Toota elektrit põletades puitu? Aga loomulikult! See on roheline.

Eesti Päevaleht 19.september 2019

Siim Kuresoo avaldas 10.septembri Eesti Päevalehes kriitikat, mida ilmselt jagavad paljud rohelise maailmavaatega inimesed, puidust elektri tootmise vastu Eesti Energia põlevkivijaamades ( “Puidust elektrit? Me ju ei neela sellist silmamoondust alla!” )

Ta võrdles valitsust, kes on otsustanud elektri tootmisel asendada põlevkivi puiduga, oma vanaema kassiga, kes tegi kinniste silmadega pahandust.
Minul oli metsaülemana Vihterpalus taksikoer Mäki, kes lärmas iga asja peale, mis liikus või häält tegi – olgu siis põhjuse või põhjuseta. Aeg-ajalt, igavuse käes vaeveldes, sönkis ta trepi ees tiire tehes sinna-tänna ning enne järjekordset tagasipööret koer seisatas, et mõnda aega lihtsalt lõuata. Märul kestis, kuni ta ise sellest väsis.

Rohesärklastega (pean silmas neid „roheliste silmaklappidega“ inimesi, kes ignoreerivad elu objektiivset reaalsust) on sama lugu – käib üks pidev klähvimine erinevatel teemadel: küll on hambus Eesti metsandus, energeetika või putukad – igalt poolt terendavat maailma lõpp. Üks häälekamaid nõudmisi on kiire PÕXIT, samas ärritab neid aga põlevkivi osaline asendamine puiduga.

Põlevkivist energia tootmine ei lõpe veel niipea

Täna on siiski päris selge , et põlevkivist energia tootmine ei lõpe veel niipea, sest meil pole selleks häid alternatiive, sotsiaalsetest tagajärgedest rääkimata. Auvere tehases, mille ehitusse investeeriti üle 600 MEUR, on 50% ulatuses võimalik põlevkivi asemel kasutada puitu. Juhul, kui deklareeritakse, et puitu põlevkivi kateldes kasutada ei tohi, siis kas oleks õigem kasutada põlevkivi edasi kui selleks on alternatiiv? Kas tõesti esindab rohelist mõtteviisi hoiak, et kuni PÕXITi teostumiseni laseme põlevkivi põletades rahulikult CO2 ilmaruumi õhku, selmet kasutamata meetodit, mis osaliselt võimaldab põletada taastuvat ressurssi – puitu?

Veelgi enam üllatab laialt levinud mõttelaad, mis totaalselt lageraiet eitades ja kuriteoks pidades paneb sellega samasse kategooriasse ka metsa istutamise. Raadamine on see, kui raiutud metsa asemele tuleb kas põld või ehitusalune maa (ka näiteks teede või elektriliinide rajamiseks). Need kaks asja aetakse alailma omavahel sassi. Lageraiete vastane võitlus ei vii kuhugi sest see meetod on efektiivseim ja parim võimalus metsade raiejärgseks taastamiseks ning atmosfäärist süsiniku sidumise taas alustamiseks.

