Kui ta sellise ettepanekuga välja tuleb, peab litsentsitud ekspert selle üle vaatama ja kinnitama ning uus vääriselupaik ongi ametlikult olemas. Erametsades sõltub kõik metsaomaniku huvist ja südametunnistusest, neile ei saa panna kohustust vääriselupaika säilitada.
Lisaks on viimasel ajal tekkinud selline uus mõiste nagu KAH-mets – kõrgendatud avaliku huviga mets. See on asulaäärne majandusmets, mida kohalikud inimesed hindavad muudel põhjustel. RMK püüab praegu väga hoolega kohalike inimestega raied sellistes metsades läbi rääkida, ehkki enamasti ei taha kohalikud kompromissist midagi kuulda ja tahaks raie sellises metsas täielikult keelata. Vene ajal oligi muuseas selline kategooria nagu rohelise vööndi metsad. Ümber suuremate asulate oli ette nähtud metsavöö, et inimestel oleks, kus käia. Ma ei välistaks, et ka praegu võiks selline asi formeeruda. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks KAH-metsad kasvada omaette metsakategooriaks. Kui riik on piisavalt rikas, võib ta seda endale lubada. Aga see on poliitiline, mitte RMK otsus.
Üks asi, mis mind kurvaks teeb, on viha suunamine RMK peale, sest nemad ju lähevad kirvega… Tegelikult on RMK ainult sulane, tema reegleid ei ütle, seda teevad poliitikud.“
Kas põlismetsad ongi kadunud? Räägitakse ka, et puutumatutest põlismetsadest oleme sootuks ilma, neid on järel ainult rabasaartel.
„Meil on piisavalt ilusaid, vanu loodusmetsi, mis on kaitse all ja mida keegi kohe kindlasti kirvega ei puutu. Ma ise olen kodu ümber kümne kilomeetri raadiuses kõik metsad läbi kolanud ja leidnud paar ilusat, uhket toredat metsa, kus keegi ei käi.
Aga kui tahad maale metsade keskele elama minna, löö internetis lahti metsade kaart ja vaata järele, millised metsad kus on. Kui tahad kohta, kus ei oleks raiesmikku, siis kõigepealt vaata, kas on eramets või riigimets. Kui on eramets, on asi keerulisem – omanikul on oma majanduskava olemas, aga ta ei ole kohustatud seda sulle näitama. Kui tegemist on riigimetsaga, on ülitäpselt kirjas, missugune on metsa koosseis (männik, kuusik, segamets, kui vana) ja ka see, millal on sinna raied planeeritud.
Kui sinu välja valitud krundi kõrval on ilus saja-aastane männimets, mis ei ole kaitse all ja kus ei ole ka vääriselupaiku, võid absoluutselt kindel olla, et lähema veerand sajandi jooksul sinna kirves sisse lüüakse – sest ta on majandusmets. Ja siis läheb kisaks: minu metsa võetakse maha, mina käisin seal seenel ja marjul! Aga see ei ole sinu mets – see on riigimets ja sealt peab tulu saama, see on elementaarne.
Kui sa väga tahad seda metsa hoida ja oled hästi kaval, hakka otsima vääriselupaika ja püüa ta kaitse alla saada.
Kõige kindlam aga on valida krunt kohas, kus ümberringi on 40aastane keskealine riigimets. See ei ole küll nii ilus, aga selle puhul võib enam-vähem kindel olla, et sinu eluajal sinna raieid ei tule. Ükski puu ei ole igavene. Mets on igavene. Aga mets muutub kogu aeg.
Mulle tihti tundub, et vaieldakse mingi virtuaalse metsa üle, mida päriselus ei eksisteeri. Inimestel on unistuste mets, kus saab marjul käia, seeni korjata, kus linnud laulavad ja kus on vaikus… Aga tegelikult pole mets enamasti üldse nii idülliline, see on tihti võsastunud ja nii tihe, et mõnus jalutuskäik ei tule seal kõne allagi.“
Kui kuulutaks kogu Eesti rahvuspargiks? Kas Eesti ei võiks olla üks suur rahvuspark ja meie põlisrahvas selles ilusas kaitse all olevas looduses?
