Oleme Euroopas! Või kas ikka oleme?

Leidsin oma isa Ülo Eriku kirjutiste hulgast pealkirja all „Piinlikud lood“ järgmise mälestuskillu:
“Nõukogude ajal käisid “vennasvabariikide” üliõpilased üksteisel külas. Nii tulid rahvatantsijate ja muude “artistide” kambaga tagasi Vilniusest ka mõnikümmend Tartu tudengit. Rong tegi pika peatuse Ostrovis, mistõttu oli meil võimalus minna jaama puhvetisse õlut jooma. Juura üliõpilane, hilisem armastatud näitleja Karl Kalkun seisis ka õllesabas ning teised hakkasid teda, kui tuntud pullimeest, tagant utsitama: “Tee sellele õllemüüjale – blondile tädile – natuke nalja!” Kui järjekord kätte jõudis, küsis KK surmtõsiselt: ”Kas teil t*rapäid ka on?” Nüüd juhtus midagi enneolematut – see blond tädi vastas puhtas, ilma aktsiendita eesti keeles: ”Veel eile õhtul olid need saadaval, kuid kahjuks, kulla noormees, tänaseks on need ammu otsas!”
Nüüd jäid kõigil poistel suud lahti ja loodetud naerupahvaka asemel jäädi virilalt tõsiseks.

Möödunud nädala reede hilisõhtul olin ma ühes Tallinna kotletibaaris analoogilise juhtumi tunnistajaks. Panen loo kirja täpselt nii, nagu pealt kuulsin. Lugeja andku mulle see karm otsekohesus andeks, roppustele allergilistel inimestel aga palun mitte edasi lugeda. Kui te seda siiski teete, siis vaid iseenda vastutusel.

Niisiis, olin järjekorras burgeri ootel ning minu ees seisid kolm Idamaalt pärit meesterahvast. Nad vaatasid Seinal olevat piltmenüüd ning arutasid omavahel elavalt, mida võtta. Ilmselt kestis igapäevaselt pulkadega sööma harjunud meeste otsustusprotsess baarmani jaoks liiga pikalt ja ta lausus naeratades näpuga juustuburgeri peale osutades: «Вы что, блядь, не можете котлеточку выбрать, ёбтвоюмать!»
Selle peale näitasid mehed nõustumismärgiks kolme sõrme.
Baarman aga jätkas oma showd: «Мало, блядь! SIX!» Ja näitas sõrmedega, kui väikesed need burgerid on. Mehed olid päri. Burgerid kandikule asetanud, lausus baarimees sõbralikult: «А ну, пошли Вы нахуй!» Üks ostjahärra, kes ilmselt kõigi märkide järgi ikkagi aru ei saanud, mida talle öeldi, küsis veel midagi. Selle peale ütles oober lahkelt naeratades: «Пиздуй!»
Mees jäi rahule ja nii nad läksidki laua taha oma kotlette nosima. Mina olin järgmine ja sain teeninduse täiesti rahuldavas eesti keeles.

Siiani olen segaduses – mis see siis nüüd oli? Igatahes mitte igihaljas tudenginali. Tõele au andes alguses olin esmalt jahmunud, aga asja arenedes tegi see etendus mulle isegi mõnevõrra nalja. Kellele teenindajast baarman seda etendust tegi – mulle või endale või veel kellelegi? Ja milleks? Ma ei naernud avalikult, aga küllap reetis mind mu vilets pokkerinägu. Kas oleksin pidanud mingil moel noomivalt reageerima, küsisin ma endalt.
Nagu ennustas oma romaanis “Raisakullid” Jaak Jõerüüt, on Tallinnast nüüd saanud taas Euroopa linn, sest kohvikutes müüakse õlut. Nõuka ajal oli see mõte ülimalt tabav, aga nüüd näeme, et sellest ilmselgelt ei piisa, et olla euroopalik selle parimas mõttes – harimatus ja kultuuritus vohab meie keskel edasi. Kas mäletate, et suurepärase Vanamehe filmi kõige suurema naerupahvaka saalis kutsus esile lause – Mine m*nni, Mart!

Head Mardipäeva!