Metsasõja kolmas aasta hakkab peagi täis saama. Selle käigus on mingite ühiskondlike organisatsioonide ja üksikisikute pähe kinnistunud seisukoht, justkui toimuks Eestis totaalselt kuritegelik, võib isegi öelda, et kriminaalne üleraie.On leitud, et puitu ei tohi ahju ajada ning et metsastatistika ei vasta tõele. Lisaks olevat metsateaduse senised seisukohad vananenud ja need teenivat ainult rahaahnete ärimeeste huve.
Deklareeritakse, et mingeid uuringuid vaja pole ja metsateadusele tuginemise asemel levitatakse sõnumit, et puit pole üldse tähtis, aga kõik muu on. Metsateadus olla vananenud ja uus teadusvaldkond selle asendanud. Loe edasi Süsinikupomm metsasõjas tekitab segadust.→
Siim Kuresoo avaldas 10.septembri Eesti Päevalehes kriitikat, mida ilmselt jagavad paljud rohelise maailmavaatega inimesed, puidust elektri tootmise vastu Eesti Energia põlevkivijaamades ( “Puidust elektrit? Me ju ei neela sellist silmamoondust alla!” )
Sel kevadel teatas minu üheksa-aastane tütar õhinaga, et temast saab kliimakangelane – nad lähevad klassiga metsa istutama!
Tore, mõtlesin. Enda koolipõlves sai seda tööd peaaegu igal kevadel klassiga tehtud.
Istutuspaik oli juhuse tahtel määratud Kastre kanti, just sinna, kus minu vanaisa oli metsaülemana kümmekond aastat riiki ja perele leiba teeninud. Mõtlesin, et teen lastele ka väikese ekskursiooni, kui nad juba metsa tulevad.
Suur oli minu üllatus, kui leidsin 1950. aasta aerofotolt sellesama koha raielangina – vanaisa isutatud mets oli ringi täis saanud ja tema lapselapselaps alustab taas uut eluringi. Loe edasi Inimene nagu puu – puu nagu inimene, aga ei ole ka.→
Sõitsin oma ema juurde Haaslavale. Sadakond meetrit enne memme teeotsa nägin teeserval laipa. Oli toimunud räige mõrv. Surnult lebas rähn, kes oli kaotanud oma elu autorataste all. Kurjategija oli ise sündmuskohalt lahkunud. Aga juba olid kohale jõudnud mõned rohelise tagumikuga porikärbsed. Tapetud oli lind, keda minu memm oli talv läbi söötnud! Üks neljast, see ainuke emane, kes tihasteparve üle oma jõudu söögilaual käis näitamas. Selle linnu pojad jäidki oma ema ootama.
Kui sõidate kuumal suvehommikul pisut peale päikesetõusu mööda asfaltteed seal, kus autosid sel kellaajal suhteliselt harva liigub, nt Tallinn-Viljandi või Piibe maantee, siis ühtlaselt iga natukese maa tagant tõuseb asfaldilt lendu vares. Ja kui teda just keset teed pole, siis võite enam-vähem täpselt ennustada, kus järgmine lind kusagil teeservas oma asju ajab. Loe edasi Varesed on Eesti teed omavahel ära jaganud ehk ainult (linnu)rahu!→
Kui vanasti tehti tööd ja nähti vaeva esiisadelt päritud talupojatarkusele või koolipingist saadud teadmistele tuginedes, siis nüüd võib igaüks, kes vaid heaks arvab, olla nii-öelda uhhuu-metsanduse arvamusliider.
OÜ Kinnistu juhi Mart Eriku sõnul on emeriitprofessor Toomas Frey väiteid väga raske kommenteerida, sest erinevaid numbreid eri mõõteskaaladelt kokku liites ja lahutades võib ju saada tulemusi, mida iganes soovitakse. Erik annab oma hinnangu artiklis Mis on tegelik raiemaht? toodud arvamustele.
70 aasta jooksul on Kastre metskonna kindlas metsamassiivis vaid paar eraldist, mis pole selle aja jooksul korra lagedad olnud. Praegu kasvavad kõige kõrgemad ja vanemad metsad just seal, kus 70 aastat tagasi laius lage maa.
Olen õnnelik inimene – kaks vanaisa ja kaks vanaema on lapsepõlves ja hiljemgi mulle oma inimlikku soojust jagada saanud. Nende armastus, rangus, headus ning lõpmata elutarkus on mu hinge jätnud määratu pärandi. Mu elus pole möödunud vist päevagi, mil ma kellelegi neist ei mõtleks või tükikest nende vaimsest pärandist ei kasutaks. Enim on mind mõjutanud isapoolne vanaisa Paul. Loe edasi Vanaisa jälgedes→
Täna pühitsetakse Läti Vabariigi sajandat sünnipäeva. Seetõttu tahan avaldada tükikese oma vanaisa Paul Eriku mälestustest, mis ta oli sahtlisse kirjutanud ja valmis saanud 1959.aastal. Lugu on sellest, kuidas sai alguse suur osa Eesti – Läti piirist Heinastest Valgani. Sellest allpool.
Kahjuks jäi vanaisal üles kirjutamata suur osa Vabadussõja mälestusi, mida oleks võidud kasutada tema enda vastaste süüdistustena, ehkki Stalin oli juba surnud ja kestis nn Hruštšovi-aegne sula. Seetõttu ei saagi me täna Paul Eriku sulest lugeda sellest, mis juhtus Narva rindel 1919. aasta detsembris, mil Punaarmee alustas rahuläbirääkimistele surve avaldamiseks pealetungi ning tekkis rindest läbimurdmise oht. Just toona saadeti kindral Ernst Põdder oma kolmanda diviisiga vaenlast peatama ning võiduka sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti relvarahu 31. detsembril 1919. Nagu teame, kirjutati seejärel alla Tartu rahuleping 2. veebruaril 1920. Loe edasi Pisut Eesti – Läti piirilepingu ettevalmistustöödest Vabadussõja ajal.→
Saarlased ja hiidlased või hiidlased ja saarlased, ükskõik kus nad omavahel kokku satuvad, on ikka leidnud põhjuse üksteise sõbralikuks aasimiseks. Mandrimehena on seda aina lahe kõrvalt vaadata olnud. Kena on nautida saarte murde kõla ning ülemere rahva ehedat huumorit, mis vahest karmidele elutingimustele saare jonniga vastu aitavad seista. Sestap on minugi loos seiku, mis head naljasoont eeldavad. Aga samas on siiski väga tõsise teema lahkamisega, mis meie tuleviku elutähtsa küsimusega – nii saartel kui mandril. Loe edasi Ülemere maast ja metsast→