„Aga minu jaoks see ongi niimoodi! Eestil on unikaalne mosaiikne maastik, mis on kujunenud sajandite jooksul: siin on põld, seal karjamaa ja siis mets. Metsad on eri nägu. See on omapära, mille poolest Eesti erineb Lääne-Euroopa riikidest – meil on vähe asustust ja palju metsa. Kui võtaksime asja kuidagi leebemalt ja realistlikumalt, siis see juba ongi rahvuspark koos meie iseteadvuse, rahvalaulu ja keelega, kus on hästi palju metsaga seotud võrdlusi ja väljendeid.
Me olemegi rahvuspargi olendid, kes ise sellest aru ei saa. Kui leebelt ja heatahtlikult mõtled, siis nõnda see ongi.
Mingit katastroofi meie metsades ei toimu. Viimasel ajal pidevalt rõhutatakse, kui palju on raiemaht kasvanud, aga ma julgen ennustada, et lähematel aastatel see jälle langeb. Ja põhjus ei ole selles, et tehti palju kisa, vaid raieküpseid metsi ei tule enam nii palju juurde, kui neid praegu oli.
Minu jaoks oleks väljapääs praegusest „metsasõja“ olukorrast see, kui tuleks kokku seltskond avaliku elu tegelasi – kultuuriinimesi, muusikuid, kunstnikke, mõtlejaid –, kes ei kuulu ühessegi leeri ja räägiksid metsaasjadest objektiivselt, ilma sõjafiltrita.
Mis metsamajandajatesse puutub, siis minu meelest peaksid nad püüdma mõista laiemat pilti: mis ühiskonnas toimub ja mis keeles tuleb inimestega kõnelda. Avalikus debatis hakkavad nad mingeid numbreid ette lugema ja ütlevad, et nii on. Aga see ei loe! Numbrid ei huvita eriti kedagi. Tuleks püüda teist poolt mõista ja kõnelda kõigile arusaadavas keeles.
Mina loodan, et rahulik ja loomulik mõtteviis, mis on Eestis viimasel ajal väga haruldane, pääseks avalikkuses jälle esile.“
Raiujad ja raievastased istuvad ühes paadis
„Minu kujutlus on niisugune, et raievastased ja metsamehed kuuluvad ühte paati, sest seda, et poliitikud neid kuulda ei võta, kaebavad mõlemad,“ sõnab Hendrik Relve. „Ise nad seda muidugi tunnistada ei taha, aga kui panna kogu Eesti ühiskond taustaks, siis on nad tegelikult üks väike seltskond, kes istub ühes paadis ja rüseleb. Samas algavad mõlema poole huvid metsast ja suubuvad metsa tagasi. Mulle meeldib võrdlus „nagu kirbud karu karvas“: mõlemad ajavad oma asja, aga karu läheb edasi. Nii et selle asemel et omavahel rüselda ja vahel üksteisele ka väga halvasti öelda, peaksid nad muretsema hoopis poliitikute ükskõiksuse pärast. Ma mäletan, kui olid omavalitsuste valimised, siis esitasid kõik parteid väga agaralt oma metsaplatvorme, aga nii kui valimised möödas, on poliitilises diskussioonis metsa koha pealt täielik vaikus. See on päris mure.
Üks minu isiklikke loosungeid on see, et mida rohkem metsast kõneldakse, seda parem. Ükskõik kumb pool, peaasi et räägitakse. Sest mets on seda väärt.“
Hariduse poolest metsainsener, hingelt rändaja
Hendrik Relve on lõpetanud 1971 Eesti maaülikooli (tollane EPA) metsainseneri erialal ja 1989 Tartu ülikooli ajakirjanikuna
Aastatel 1972–1978 tegutses ta Eesti metsakorralduskeskuses taksaatori ametikohal, seejärel Eesti koolimetskondade juhendajana, alates 2002. aastast on ta ajakirja Eesti Mets peatoimetaja.
Relve on mõõtnud ja kirjeldanud sadu Eesti põlispuid ning rännanud kümnetes maades maailma kõigil mandritel.