ERR . Arvamus. 25.10.20119. Süsinikupomm metsasõjas tekitab segadust.
Metsasõja kolmas aasta hakkab peagi täis saama. Selle käigus on mingite ühiskondlike organisatsioonide ja üksikisikute pähe kinnistunud seisukoht, justkui toimuks Eestis totaalselt kuritegelik, võib isegi öelda, et kriminaalne üleraie.On leitud, et puitu ei tohi ahju ajada ning et metsastatistika ei vasta tõele. Lisaks olevat metsateaduse senised seisukohad vananenud ja need teenivat ainult rahaahnete ärimeeste huve.
Deklareeritakse, et mingeid uuringuid vaja pole ja metsateadusele tuginemise asemel levitatakse sõnumit, et puit pole üldse tähtis, aga kõik muu on. Metsateadus olla vananenud ja uus teadusvaldkond selle asendanud.
Trofim Denissovitš Lõssenko
Tuletagem siinkohal meelde pseudoteadlast Trofim Denissovitš Lõssenkot. Lubades Stalinile hiiglaslikke viljasaake toiduainete kriisis vaevlevas Nõukogude Liidus, vastandas ta end nendele teadlastele, kes tema „uutele meetoditele“ vastu vaidlesid.
Loomulikult oli tal vaja otsida vaenlast – teadagi oli see „viljatu“ mendelistlik-morganistlik geneetika, mis polevat muud kui reaktsiooniline nõukogude vastane tegevus. Samal ajal, pöörates pea peale Ivan Mitšurini praktiliste kogemuste tõeliselt hindamatu panuse puuvilja- ja marjasortide aretuses, lörtsis Lõssenko Mitšurini nime ilmselt igaveseks.
Lõssenkistliku õpetuse põhjal võiks meil siin Eestimaal kasvada juba praegu palmid, kui nende järglasi näiteks Krimmist oleks järk-järgult igal aastal 50 kilomeetri kaupa põhja poole edasi introdutseeritud.
Ja veel üks hüpoteetiline mõttekonstruktsioon – Denissovitši uskudes peaks ujujate-sportlaste dünastiate tänastel põlvkondadel olema näha varvaste ja sõrmede vahel ujulestade algeid – umbes nii nagu pardil.
Viitan 1948. aasta põllumajandusteaduste akadeemia sessiooni stenograafilise aruande „Olukorrast bioloogiateaduses“ ühele markantsele lõigule akadeemik Jakuškini sõnavõtust:
„…sessioonist osavõtjad nõustuvad minuga, et koletislik äärmus on T.D. Lõssenko ettekandes märgitud ühe morganisti-mendelisti uurimus Suure Isamaasõja mõjust kärbse (Drosophila – minu täiendus) kromosoomiaparaadi ehitusele.
Tollal, kui nõukogude rahva ustavad pojad lõpetasid võidukalt võitlust meie kodumaa au, sõltumatuse ja vabaduse eest, leidus uurijaid, kes hakkasid uurima sõja mõju kärbestele.
Hääl kohalt: Kärbsekasvatajad!“
Minu meelest võib siin paralleele tuua praeguse retoorikaga, mis peegeldab halvustavat suhtumist metsameestesse ja metsateadlastesse – hääled kohtadelt, õigemini kommentaariumides ja meedias ilmunud arvamusavaldustes – on juba pikemat aega andnud meile ja meie tegevusele hulgaliselt kõikvõimalikke hävitavaid hinnanguid.
Tuuled muutuvad
Aga nüüd tundub, et tuuled muutuvad. Sarjajate seas on paanika. Teadagi – tõde tõuseb ja vale vaob. Viimane ÜRO eriraport IPPC 2019 (Special Report on Climate Change and Land) on pea peale pööranud populistide väited.
Selgub, et see vana, niinimetatud iganenud metsateadus on enamasti kõiges toetanud puidutoogi suurendamist ehk siis süsiniku sidumist. Kliimaraporti, mille valmistasid ette 107 hinnatud eksperti 52 riigist kinnitab, et metsade majandamine on üks peamisi võimalusi süsiniku sidumise suurendamiseks maismaa ökosüsteemides. No kujutage ette – sellele teadmisele tuginedes peaksime maailma päästmiseks metsi raiuma ja tagatipuks veel istutama!
