Valimised on kohe käes ja ega viimasel ajal meedias suurt muust juttu polegi. Internetis hüppavad rohelised, kollased, sinised ja punased tegelased näkku kohe kinni kui midagi klikkad. Aeg-ajalt siiski pannakse mõni korruptant luku taha ning saame jälle ja jälle kinnitust, et põllumehed on jätkuvalt kuses.

Kunagi möödunud sajandi seitsmekümnendatel tegelesin ise ka väikest viisi põllumajandusega.
Meil nimelt oli Vihterpalu metskonnas arvel seitse hobust ja seetõttu ka Moskvast antud kaerakasvatuse plaan peal. Nii olen samamoodi nagu tänasedki põllumehed vandunud ilma, joodikuid töömehi ja metssigu.
Eelmise pühapäeva õhtul sõitsin pimedas Tallinnast Tartusse ja lugesin kokku üheksa tulede valgel põllul töötavat kombaini – ei kadesta.

Minu kui metsaülema esimene kaera kasvatamise üritus lõppes täieliku fiaskoga. Esiteks lamandus kolmandik vilja ära, sest väetisekülvik oli põllurammu lihtsalt oma järele maha pudistanud. Sellel osal põllust, mis väetist ei saanud, kasvas vili pärist kenasti, kuid need va metssead olid selle nii ära nätsutanud ja tallanud, et kaalusime tõsiselt, kas kombainiga üldse jamada ongi mõtet.
No ühe punkritäie hektari kohta ikka saime kätte ka.
Igatahes sain metsamajandi direktor Ants Paluvitsalt metsaülemate koosolekul kõvasti pähe, mis aga vanadele olijatele millegipärast hirmsasti nalja tegi. Naabermetsaülem Heinlehe Heino ilkus meie hobuseid silmas pidades, et nüüd tuleb loodetavasti Padise poodi lõpuks ometi vorst ka müüki.
Õnneks olid metskonnas siiski mingid kaeravarud varasemast ajast olemas ja asi kohe nii kurjaks siiski ei läinud.
Ent lahendus saabus ootamatult mõned kuud hiljem, talvel.

Olin just oma kabinetis kuulõpu aruandeid vorpimas kui äkki uks lahti prahvatas ja lävel seisis mulle tundmatu mees. Hetk seisis ta uksel, midagi nagu tahtis öelda, aga siis prantsatas kõhuli ninaga vastu põrandat ja jäi sinna kohe norinal magama. Püüdsin teda üles äratada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Samal ajal haukus minu eriti vapper taksikoer Naki ebainimliku häälega uksepakul, esimesed jalad kabinetis, tagumised siiski igaks juhuks kõrvaltoas – mu kabinetist läks teine uks otse meie pere elutuppa.
Suure mürtsaka ja lärmi peale kargasid kontorist välja raamatupidaja Ruusi Leida ja metsatehnik Zängovi Viive, kelle abiga identifitseerisime isiku. Tegemist oli kohaliku Kungla sovhoosi viljalao hoidja Elmariga. Naised rahustasid mu maha, et pole hullu midagi ja las mees magab ennast välja. Võtsingi siis asja külmalt ja tegin oma kirjatööd edasi.
Mingi aja pärast ajas vana end istukile, pööritas pisut silmi ja teatas, et tema ka joodikuid ei salli! Seejärel küsis ta minult, et ega ma talle traktorit äkki laenata ei saaks. Ta oli hädas, sest oli oma Moskvits 401ga sadakond meetrit enne metskonna kontorihoonet surnuaia kõrval teeäärse kõrge lumevalli harjale põrutanud. Auto jäi sinna kõhu peale kinni nii, et kõik neli ratast õhus tühjalt pöörlesid. Õnneks oli töökojas mehi piisavalt ja lahendasime probleemi kiiresti. Mees pakkus mulle tänutäheks rubla, millest ma keeldusin.

Mõni päev hiljem oli Elmar ühel õhtupoolikul tagasi koos aegsasti lahtikorgitud viinapudeliga. Tänutäheks. Ütlesin, et mina juua eriti ei saa, aga kui tahad, siis võid ise võtta ja juttu võime ikka rääkida.
Selgus, et mees oli sõja lõpul Rootsi põgenenud, aga siis kommunistide propaganda peale repatrieerunud. Kuigi kaua siiski peale kodumaale naasmist aega ei läinud, et ta kui spioon vangi pandi. Oli kellelegi öelnud, et Rootsis on surnul isegi kirstus parem ülikond seljas kui sinul, va punane kameeleon. Rohkem polnudki vaja.
Olin just Rootsis onu külastanud ja külapeal olid muidugi jutud laiali, et olen väljamaal käind ja puha. Loomulikult tahtis Elmar minu Rootsi muljeid kuulata. Eks ma siis rääkisin kuidas seal elu on ja muuhulgas ka sellest, et pornokinos käisin.

Nüüd paluks ristiinimestel, konservatiividel ja alaealistel järgmine lõik vahele jätta, kusjuures viimastele on alljärgneva lõigu lugemine rangelt keelatud!
Jutustasin siis lühidalt edasi ühe nähtud filmi sisu:
Kusagil kõndis keegi tegelanna mööda vinnas kürbade alleed (umbes nii nagu Olustveres puud kahel pool teed) ja käed üleval sakutas neid siis seal. Seepeale hakkas kohe vihma sadama, ent vihmavarju tal vaesekesel polnud.

Noo vot ja lõpus kurtsin siis oma hobuste kurba saatust ja viletsat kaerasaaki ja et laos on otra küll, aga seda hobused eriti süüa ei taha. Pealegi tulevad kõik terad pärast tervetena tagant otsast välja. Mees läks kohe põlema – “siin ma saan sind küll aidata: too oder kohale ja ma vahetan selle kaera vastu välja!”
Järgmistel aastatel ma kaera enam maha ei pannudki. Odra saak oli enam-vähem stabiilne ja nii said hobused vorstivabrikusse saatmisest päästetud. Pakkusin talle siis korra ka kolme rubla, mis oli tegelikult suur raha. Vana vaatas mulle sellise pika pilguga otsa, et ma häbi pärast raha kiiresti taskusse tagasi peitsin. Vot olid siis alles ajad!

Igatahes Elmarile minu reisimuljed meeldisid ja aeg-ajalt tuli ta taas mu kontorisse neid kuulama. Teadagi milline osa tema jaoks kõige põnevam oli. Ta oli üks väga lahe jutukaaslane, kes muuseas mõistis alati head nalja.
Ühtlasi olid minu teraviljaplaani täitmisega seotud probleemid lõplikult lahendatud. Kuidas järgmine metsaülem Kallase Olev kaeraplaaniga hakkama sai, seda ma ei tea.