Käisin Suure-Jaani keskkoolis 1960. aastatel. Olin selline paras teismeline marakratt.
Koolimaja avaras fuajees olid treppidel mõnusad, keskmisest laiemad käsipuud, mis kohe kutsusid tagumiku peal alla sõitma, kuigi see oli keelatud. Aga kes keelas ja kas see kusagil kirjas oligi?

Kord vahetunni ajal tärkas minus taas vastupandamatu soov liugu lasta. Isegi praegu mäletan seda tunnet. Kui „kuritegu” oli sooritatud, märkasin, et olin vahele jäänud – seda oli pealt näinud minu inglise keele õpetaja Virkus. Silma vaadates ja sõnatult sõrme konksutades kutsus ta mu enda juurde ning lausus: „Mart, kas sa kujutad ette, mis siis saab, kui kõik, kaasa arvatud õpetajad ja direktor, hakkaksid sedamoodi trepikäsipuud pidi alla laskma, nagu sina seda praegu tegid?“ Kujutasin ette muidugi. Eriti naljakas oli seda mõelda, kuidas heasüdamlik munakujuline õpetaja ise oleks seda teinud. Aga naerda ei tohtinud ja olin, pea norus, vait.
Täna oleks mul vastus valmis: me ju kõik teame, et seda ei juhtu! Loe edasi Mis siis saab, kui kõik metsad korraga maha raiutakse… →