Sel kevadel teatas minu üheksa-aastane tütar õhinaga, et temast saab kliimakangelane – nad lähevad klassiga metsa istutama!
Tore, mõtlesin. Enda koolipõlves sai seda tööd peaaegu igal kevadel klassiga tehtud.
Istutuspaik oli juhuse tahtel määratud Kastre kanti, just sinna, kus minu vanaisa oli metsaülemana kümmekond aastat riiki ja perele leiba teeninud. Mõtlesin, et teen lastele ka väikese ekskursiooni, kui nad juba metsa tulevad.
Suur oli minu üllatus, kui leidsin 1950. aasta aerofotolt sellesama koha raielangina – vanaisa isutatud mets oli ringi täis saanud ja tema lapselapselaps alustab taas uut eluringi.
Võtsin siis metsaregistrist kõigile avalikult kättesaadava RMK andmebaasi lahti, ja mida ma veel leidsin – ühel pool lanki kasvab kuusenoorendik, mille sünniaasta on 2010 ja teisel pool mets, mis on alguse saanud aastal 1953. Need on minu noorema tütre ja minu enda sünniaastad. Juhuslik kokkusattumus, ilmutus või ime?
Vanaisa Pauli mälestustes on kirjeldatud mitmeid õnnehetki tema elus, nimetatud lugu oleks kindlasti üks nendest.
Mets nagu eesti rahva saatuse pilt
Kui võrrelda puude vanust ja Eestimaa metsasuse muutumist ajas, kajastub piltlikult meie rahva traagiline ajalugu. Teine maailmasõda ja nõukogude okupatsioon ning eraomandi kaotamine seostuvad hävitatud kodude, perede ja surmaga, vägisi Siberisse saadetute ja kurja eest läände põgenenute saatusega.
Iga sündmust, mille tõttu inimesed vabatahtlikult või sunniviisiliselt lahkusid maalt, on paraku saatnud elu üks põhilisi seadusi – loodus ei salli tühja kohta! Eestimaal kasvab peaaegu alati tühjale kohale (uus) mets. Iga kaotatud sündinud ja sündimata inimelu kohta on kasvanud tuhandeid, tuhandeid ja tuhandeid puid.
Meie kodumaiste puude kasvukäiku saab väga hästi võrrelda inimese elutsükliga. Inimestest tühjaks jäänud maa peale on mõnekümne traagilise aasta jooksul kasvanud väga palju metsa ja kätte on jõudnud aeg saaki koristada ning teha seda rohkem kui kunagi varem.
Eestis on käes periood, kus annamegi metsale uue elu. Selles püsivus seisnebki. Noore inimese elujõud on see, mis peab vastu haigustele ja katsumustele. Niisamuti ka noor ja elujõuline mets.
Suures plaanis on kliimamuutustele, mille tagajärgi me veel keegi õieti ei tea, tugev ja elujõuline puu päris kindlasti vastupidavam kui metsameeste keeles “üleseisnud mets”. Loomulikult peab ka vana metsa mõistuse piires alles jääma.
Parema käega või hoopis paberiga?
Inimestel on ikka hetki, kus emotsioonid kütavad üles leegid, mis tervele mõistusele ei allu – alles eelmisel aastal kasvas siin puravikumets, nüüd pole enam järel midagi peale kändude ja laga.
Aga paljud ei oska näha ette, et mõnekümne aasta pärast tagasi tulles leiab just siit näiteks kuuseriisikaid.
No mitte kuidagi ei mahu pähe see, et meie hulgas on neid, kes tõsimeeli räägivad halvustavalt metsa istutamisest, et tegu on rohepesuga ning et metsa tagasi istutamine on müüt ja üleüldse üks kole tegu.
Aga nagu ikka, mida suuremat lollust avalikult ja kõva häälega propageerida, leidub alati inimesi, kelle arvates on nüüd maailma päästmas just see õige uus prohvet. Ja see nakkab!
Mäletan Suure-Jaani koolis aastakese klassivennaks olnud Ülot – muidu heasüdamlikku poisikrantsi, kel õppimisega oli pehmelt öeldes probleeme. Kord oli poiss ilmselt ise langenud kavala küsimuse lõksu, kui keegi oli temalt pärinud, kumma käega ta tagumikku pühib.
Nii ta käis ringi ja küsis sedasama enam-vähem kõikidelt kaaslastelt, kes parasjagu ette juhtusid. Enamik esmakordselt küsimust kuulnuist pidasid loomulikuks, et nad teevad seda parema käega. Seepeale vastas vastas poiss võidurõõmsalt, et tema teeb seda paberiga.
Jutt läks koeraks kätte minulgi, aga ikkagi tahaks nendelt “metsakaitsjatelt” just sama küsida – no hea küll, vähemalt siis uuriks, kas nad raamatuid ikka loevad ja kirjapaberit kasutavad. Vähemalt Kukeseene-Valdur kirjutab paberraamatuid küll, seda teame me vist kõik. Rääkimata paberile trükitud ajalehtedest, mida me ka veel loeme.
Eestlased päästavad maailma?
Muidugi võiksime maailma ära päästa, kui leiutaksime tehnoloogilise keti, millega maailmameredest kokku korjata kogu arengumaailma jõgede kaudu sinna lastud plastkotid ja see töödelda korduvkasutatavaks materjaliks, millel edaspidi Eestimaal kõik trükised ajalehtedest raamatuteni välja anda. WC-paberi asendamine selles kontekstis on siiski tõsisem probleem, sest see läheb vette tagasi.
Ah et mis edasi saab? Suhteliselt suurte alade noored metsad vajavad edaspidi palju enam hooldamist. Harvendusraiete (mida võib hea tahtmise juures ka püsimetsanduse üheks liigiks lugeda) maht suureneb ulatuslikult ja sealt saadav puit sobib suuremas osas just paberi- ja küttepuuks.
Viimatimainitu kütame kindlasti ära, aga paberi ostame ikka kalli raha eest oma naabritelt, kellele müüme oma puitu tselluloosi tootmiseks võileivahinna eest ka edaspidi.
Ning kui maailm pole hukka saanud, siis minu tütre ja tema klassikaaslaste pensionieas on meil metsast jälle suuremat saaki oodata. Aga nemad ja nende lapsed oskavad kindlasti hinnata seda tööd, mida metsamehed ja -naised on teinud – vähemalt meil, Eestimaal.