Tartu Riikliku Ülikooli õppekavad olid peale sõda siiski enamasti eestiaegse õpetuse taolised, kuid sinna lisati sunduslikult kõikidele teaduskondadele „punased“ ained nagu marksism-leninism, poliitökonoomia, sõjaline õpetus ja hiljem ka teaduslik kommunism. Juba esimese semestri arvestuse hulka kuulus ka marksism-leninism. Seda ütlemata lolli joba loeti Aia tänava suures auditooriumis ülikooli teaduskondade esimese kursuse üliõpilastele. Loe edasi 5. Kuidas me poliitilisi eksameid tegime. →

1944. aastal kui Punaarmee oli jälle Tartu vallutanud, polnud linnas ühtegi viisakat restorani. Ennesõjaaegsed eliitkõrtsid „Room”, „Kuld Lõvi”, „Central”, Vanemuise teatri restoran ja „Liivimaa” olid mahapõletatud. Aga oi kui palju oli tekkinud õllebaare ning ka mõni „zakusotšnaja”. Turu laudadelt müüdi klaaside kaupa viina „po sto gramm“. 1946. aastal, vist sügisel, avati Tartus tõeline restoran, mis asus kino kõrval ja nimeks pandi samuti „Ateen”. Loe edasi 6. Restoran “Ateen” →

1944. aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik. See oli vana A Le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga! Loe edasi 7. Kloostri kelder →

1941. ja 1944. aasta sõdadest rängasti purustatud Tartus oli alles jäänud imekombel ülikooli peahoone ja naabruses Gildi tänava otsa kohal asuv hoone, kuhu asutati Üliõpilasmaja. 1945. aasta sügisest kuni 1949. aasta kevadeni olin minagi selle majaga tihedasti seotud. Loe edasi 8. Üliõpilasmaja →

Üks nendest noorikutest, kes tshekisööklas „tshekke rüüstas“ rääkis mulle salamahti, et nemad leidnud 1945. aasta septembris väiksest tagakambrist dokumentide virna, kus olid üliõpilastele 1942. aastal nõutud vajalikud paberid ülikooli sisseastumiseks. Loe edasi 9. Meie pere päästjad (Üliõpilasmaja järg) →

Enne “Ebahaige” etendust

Ülikooli näiteringis mängisime mitu korda menukat Moliere komöödiat “Ebahaige”, kus juura tudengil Karl Kalkunil (hilisem näitleja) oli arsti, filoloogia tudengil Udo Kolk’il apteekri ja minul pooltobeda kosilase osa. Seekordne etendus pidi toimuma Kompanii tänava kultuurimajas. Näitejuht Udo Väljaots palus meil kõigil kaks tundi enne etenduse algust kohal olla, sest Vanemuise teatri jumestajal Kangrol ei olnud võimalik hiljem tulla. Loe edasi 10. Lõbusad lood Ülikooli näiteringis →

Vist 1948. aastal oli Tartu Ülikooli ametiühing ostnud välja Vanemuise teatri etenduse „Rahu saar“ piletid.

Oli üks siuke igavene tobe tükk, aga mängisid head näitlejad. Meelde on jäänud näiteks Erich Jaansoo. Ei mäleta, kas neid pileteid anti ilma rahata või odavamalt, aga mina ja Niilo Mei saime ka sinna etendusele. Loe edasi 11. Üleliiduline pull →

Olin juba tol ajal metsaasjanduse üliõpilane ja viibisin suvevaheajal Kastres vanemate juures. Laupäeva õhtul oli Võõbste koolimajas pidu, kuhu me siis mitmekesi läksime. Eeskava oli ülitobe ja tantsuks löristas keegi külapoiss nurgas valel viisil akordioni. Tegin õues suitsu. Mäletan, et sigaret „Lennuk“ oli suitsu nimi – väga hea aroomiga Eesti toode. Loe edasi 12. Saladuslik Mügra Volli →

Olin üliõpilane Tartus aastatel 1945 – 1949, kui tervet NLiitu valitses kindlal käel generalissimus Jossif Stalin koos oma parima kaastöölise marssal Lavrenti Beriaga.

Tol ajal oli üliõpilaskonnas väga vähe komnoori ja veel vähem parteilasi. Meie kursusel oli ainult üks komnoor. Ta oli alguses üsna talutava käitumisega, kuid hiljem muutus. Tema kuuldes tuli suu kinni pidada. Ülejäänud, see tähendab kogu kursus ilma temata, oli üksmeelel. Võisime rääkida mida tahes – Riia tänavale see ei kostnud. Tol ajal teati hästi, mis oli „Riia tänav“ – see oli jube sünonüüm – NKVD või hiljem MGB või veel hiljem KGB asukoht Tartus! Kui öeldi näiteks, et teda viidi Riia tänavale, siis kui just teda surnuks ei pekstud, oli järgmine aadress peamiselt Vorkuta või veel hullem Magadan. Aga meie ei kartnud midagi ega kedagi! Loe edasi 13. Hirmsad teod →

Olin tol ajal 21-aastane neljanda, seega viimase kursuse, TRÜ metsandusteaduskonna üliõpilane. Hiljuti oli mulle pandud tüütu ülesanne – mind määrati kursusevanemaks. Aga seejuures olin ma ju kursuse kõige noorem ja õppeedukus polnud suurem asi. Hindeid oli igast kandist, aga ka rahuldavaid hindeid rohkesti. Loe edasi 14. Märts 1949, Tartu →