Sama tõestab ka äsja avaldatud ÜRO kliimaraport GEO-6. Ühiskonnas viimastel aastatel järjepidevalt kestnud metsanduse “peks” sai nimetatud raportilt külma dušši – uuring kinnitab selgelt, et metsi tuleb majandada, sest just noored ja keskealised metsad seovad parimal moel atmosfäärist süsinikdioksiidi (CO2). Üksik elav puu võib eraldi võttes siduda küll CO2 oma elu lõpuni (kui ta just seest ei mädane), aga puistud vananedes seda päris kindlasti ei tee.
Siinkohal ei maksa kohe hakata vahele rääkima elurikkuse hävitamisest, putukatest, seentest ja muust sellisest – meil Eestimaal on kaitsealuseid maid küllaga ja enamgi veel. Jäävad alles nii putukad kui jänesekapsad.
Meie kõigi õnneks on siiski nii, et traditsioonilised metsamajandamise võtted on enamasti olnud suunatud suurema puidutoogi saamiseks. Mida rohkem ja kiiremini puud kasvavad, seda rohkem CO2 seotakse. Õigeaegsel raiel, siis kui puistu saab küpseks ja enam oluliselt puitu ei tooda, tulebki ta inimese tarbeks kasutusele võtta, sest nii saab uus metsapõlv inimkonda ohustava gaasi sidumist uuesti alustada.
Kuna pikka aega on avalikkuses võimendatud metsaraie vastasust, ollakse ÜRO kliimaraporti valguses segaduses – kas tõesti tulebki kliima soojenemisega võitlemiseks metsi siiski raiuda?
Nii EMU kui ka TÜ teadlaste tööd kinnitavad, et raied ei ole süsiniku sidumise või selle emissiooni seisukohalt probleem – süsiniku väljundvoog lageraielangilt või noorendikust ei ole võrreldes keskealise või küpse metsaga oluliselt suurem, vähemalt Eesti tingimustes (Uri et al., 2015, 2019; Kukumägi et al., 2011). On isegi vastupidiseid näiteid, kus C emissioon vähenes värskelt raiutud langil oluliselt võrreldes kõrvaloleva püsti jäetud vana hall-lepikuga (Aosaar et al., 2019).
Hiljuti avaldatud Tartu Ülikooli põhjalikus metsade süsinikuringe uuringus selgus, et vanad metsad võivad muutuda süsiniku sidujast süsiniku allikaks (Kriiska et al., 2019). Olgu näitena siinkohal toodud olukord Järvselja ürgmetsas. EMU teadlased tegid 2013. aastal mõõtmised, mille järgi kasvas seal 19 hektaril 3954 tihumeetrit puitu ning samas registreeriti seal lisaks 2086 tihumeetrit lamapuitu (Metslaid, 2013).

Kahtlemata pole süsihappegaasi sidumine ja puistu juurdekasv täpselt samastatavad, ent asja tuuma mõistmiseks on see hea võrdlus.

Nii, nagu kuhjusid erametsades lõppraied (st mets sai küpseks, ehk teisisõnu CO2 sidumine oluliselt vähenes või lõppes), kuhjub lähikümnenditel ka vajadus harvendusraiete järele nendes metsades, mis nüüd endistel lageraielankidel kasvab. Lõviosa nende raiete puidust läheb paberipuuks, millest meile välismaal suurt kasu lõigates igasugust paberit (muuhulgas nii imikutele pamperseid kui tualettpaberit) tehakse. Samas, suurele osale saadavast puidumassist muud mõistlikku kasutust polegi kui see ära põletada.
See puudutab näiteks mädanenud haavaronte või pea tervikuna halli leppa.Viimase puhul võiks riik raiele isegi peale maksta, et viljakal pinnassel kasvavatest lepikutest saaks tootlik kaasik või kuusik. Hall-lepikuid on meil kokku üle 200 tuhande hektari, millel kasvab ligi 33 miljonit tihumeetrit puitu (SMI 2018).
1975. aastal olime kursusekaaslastega Tuvas. Kõndisime jala üle mägede Kõzõlist Toora-Hemi, kus mäeaheliku harjale jõudes avanes kohutav vaade – kõikjal põlenud mets. Kulus rohkem kui päev, et läbida hiiglaslik põlendik. Täna näeme Google Earthi aerofotodelt, et toonane suhteliselt hõre lehisemets on asendunud tiheda nooremapoolsega. Pole kahtlustki, et selle ajaga on tulekahju poolt emiteeritud süsihappegaas ammu uuesti metsa talletunud ja teeb seda edasi suurema intensiivsusega, kui vana mets seda teha suutis.
Jah, nüüd peavad rohetegelased mõtlema, mis müüdist hammastega veel kinni hoida saaks – kas jätkata ärilistel või poliitilistel põhjustel rahva ajupesu ning manamist, et puidu põletamine on paha? Et Narva jaamades aeti palke ahju ja et katelde kasutegur on madal, justkui põlevkivi põletades oleks see kõrgem?
Uskuge mind – vaadates tulevikku, sellesse aega kui põlevkivist elektrienergia tootmine lõpeb, kasvab neil aladel, kust mets on täna “ahju viidud” ja elekter Eesti rahvani toimetatud, ammugi korralik süsihappegaasi neelav seenemets.