70 aasta jooksul on Kastre metskonna kindlas metsamassiivis vaid paar eraldist, mis pole selle aja jooksul korra lagedad olnud. Praegu kasvavad kõige kõrgemad ja vanemad metsad just seal, kus 70 aastat tagasi laius lage maa.
Olen õnnelik inimene – kaks vanaisa ja kaks vanaema on lapsepõlves ja hiljemgi mulle oma inimlikku soojust jagada saanud. Nende armastus, rangus, headus ning lõpmata elutarkus on mu hinge jätnud määratu pärandi. Mu elus pole möödunud vist päevagi, mil ma kellelegi neist ei mõtleks või tükikest nende vaimsest pärandist ei kasutaks. Enim on mind mõjutanud isapoolne vanaisa Paul.
Vabadusristi kavaler Paul Erik oli pärast Vabadussõja lõppu rotatsiooni korras metsaülem Audru, Alatskivi, Väätsa ja Kastre metskondades. Kastres lõppes tema 30 aasta 2 kuu ja 10 päeva pikkune teenistus metsaülemana 10.juulil 1951. aastal, mil ta arreteeriti. Talle mõisteti karistuseks 25 pluss 5. Siiski oli tal õnne pääseda vangistusest üsna varsti pärast Stalini surma.
70 aastat tagasi
Leidsin arhiivist 1948. aastal tehtud aerofoto – muidugi salajase. Kaardil on näha üks tänane RMK Kastre metskonna metsamassiiv, mis pildistati Paul Eriku metsaülemaks olemise ajal. Võrdlesin seda kahest eri vaatenurgast tänaste ortofotodega ning tegime samast metsast pilte täpselt 70 aastat hiljem.
Alustuseks mainin täpsustavalt, et tegemist on majandusmetsaga ehk „puupõlluga“ nagu nüüd tavatsetakse seda tüüpi metsa halvustavalt nimetada. Kahjuks ei tule paljud inimesed selle pealegi, et suur osa RMK-le kuuluvaid metsi ongi inimkätega algusest peale rajatud ja kasvatatud. Samal ajal on just enamus erametsadest loodusliku tekkega, mis kasvanud omapäi asjaolude tõttu sööti jäänud endistele põllu-, heina- või karjamaadele.
Analüüsisin piltidel olevate maade takseerkirjeldusi, vaatlesin peamiselt metsaeraldiste vanust. Metsaeraldis on termin, mida võiks teada inimene, kes lageraietest ühel või teisel moel metsa kohta sõna võtab või kusagile õhinaga allkirja paneb. Lühidalt – eraldis on metsa kirjeldamise üksus, terviklik metsaosa, mille tekkeviis, koosseis, vanus jms on kogu ulatuses piisavalt ühesugune, et seda saaks majandada ühesuguste võtetega.
Võrreldes materjale – kolm aastat tagasi Maa-ameti poolt tehtud maakatte kõrgusmudelit vana aerofotoga – avastasin, et antud massiivis on kõige kõrgemad ja vanemad metsad just need, kus 70 aastat tagasi oli lage maa. Kokkuvõttes – puistu vanus viitab aastatele, mil antud metsaosa oli lage.
Siinkohal sobiks pakkuda lugemiseks üks lõik vanaisa mälestustest:
„Heites pilku tagasi oma tegevusele Kastre metskonnas, ei saa ma mainimata jätta kõigepealt, et ma senna saabusin ajal, mil eliitmetsad olid juba likwideeritud. Selles metskonnas töötas enne Teist maailmasõda saeweski Emajõe weerel, mille peamiseks warustajaks oli – loomulikult – kohalik metskond“.
Kui kasutada Paul Eriku väljendust, siis tänased eliitmetsad leiame me just neilt toonastelt 1948. aasta aerofotolt paistvatelt lagedatelt aladelt, mil mu vanaisa seal vägesid juhatas.
Analüüsides kõne all olevat piirkonda näeme, et viimase 70 aasta jooksul on antud metsamassiivis vaid paar eraldist, mis poleks olnud selle aja sees lagedad. Kusjuures osa tolleaegsetest raielankidest on tänaseks taas lagedaks raiutud ning eluring on alanud otsast peale. Tõenäoliselt olid ka mõisnikud sel alal metsi korduvalt lageraiunud. Küllap tunnistavad seda ka vanad kaardid.
