Mul on olnud õnn veeta oma lapsepõlves lõpmata palju hetki oma vanaisadega, kes on mulle eluks väga palju kaasa andnud.
Paul Erik (VR I/3) oli Landeswehri sõjas kindral Nikolai Reegi (VR I/2, II/2 ja II/3) 3. jalaväe diviisi staabis mees , kelle joonistatud kaartide järgi võideti põlisvaenlaste vastu Võnnu lahing. Hilisem metsaülem.
Juhan Matt läks vabatahtlikuna rindele Tartu kooliõpilaste pataljoni ridades. Hilisem politsei konstaabel.
1944. aastal said mõlemad mehed kommunistlikult okupatsioonivõimult preemiaks 25 + 5 „kodumaa reetmise“ eest. Mõlemad mehed tulid sellest raskest katsumusest eluga tagasi.

Siinkohal tahan mälestada oma vanaisa Juhan Matti ühe mälestuskilluga.
Oli koolivaheaeg ja mina teismelisena nagu ikka Tartus, oma vanavanemate juures. Olime Lille mäel ja vaatasime rohkete loosungitega paraadi. Mögafonist hõigati loosungeid – Elagu kommunism, Elagu NLKP, Elagu seltsimees Breznev jaa nii edasi.
Minu vanaisa Juhan viipas käega paraadile ja lausus – Vaata, Mart. Selline asi ei saa lõpmatuseni kesta, ükskord tuleb sellel lõpp. Selle peale pragas vanaema alalhoidlikult – Mis sa räägid poisile niisugust asja. Seepeale tegi vanaisa käega tõrjuva liigutuse ja lausus – Ole sina nüüd päris tasa. Meie siin räägime asjadest nii nagu nad on!
Sellised hetked ei unune mitte kunagi.

Elagu Eesti!