Eluvõõra kunstniku mure metsa pärast

 

Eesti Ekspress Areen 16.05.2018

Meelis Oidsalu päevakommentaar ERRis, mis on ajendatud alltoodud loost Areenis.

 

Näituse „Mets on meie kodu“ kaassõna FBs
Kunstnik Martin Saar räägib teostel läbi omase maalikeele sellest, mis talle ja hetkel ka paljudele teistele Eesti kunstnikele ja loomeinimestele muret tekitab – ahnest ja hooletust Eesti Metsa majandamisest ja üldisest hoolimatust suhtumisest kõigesse elavasse. Kunstnik räägib, et loomeinimestel on metsaga tugevam hingeline side: “See on nii, et Sa oma südames tunned, et midagi on korrast ära ja autoaknast, tuttava matkaraja äärest või isegi linnapargist vastu vaatavad pildid ainult kinnitavad seda. See on justkui häirekell, mis tuletab pidevalt meelde, et see ei ole õige ja pead midagi ise ka tegema, et olukorda muuta. Arvan, et see kell heliseb juba meis kõigis, kuid paljud soovivad seda vaigistada. Nendel maalidel ma vaatlengi ja proovin kajastada seda olukorda nii inimeste, kui ka metsaasukate silmade läbi.” Mahasaetud põlismetsast järele jäänud raiesmik on justkui lõhutud kood, millesse me loodusrahvana enam sobituda ei suuda. Mets on koduks paljudele erinevatele lindudele, loomadele ja putukatele, inimeste jaoks seene- ja marjamaa ning koht kus linnakärast patareisid laadida – mets on meie kodu!

Martin Saare näitust „Mets on meie kodu“ (Tallinnas Fahle galeriis mai lõpuni) pole ma veel näinud ja seepärast ei oska tema maalide kohta midagi öelda. Küll aga olen tutvunud näitusega kaasneva teksti ja videoga.

Kunstnik väidab, et loomeinimestel on metsaga tugevam hingeline side kui teistel. Ta tunneb, et „midagi on korrast ära“, vaatab metsa „autoaknast, tuttava matkaraja äärest või linnapargist“ ning avab seega lapsemeelselt põhjuse, miks linnainimene metsast võõrandunud ongi.

Jah. Murelikult metsateemade kohta kõnelejad näevadki loodust tihti vaid autoaknast või matkarajalt. Oma videopöördumises jätkab Martin eluvõõrust paljastavate kujunditega. Tiibklaver on toodud tõenäoliselt RMK raielangile. Ehkki klaver raielangil peaks ilmselt rõhutama traagilist, on pill jõudnud hoopis oma juurte juurde tagasi. Kas mäletate, mis materjalist on klaveri kõlalaud või korpus? Muidugi puust, metsas kasvanust ja maha raiutust.

Martin mängib klaverit. Kõlab kaunis improvisatsioon, mis on suurepärane taust ideaalilähedaselt majandatud metsale, sh raielangile, mida näeme. Paradoksaalselt on kunstnik tahtnud luua ärevat muljet millestki murettekitavast. Ometi näidatakse meile droonivideolt üht väga hästi majandatud „puupõldu“, mis kunstniku meelest on kaitsmist vajav põlismets.

Langilt viidud puit on andnud inimestele tööd, selle müügist saadud raha on RMK dividendidena riigieelarvesse tulnud, kust omasoodu on ta rännanud palgana kultuurirahva, teadlaste, õpetajate, politseinike ja teiste riigilt raha saavate inimeste taskusse.

On päris kindel, et filmitud paigas oli raielank ka sõjaeelses Eestis ja ilmselt pisut rohkem kui inimpõlve pärast on seal taas lage. Vahepeal leiame siit puistu oma eri kasvufaasides. Lanki ümbritsev mets on istutatud aga juba Nõukogude ajal. Eestis ongi ebaproportsionaalselt suur osa metsast jõudnud küllaltki lühikese aja jooksul tänaseks küpsesse ikka.

Martin jutustab Norrast, kus lageraie olevat keelatud, ning heidab ette, et Eestis pole sama tehtud. Kahetsusväärselt on kunstnik läinud ajalehe Pealinn kaudu internetis leviva libauudise õnge. Algne artikkel räägib tegelikult sellest, et Norrasse on keelatud importida tooteid, mille toorainet – palmiõli, soja ja loomaliha – kasvatatakse vihmametsade raadamisest saadud maadel. Troopiliste metsade raadamist eelnimetatud eesmärgil nimetatakse terminiga deforestation. Meil Eestis on asjad vastupidi – metsamaa pindala suureneb põllumaade arvel. Deforestation ei ole lageraie sünonüüm. Norras pole lageraie keelatud!

Kuidagi ei saa ma kirjutamata jätta väikesest linnakoerakesest videos. Vaataja arvab tõenäoliselt, et koer ukerdab harvesteri rööbastes. Tegemist on siiski ketasadra vaoga ja just sinna istutatakse uus metsapõlv. Olen üsna kindel, et istutustöö on nähtud maatükil tänaseks juba tehtudki.

Kunstnik Saarele ja tema videotiimile soovin südamest edu. Näitust tulen ma kindlasti vaatama. Aga Martin, kas kohtume metsas ka?