44 aastat tagasi
1974. aastal toimus populaarne lauluvõistlus „Tallinn-Tartu 74“. Seal sai Andres Valkoneni ja Leelo Tungla laul „Las jääda ükski mets“ Tõnis Mägi esituses mitu preemiat – kolm aastat varem asutatud Lahemaa rahvuspargi eripreemia parima laulu eest teemal „Loodus ja inimene“ ja Tartu Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee „Nooruse preemia“. Nii kirjutab tollane 4. jaanuari ajaleht „Sirp ja Vasar“.
Sama aasta kevadel istutasime metsamajanduse kolmanda kursuse tudengitena metsakasvatuse praktikal Järvseljal suurel lageraielangil kuuski. Oli päikseline päev. Minu taksikoer Naki ronis alati kohe jahedasse värskesse valmiskaevatud istutusauku. Nii olime sunnitud töö korraldama sedamoodi, et esimesse auku istutati puud, teine auk oli Naki jaoks ja kolmandat kaevati. Niipea kui uus auk valmis oli, koer selle ka hõivas.
Nüüd kasvab seal tubli 45-aastane kasesegune kuusik. Ka Kastre metskonnas mühavad samal ajal istutatud korralikud kuusikud ja ilmselt looduslikult uueneda lastud, kuid kindlasti vagustusraie ja hiljuti harvendusraie läbinud kaasikud, mis tänavu seeneliste poolt jalalt lõigatud ussitanud seenemütse täis oli.
Minnes aga veelkord tagasi seitsmekümnendatesse vaatame ENSV metsafondi kohta andmeid seisuga 1. jaanuar 1973.
Tolleaegse ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumilt ametlikuks kasutamiseks (st poolsalajane) Robert Seina poolt koostatud eksemplar number 00473 näitab metsaga metsamaa (loe: metsaga metsamaa ehk siis metsamaa ilma lagedate aladeta) pindalaks Eestimaal kokku 1, 6325 miljonit hektarit ning metsade kogutagavara 182,86 miljonit tihumeetrit. SMI 2017 , mis kõigile avalikult näha, annab meile vastavateks arvudeks 2,1574 miljonit hektarit ja 486,10 miljonit tihumeetrit.
Metsata metsamaad oli 45 aastat tagasi Eestis kokku 132,8 tuhat hektarit ja 2017. aastal 173,2 tuhat hektarit.
Protsendid siis vastavalt 7,5% ja 7,4% kogu metsamaa pindalast. Need numbrid näitavad, et olukord on praktiliselt sama.
Praegune aeg
Mõtlen siinkohal, et kui SMI oleks salajane, küllap siis ka neid andmeid usutaks.
Arvamusartiklites kirjutatakse hirmulugusid, tänavatel ja isegi ministri kabinetis räusatakse sellest, kuidas meie metsad on kõik lagedaks raiutud ning katastroof olevat justkui käes. Murelugusid oli kuulda ka 45 aastat tagasi. Pange aga tähele, et tänaseks on meil tolle ajaga võrreldes metsaga kaetud metsamaa pinda kolmandiku võrra ning tagavara isegi 2,6 korda rohkem, rääkimata kaitsealustest metsadest, mida on sealhulgas omasoodu kordades rohkem.
Lõpetuseks tahan öelda, et vaatamata kurjuseimpeeriumis elamisele olid inimesed siiski üksteise vastu oluliselt sõbralikumad. Tänaseid vabal maal valitsevaid omavahelisi suhteid iseloomustavad tihtilugu tigedus, viha, ärapanemine ja kanakarja kambakas. Kahjuks väljendub see enamasti just valdkondades, kus kritiseerijatel enestel puudub asjadest igasugune sisuline arusaamine. Metsandus kui teadus pole siiski viienda klassi matemaatika nagu tundub meil üldine arusaam olevat.
Aga minu vanaisa Paul Eriku monumendina seisev elutöö on täna kõigile näha – see on mets tema muutumises. Eesti ei ole laastatud maa, vaid metsadele elurikkuse ja uute eluringide looja.
Vanad metsad, nagu vanavanemadki, annavad oma „valdused“ ikka ja jälle edasi metsanoorendikele, just kui oma lastele ja lastelastele. Aga see ongi jätkusuutlik metsandus.