Sõitsin oma ema juurde Haaslavale. Sadakond meetrit enne memme teeotsa nägin teeserval laipa. Oli toimunud räige mõrv. Surnult lebas rähn, kes oli kaotanud oma elu autorataste all. Kurjategija oli ise sündmuskohalt lahkunud. Aga juba olid kohale jõudnud mõned rohelise tagumikuga porikärbsed. Tapetud oli lind, keda minu memm oli talv läbi söötnud! Üks neljast, see ainuke emane, kes tihasteparve üle oma jõudu söögilaual käis näitamas. Selle linnu pojad jäidki oma ema ootama.
Kui sõidate kuumal suvehommikul pisut peale päikesetõusu mööda asfaltteed seal, kus autosid sel kellaajal suhteliselt harva liigub, nt Tallinn-Viljandi või Piibe maantee, siis ühtlaselt iga natukese maa tagant tõuseb asfaldilt lendu vares. Ja kui teda just keset teed pole, siis võite enam-vähem täpselt ennustada, kus järgmine lind kusagil teeservas oma asju ajab. Varesed on hommikuti ka Tallinn -Tartu maanteel, aga seal on neid lihtsalt raske tähele panna, sest alati sõidab autosid. Asfalttee on lindude varahommikune buffet´, milles pakutakse kõike – surnud putukatest, hiirtest, konnadest, lindudest kuni rebaste ja seapõrsasteni välja. Jänes on viimase aja haruldus – delikatess. Varesed jagavad suuremad loomad tülide saatel omavahel ära, aga põtra juba inimene lindudele söögiks ei jäta.
Ilma emotsioonideta
Maanteeameti üheksa aastat tagasi (2010) üllitatud käsiraamatus „Loomad ja liiklus Eestis“ on välja toodud, et keskmiselt hukkub asfaltteedel iga 10 kilomeetri kohta 1,8 lindu päevas. Aga aeg on Eestis edasi läinud – nii asfaltteid kui ka autosid on aina rohkem. Liiklusregistris arvel olevate sõiduautode arv on suurenenud 3,6 korda – 204 761 masinalt 746 464 autoni 2018. aasta lõpuks. Ainuüksi asfalt- ja mustkattega riigiteede kogupikkus Eestis on kokku 8404 km. Aga kui palju hukkub tegelikult ühes päevas kõikidel Eestimaa teedel lindudele lisaks veel muid elukaid, teavadki vaid varesed. Niipalju siiski teame, et konkurentsitult enim saab surma musttuhat konna.
PRIA andmetel oli 2018. aastal ühtse pindalatoetuse taotlustel näidatud maakasutus 962 241 hektarit, millest niidetav püsirohumaa ja kultuurheinamaa moodustas 450 252 ha. Selles kontoris on päris täpne arvepidamine.
Et toetust saada, pidi hein olema 31. juuliks niidetud või purustatud rohkem kui 450 tuhandel hektaril ja sealjuures tehti osadel maadel isegi kaks või kolm niidet aastas. Ühel õigel põllumehel on heinategu tavaliselt alanud juba tükk aega enne jaanipäeva. Ometi pole selleks ajaks veel paljud linnud lennuvõimeliseks saanudki. Ka lagedale jäänud pesa, olgu seal siis munad või pojad sees, tehakse kohe tühjaks. Niidumasinast elusalt pääsenud linnupoega on ootamas toonekure punane nokk ja videvikus tuleb rebane ka veel kohale.
Ühesõnaga PRIA toetust ei saa kui hein niidetakse pärast ornitoloogide poolt soovitatud linnurahu lõppu, nagu allpool märgitud.
Kes nüüd soovib, võib lasta fantaasial lennata ja arvutada, mitu miljonit lennuvõimetut lindu või jänesepoega hakklihamasinasse igal aastal läheb. Sellest, kui palju ainuüksi Tartumaa heinamaadel suviti värsket liha saada on, võivad meile tinksuda ja kraaksuda need kümned tuhanded hakid, kes koos künnivarestega videviku saabudes igal õhtul linna tagasi naasevad ja oma laadungi pargipuude otsast maha lärtsatavad.
Kõik need numbrid on nii koledad, et mina sinna süveneda ei soovigi. Selline on elu, tahtmata põllumehe üle ironiseerida või teda hukka mõista!