Juba IPPC 2007 raportis, mille postulaadid kehtivad tänagi, toodi üldistatult välja selge seisukoht; „Pikas perspektiivis võimaldab jätkusuutlik metsade majandamine tagada suurima püsiva leevenduse kliimamuutuste vastu, säilitades või suurendades samaaegselt metsade süsinikuvaru ning pakkudes püsivalt puidutooteid ning energiat.“
Lihtsalt praeguse teadmiste alusel, mis puudutavad kliimamuutust, on see ammune teaduslikult põhjendatud fakt reljeefselt ja järsult esile kerkinud.
Kultuurikriitik Mihkel Kunnus kirjutab oma hiljutises Tartu Postimehe arvamusartiklis „Kas lihtsalt rumalus või rohepesu“ järgmist: „Eestil on keskkonnaküsimustes kaks-kolm suurimat ja pakilisemat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põllumajanduskeemia ülevaatamine ja siis juba muud. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks. See järeldus võib olla ka konstruktiivne ühisosa nendega, kes kliimamuutust psühholoogilistel põhjustel eitavad.“
Milleks see ühiskonna paanikasse ajamine?
Mina ei eita kliimamuutust. Olen piisavalt kaua elanud, et seda selgelt omal nahal tajuda. Samal ajal on mul ka piisavalt elu- ja töökogemust, et aru saada, kuidas ühiskond toimib ja millest see (loe Eesti riik) elab. Vaenlaste otsimine on kombeks hoopis teistlaadi ühiskonnale, mitte aga siin, kus meie kodu on.
Olin hiljuti Londonis konverentsil „The Alternative Investment Forum 2019“, kus maailma juhtivad eksperdid käsitlesid maailma ees seisvaid probleeme ja trende nii põllumajanduses kui ka metsanduses just kliimamuutuste valguses.
Petteri Pihlajamäki ja Sami Pastila (Pöyry) ettekandes nähakse globaalse metsatööstuse mahu suurenemist 575 miljardilt eurolt 2017. aastal 770 miljardi euroni aastaks 2030. Kusjuures suurenemine toimub kõikide kaubagruppide osas. 2017. aasta raiemaht maailmas oli ligikaudu 3.891 miljardit tihumeetrit puitu, millest pool (1,929 miljardit tihumeetrit) läks kütteks ja energia tootmiseks.
Kahtlustan, et sellised proportsioonid nii mõnelegi üllatusena tulevad.
Eelpool nimetatud konverentsil jäi jõuliselt kõlama selge seisukoht – selleks, et metsad saaksid pakkuda jätkusuutliku majandamise tulemusena intensiivset süsiniku neelamist, peab puidule olema olemas turg.
Metsade jätkusuutlik majandamine eeldab ka metsade vanuselise struktuuri ühtlustamist – meil on ajaloolistest põhjustest tulenevalt väga palju suhteliselt vana metsa, kus süsiniku sidumine on minimaalne või lõppenud. Seetõttu ongi vaja metsi uuendada, et saada tulevikus ühtlasem kasutus.
Jõhkra üleraie tõestuseks ei piisa väidetest, et metsastatistika kohta valetatakse ja et Raul Rosenvald, Asko Lõhmus või koguni Kaido Kama arvavad nii. Kui on olemas konkreetsed faktid, siis oleks mõistlik pöörduda politseisse ja võtta kurjategijad vastutusele. Niisama vahutada ja tervet sektorit alandada pole soliidne. Mina usun teaduslikke uuringuid.
Terves maailmas tunnistatakse, et puidust saadav energia on jätkusuutlik energialiik võrreldes fossiilsete kütuste kasutamisega. Meil ei soovita seda tunnustada. Kõikjal maailmas eelistatakse kliimamuutuste seisukohalt raudteetransporti autotranspordile. Meil võideldakse selle vastu.
Ja kelle huvides võiks küll olla põlevkiviõli ja metsa raietest saadava peenpuidu väärindamise arendamise vastustamine? Põllumeeste kallale pole veel täiel rindel mindud. Milleks see ühiskonna paanikasse ajamine?
Küsin korduvalt: kelle huvides on Eesti Vabariigile elutähtsate majandusharude paralüseerimine ja arengu takistamine? Kelle huvides on eestlased omavahel tülli ajada? Kahjuks on see suures osas juba korda läinudki.