Arutasime isaga, et kas võib veel suuremat solvangut metsamehele olla kui metsakultuuri kohta öeldud puupõld – inimesele, kes on oma elu pühendanud metsakasvatusele, kes on istutanud ja hooldanud metsa, et sellest saaks kuusik või männik, just nimelt selline mets, mille kaitseks nüüd häälekalt sõna võetakse. Metsakultuur on teatavasti termin, mida kasutatakse inimese rajatud noore metsa kohta. Jõudsime järeldusele, et ega ei ole küll – metsaistutus on meile püha töö!
Olin ise seitse aastat Vihterpalu metsaülem. Ei olnud aastat (1976…1982), mil me alla saja hektari metsa istutanud või külvanud oleks. Ise korjasime käbid ja kasvatasime taimed. Veel olid viimased 1967. ja 1969. aasta suure tormimurru alad metsastamata. Vandusime siis põtru ja kärsakaid, nõukogude korda (just-just, seda me tegime!) ja muidugi ilma. Sadakond hektarit tollal loodud metsakultuuridest hävis kahjuks küll hiljem tõenäoliselt hooletu suitsetaja poolt põhjustatud tules.
Aga täna kasvavad seal taas kenad männikud. Kuusemetsi on ka. Kuusikuid istutasime seetõttu, et põdrad üldjuhul noort kuuske ei söö vastupidiselt männile. Ah, et mis siin imelikku on? Aga see, et Vihterpalus on enamasti männile sobiv maa ja kuusele see ei meeldi – ei taha kasvada ja jääb noorelt haigeks ka.
Nüüd käiakse seal, minu kodumetsades, sügiseti aifouniga seenel. Ja väga paljud linlased teavad, et Vihterpalust saab lõpmata koguses männiriisikat. Ka kuuseriisikat pidi mõnes kohas olema. Aiman, kus.
Tulen nüüd nende va „puupõldude“ juurde tagasi. Siinkohal pole poliitikutest mõtet rääkida. Agaramad neist saevad oksa, millel istuvad – ühelt poolt pressivad RMKlt raha välja selleks, et oma utoopilisi valimislubadusi täita, teisalt osaletakse aktiivselt sama ettevõtte vastu peetavas kanakarjakambakas.
Aga oma armsatele kunstnikele julgen küll öelda otse – meie, metsainimeste jaoks on puupõld selles tähenduses, nagu seda praegu kasutatakse sama, kui teie tööde kohta öelda plätserdis või purgis junn. Ka teised loomeinimesed võiksid endamisi selle üle mõelda, mis võiks nende südamega tehtud teose halvustamiseks üks korralikult solvav sõna olla.
Siis kui mu isa Ülo Erik oli 1960.aastatel Suure-Jaani Metsamajandi direktor, läks ta vaidlema ühe Viljandi arhitektiga metsamajandile ehitatava uue elumaja asukoha suhtes. Arhitekt käratanud – teie ärge tulge mind õpetama, kuidas maju ehitada, nii nagu mina ei tule teid õpetama, kuidas metsa kasvatada! Nagu pärast selgus, oli sel arhitektil loomulikult õigus. Igaüks ajagu oma asja.
Jutu lõpetuseks viskas wana käega ja mühatas, et sitta kah…