Ah jaa, vabandust, jäneseid ju võrreldes selle ajaga, kui mu väsimatu peaaegu Eesti hagijas Reks, kelle vanaisa oli taks, neid Vihterpalus taga ajas, enam õieti polegi.
Aga nüüd jõuame sinna, kuhu selle looga tüürida tahtsingi – metsa
Statistilise metsainventuuri värsked andmed on meil olemas 2017. aasta kohta. Lageraiete alla läks 35 600 hektarit, millest riigimetsa (RMK) osaks jäi pisut rohkem kui kolmandik – 13 500 hektarit. Selles osas on kehtestatud juba aastast 2002 lindude pesitsemisperioodil maksumaksja kulul raierahu, mis algab 15. aprillist ja kestab kaks kuud – 15. juunini. Selline kompromiss on hetkel saavutatud ornitoloogidega, ehkki linnuteadlased sooviksid, et raierahu kestaks 1. aprillist 31. juulini.
Ülejäänud 22 100 hektarit jäi eramaade arvele, millel ametlikku raierahu pole kehtestatud. Kui palju sellest nimetatud ajaperioodil raiuti, me ei tea. Võibolla 1500 hektarit, arvan, kui sedagi, sest too aeg on kõige ebasobivam metsatöödeks ning paljud teed on metsaveoks kinni. Sel perioodil nähakse vaeva, et talvel raiutud puu üldse metsast välja saada.
See minu välja pakutud 1500 hektarit (üks lageraie metsas metsapõlve ehk 50–100 aasta kohta), on kaduvalt väike kogus võrreldes sellega, mis toimub lindudega igal aastal ühel põllutükil kõikidel meie põllumaadel ja iga päev meie maanteedel. Eesti Ornitoloogiaühing, oma arvamuses parlamendile kevadsuviste raiete kohta, märgib, et majandamata vanas metsas pesitseb keskmiselt 11 paari hektari kohta. Dokumendis mainitakse 19 000 kuni 69 000 ebaõnnestunud pesitsemisest. Viimane number on minu loogika järgi küll selgelt üle hinnatud. Soovimata end tituleerida mingiks tiivuliste asjatundjaks, tean, et paljudel lindudel esineb teine munakurn, kui esimene hukka saab või ebaõnnestub. Linnud teevad lihtsalt uue pesa teise kohta.
Kellelgi vist pole mõttesse tulnud heinatöid ära keelata või liiklust maanteel seisma panna, sest selleteemalise kampaaniaga meediatähelepanu ei teeni. Õigemini teenib küll – vaadatakse, et see tegelane on peast segi. Liikluse seiskamise üle võiks siiski mõtiskleda – siis saaksime liiklussurmade arvu viia peaaegu nullini. Peaaegu sellepärast, sest ikkagi võivad juhtuda lood nagu kunagi Harju-Ristil ühe mehega, kes purjus peaga isekallutaja kasti magama jäi. Kui joomakaaslane tõstis pulli pärast auto kasti üles, ta oma elu kaotaski. Liiklussurm kahjuks seegi.
Linnud lendavad ennast massiliselt surnuks vastu Tallinna kõrghoonete klaasist seinu ja minu ema maamaja köögi akna altki leiab neid aeg-ajalt. Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadlane Marko Mägi on väitnud Eesti Ekspressis, et Eesti kassid panevad nahka 8 – 11 miljonit lindu aastas.
Jaanituledes põleb igal aastal tuhandeid linnupesi koos poegadega. Ja on veel tuhat muud põhjust nende hukkumiseks. Võib öelda, et pea iga tegevus, mida inimene loodusesse minnes harrastab, tapab või hävitab kedagi!
Minu jutt ei ole kirjutatud selleks, et midagi õigustada, veel vähem näidata , et „teised teevad ka“. Elu lihtsalt ongi selline.
Emotsioonidele rõhudes on lihtne suurt osa inimesi ära lollitada. Selle eesmärgiks on rahulolematute kodanike häältele toetudes saada rohkem võimu või oma uuringuprojektidele ja MTÜdele rohkem maksumaksja raha. Sealhulgas seda raha, mida metsamehed on riigile maksnud.
Armas linnarahvas ja teised head inimesed! Uskuge või mitte, aga enamus metsamehi teab, kuidas metsas elurikkust hoida, millal ja mida metsas teha või tegemata jätta.
Vareste ja kajakate parved harvesteri järel ei lenda!