Õpetlik lugu sellest, kuidas hunt pidi lunastama metsaülema koera patud – Maaleht 26.veebruar 2020.
Kaks aastat tagasi kuulutati hunt Eestis rahvusloomaks. Folklorist Marju Kõivupuu on muuhulgas toonud hundi valiku põhjusena välja järgmist: “Hunt on meie looduse pärisosa ja ta ei jäta ühtegi inimest külmaks. Ta on meie rahvapärimuse populaarseimaid loomi, tema kohta on rahvasuust kirja pandud üle 500 nime ja arvukalt rahvajutte.“*
Ilmselt on hunt lunastanud läbi rahvasuu mitmeid koerte patutegusidki, aga kuidas sa võsavillemi käest pärast igasugu murdmisi ikka ülestunnistust küsima minna saad.
Kunagise metsaülemana on minulgi oma kogemusest üks hundilugu rääkida, mis viimatiste hundirünnakute valguses mu mäluhämarusest üles kerkis.
Ühel 1982. aasta suvehommikul tööle minnes nägin juba eemalt Vihterpalu metskonna kontori trepil ärevalt kõva jutukõmina saatel zestikuleerivat seltskonda – mõned metsavahid, metsatehnik Zängovi Viive ja minu eelkäija metsaülem Aleksander Teesalu ehk Teesalu Sass nagu teda kutsuti. Sass oli vaegkuulja ja seetõttu käis tema enda hele hääl üle kõigi nagu alati.
Aga asi oli tõsine – metskonna taga Tummermaa põllul olid metssead teinud öösel kartulimaal puhta töö.
Ärevuseks oli tõesti põhjust, sest varase kartuli kasvatus oli tol ajal vähemalt minu pere äraelamiseks möödapääsmatu ettevõtmine. Meie palk oli teadagi nagu ta oli ja saagist olenes elukvaliteet.
Metsavalvetöötajatel ehk nendel, kes mundrit kandsid, oli ametimaa – see tähendas õigust kasutada 0,6 hektarit põllumaad ning 2 hektarit heinamaad. Karjamaa suurus vist oli ka määratud, aga see oli selline libisev suurus. Põhimõtteliselt võis metsaülema nõusolekul okastraadi või elektrikarjuse ümber tõmmata kuhu iganes ning sinna loomad sisse ajada.
Aleksander Teesalu varase kartuli kasvatuse võtetest saaks kirjutada doktoritöö ning muidugi tolleaegsetest „turundusvõtetest“ võiks kirjutada raamatu. Parimad lood saaks sellest, kuidas sai rubla välja pumbata niisugustest organisatsioonidest nagu Rummu vangilaager, Ämari lennuväbaas või Keila tankipolk.
„Sa kuradi kurat!“ oli mu esimene reaktsioon kui ülessongitud sündmuskohale jõudsime. Minu pere, Sassi ja metsatehnik Viive põldudest oli üle käinud justkui tuulispask. Korda oli saadetud tõeline metssigadus – mõnekümnepealine seakari oli läinud faalanksina läbi elektritara ja tõngunud üles enam kui poole meie põldudest.
Haudusime kättemaksu
Loomulikult haudusime sigadele kohest kurja kättemaksu. Päeval tegime omale strateegilistele positsioonidele puu otsa korralikud isutumisalused ning registreerisime portsu jahilubasid ära. Videviku saabudes olime öösorri uinutava lörina saatel puu otsas ja jäime vait nagu “kuldid rukkis” metssigu passima.
Korraga kuulsin oksa praksatust ning veidi aja pärast asuski üksik vana kult, suur nagu Zaporoožets, põllul kiiresti „tööle“. Ootasin ikka seakarja, aga seda ei tulnudki. Lõpuks otsustasin selle looma ära karistada. Panin siis paugu ning loom kukkuski maha, ent kui puu otsast olin alla saanud, kargas ta äkki püsti ning põrutas põllult minema kiiremini kui püssikuul.
Vilgutasin Sassile taskulambiga, aga sealtpoolt vastumorset ei tulnud. Läksin siis tema puu alla, kus kuulsin tasast norinat – wana magas õiglase und. No muidugi, Sass – vaegkuuljana pauku ei kuulnud ega ka sea songimist märganud. Üles ärgates arvas ta esiti, et ega nad täna tulegi ja et on aeg koju minna jah, varsti hommik käes.
Minu jutu peale hakkasime looma ikka otsima. Verd oli küll maas, kuid jäljed olid mõnesaja meetri pärast siiski kadunud. Pime ka.
Tõin siis appi rihma otsas oma kärsitult ähkiva laika Tommi, kes vere jälgedel kiiresti mu meelest just sea järele tormas. Mis aga tegelikult juhtus oli see, et mõne aja pärast kuulsin oma Tommi haukumist hoopis kusagil jumalteabkus teisel pool, metskonna garaazi kandis. Imestasime mõlemad Sassiga, et miks see siga nüüd järsku sinnapoole läinud oli.
Läksime haukumise peale kohale ja pagan võtaks, mis me nägime – minu laika Tommi, va kurinahk, oli minu enda tagasihoidlikust kaheksasest lambakarjast maha murdnud juba pooled loomad ning parasjagu asunud järgmise voonakese kallale. Ise oli veel tähtis ka ja tõenäoliselt ootas minult preemiaks kontigi.
Muidugi hunt süüdi
Oi-oi. See oli pikk öö, aga hommikuks oli tapetud tallede neli lihakeha rippumas.
Igatahes mina olin nüüd plindris – öösiti lambaid üldjuhul ei tapeta ja selleks pidi olema mingi eriline põhjus. “Ahh, et metsaülem lasi seast mööda, pani oma kuulsa jahikoera sea jälgedele ja see murdis hoopis tema enda lambad maha?!” No ei! Seda kumu ja ilkumist Nõvalt Rummuni välja poleks ma kogenud metsaülemana saanud endale kuidagi lubada.
Lahendus oli legendi näol varnast võtta – muidugi pidi seda tegema hunt, kes tõenäoliselt päriselt Hattu kandis kaks lammast just hiljuti oli maha murdnud. Leppisime Sassiga kokku, et selline lugu olla minu lammastegagi juhtunud. Ja nii see hunt mu koera Tommi ja mu enda lunastaski.
Hiljem, samal sügisel, lasin sovhoosi odra kõrre põllult kuldi. Nahka maha võttes leidsin, et loom oli kunagi haavata saanud, sest selgroo ühe lüli ogajätke oli vigastatud. Arvan, et see oli sama elukas, kes meie käest kartulipõllul kergelt haavata saades siiski vaid šokiga pääses ja kelle pärast kaotas oma elu neli ilmsüüta voonakest.
Niisugune oli minu lugu meie rahvusloomast hundist. Küllap on ta lunastajana vaikides veel nii mõnegi inimese patu või eksimuse on oma kraesse võtnud. Koertest rääkimata.
Loodan väga, et selle ülestunnistusega paljude aastate möödudes, olen ma ise vähemalt ühe patu andeks saanud.