Sel aastal pühitseme emakeelse akadeemilise metsandushariduse 100. aastapäeva.
Ülo Erik astus 1945.aasta sügisel Tartu Riikliku Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda ja lõpetas selle 1949. aastal.
Oma mälestustes kirjeldab vanahärra tolleaegseid õpinguid, tudengielu ja sõjajärgset Stalini-aegset elu-olu. Palju on mälupildikesi Tartust.
Mõned neist on varem avaldatud ka tema mälestusteraamatus “Eriklised metsalood.”
Head lugemist.
Mart Erik Loe edasi 1. Minu hariduse tee
Tänavu[1] möödus sellest ajast juba 60 aastat kui Tartu Riikliku Ülikooli Peahoone koridoris oli väljas tudengite nimekiri, kes olid vastu võetud Põllumajandusteaduskonna metsaosakonda. Kõige rohkem oli minul hea meel sellest, et minu klassivend Heino Teder oli kursuse vanemaks määratud. Loe edasi 2. TRÜ Põllumajandusteaduskonna Metsaosakonna I kursuse üliõpilased 1945. aasta sügisel ja nende edasine käekäik.
1944. aasta kevadel tuli paljudel Eesti poistel minna sõtta. Ikka selleks, et mitte lasta punaarmeed üle piiri. Treffneri koolis polnud minu tutvuse ringkonnas kedagi, kes oleks soovinud venelasi tagasi. Kuigi oli selgesti näha, et sakslased sõda ei võida, loodeti mingisugusele imele – keegi pidi ju meid ometi päästma tulema! See jõle reziim ei saa ju jälle tagasi tulla! Poisid läksid värbamispunktidesse hea tujuga ja tolleaegset meelsust väljendati: „Elu on ilus, aga saatus nöögib! Loe edasi 3. Rasked ajad – sõjataak
Järvselja – see on minu kauge nooruse parimate mälestuste ja unistuste maa!
Meie kursus oli seal praktikal 1946., 1947., 1948. ja 1949. aastal.
Millised olid seal kevaded! Nii palju linnulaulu, käokukkumist, õitsvaid lilli, päikesepaistet ja kevadise metsa lõhnu ei ole ma mitte iialgi hiljem kohanud ja ligilähedaseltki midagi taolist mujal tundnud! Palavad suved värskelt kuivanud heinte aroomidega ja varasügis metsamarjadega – jälle kordumatu! Loe edasi 4. Järvselja – unistuste maa
Tartu Riikliku Ülikooli õppekavad olid peale sõda siiski enamasti eestiaegse õpetuse taolised, kuid sinna lisati sunduslikult kõikidele teaduskondadele „punased“ ained nagu marksism-leninism, poliitökonoomia, sõjaline õpetus ja hiljem ka teaduslik kommunism. Juba esimese semestri arvestuse hulka kuulus ka marksism-leninism. Seda ütlemata lolli joba loeti Aia tänava suures auditooriumis ülikooli teaduskondade esimese kursuse üliõpilastele. Loe edasi 5. Kuidas me poliitilisi eksameid tegime.
1944. aastal kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas ühtegi viisakat restorani. Ennesõjaaegsed eliitkõrtsid „Room”, „Kuld Lõvi”, „Central”, Vanemuise teatri restoran ja „Liivimaa” olid mahapõletatud. Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare ning ka mõni „zakusotšnaja”. Turu laudadelt müüdi klaaside kaupa viina „po sto gramm“. 1946. aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti „Ateen”. Loe edasi 6. Restoran “Ateen”
1944. aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik. See oli vana A Le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga! Loe edasi 7. Kloostri kelder
1941. ja 1944. aasta sõdadest rängasti purustatud Tartus oli alles jäänud imekombel ülikooli peahoone ja naabruses Gildi tänava otsa kohal asuv hoone, kuhu asutati Üliõpilasmaja. 1945. aasta sügisest kuni 1949. aasta kevadeni olin minagi selle majaga tihedasti seotud. Loe edasi 8. Üliõpilasmaja
Üks nendest noorikutest, kes tshekisööklas „tshekke rüüstas“ rääkis mulle salamahti, et nemad leidnud 1945. aasta septembris väiksest tagakambrist dokumentide virna, kus olid üliõpilastele 1942. aastal nõutud vajalikud paberid ülikooli sisseastumiseks. Loe edasi 9. Meie pere päästjad (Üliõpilasmaja järg)
Enne “Ebahaige” etendust
Ülikooli näiteringis mängisime mitu korda menukat Moliere komöödiat “Ebahaige”, kus juura tudengil Karl Kalkunil (hilisem näitleja) oli arsti, filoloogia tudengil Udo Kolk’il apteekri ja minul pooltobeda kosilase osa. Seekordne etendus pidi toimuma Kompanii tänava kultuurimajas. Näitejuht Udo Väljaots palus meil kõigil kaks tundi enne etenduse algust kohal olla, sest Vanemuise teatri jumestajal Kangrol ei olnud võimalik hiljem tulla. Loe edasi 10. Lõbusad lood Ülikooli näiteringis
