Viimane mohikaanlane (esimene osa)

Käisin paar nädalat tagasi Vihterpalus. Minu jaoks on see üks suur maa-ala, mis algab Harju-Ristilt ja lõpeb Harjumaa piiril Suurekivi kandis. Põhja-lõuna suunas merest Tänavjärveni. Maad, kus kunagi oli eestiaegne ja veel ka nõukaaja viimastel kümnenditel vana hea Vihterpalu metskond ning tema sõbralik naaber Kungla (rahvasuus küll Kõngla) sovhoos.
Sõitsin päev otsa ringi ja vaatasin neid kohti, kuhu sai metsa istutatud, ja mis seal täna on. Sellest ajast kui minust 1983. aastal linnavurle sai, pole ma õieti neil maadel sellise pilguga ringi käinudki. Muidugi korra või paar viisaastaku jooksul olen Tänavjärve äärde sattunud või siis ühes kavalas kohas mere ääres käinud, kus see raudkuulikesi välja ajab. Ah, et meri ajab rauast kuulikesi välja? Jah, ajab küll. Eriti kevaditi, kui jää on uusi plaate paepõrandast lahti murdnud ja vesi on lahti.

Aga nüüd metsa.
Pöörasin Nõva maanteelt Vihterpalu teeristist paremale ja sõitsin mööda kõrgepingeliini Valgma poole. Seal on teetrass, mis ehitati Sikumäe vahtkonna kuivendusprojektiga. Kraavid kaevati vahetult enne minu tööle asumist. Küll aga jäi meie osaks vallid laiali ajada ja tee-ehituse üle valvata. Tööde vastuvõtu akt (1976) kirjutati alla metskonna kontoris ja muidugi pidin sel puhul ülemuste soovitusel korraldama ka väikese lõunasöögi. Selleks eraldati meile ühe põdrapulli laskmise luba, nagu tol ajal ikka kombeks oli. Siinkohal võite kaks korda arvata, kas ikka viina ka võeti…
Muude tähtsate meeste hulgas oli kohal ka legendaarne spordimees Ants Arukuusk, Tamsalu EPT peainsener, sest tema mehed ju selle kuivendusobjekti ehitasidki. Alar Arukuusk, Otepää võimsate spordipidude peakorraldaja, kes asus äsja Eesti Autospordi Liidu peasekretäri ametikohale, on muuseas tema poeg. Aga Arukuuse Antsust kirjutan natuke rohkem oma järgmises loos.
Kõne all olevatel maadel oli enne kraavide kaevamist vesine karja- ja heinamaa üksikute nirude kõverate kaskedega – see tuli nüüd korralikuks metsaks ümber kujundada. Me siis metsastasime seda. Istutasime kuuske ja mändi ning tegime looduslikule uuendusele kaasaaitamist – ootasime naabruses oleva metsa kuuskede käbiaasta ka ära. See tähendab: sügisel purustasime pinnast, et seemnesaak järgmisel kevadel paremini mulda jõuaks. Kask ja haab kasvasid niikuinii ise. Vist siiski külvasime kaseseemet ka, mis oli Alatskivi kandist korjatud. Selle seemne olin veel varunud tudengina kui kaseistikute kasvatamisest diplomitööd tegin. Ühele kraavivahele lasin omavoliliselt isegi lennukilt superfosfaadi ja kaalisoola segu külvata. See tükk tuleb nüüd küll kahjuks vist mahemetsast välja arvata, aga tühja sest.

Ühesõnaga, nagu alltoodud piltidel näha, mets kasvab.

Ometi jäi koduteel kriipima üks pilk vanale lagunenud heinaküünile, mis oli metsa kasvanud, kuid nüüd, pärast elektritrassi laiendust, jäänud selle kõrvale kurvalt ja ihualasti . Metsaülem Teesalu ajal, veel kusagil kuuekümnendatel, tehti selle küüni kõrvalt metskonna hobustele heina, pandi katuse alla ja talvel toodi reega hobustele ette. Ja muidugi sai oma osa heinast ka tallimehe isiklik lehm. Minu ajal vedas heina traktorist Valmar Pähn. Linttraktori järel veetaval terasplaadil vedas mees terveid heinakuhje korraga sinna, kuhu vaja. Korra läin´d Änglema mehe Olema Viidi kuhi sädemest põlema ka. Aga sellegipoolest progress missugune! Ja nii kadus kaugetel heinamaadel külmetavate heinaküünide vajadus hoopiski.
Jahimehed kutsusid Sikumäe heinamaid veel pool sajandit tagasi hobuste karjamaaks, kuigi metskonna tallis elas veel kõigest üksainus ruun, nimega Uki, kellele enam õieti töödki polnud anda. Ja kust pidi vaene loom teadma, et teda riigi kulul ainult metskonna töötajate isikliku kasu saamise eesmärgil ära kasutati.

Fred Jüssi kurjustas millalgi oma raadiosaates meestega, kes vana heinaküüni, kus ta korduvalt aastate jooksul öiseid hääli kuulates oli mööda saatnud, Fiskarsiga ära olid lammutanud. Kuur oli tõstetud käpatäite kaupa heinte pealt lihtsalt ära – tänapäeval lahtist heina enam mitte kuidagi kätte poleks saanudki ju.
Äkki peaks ka selle sara igaks juhuks pärandkultuuriobjektina arvele võtma? Tõsiselt. Mine tea, mida järgmised trassipuhastajad oma aruga ette võivad võtta.

Alloleval pildil 1976. aasta kevadel üritan esimest korda oma elus kartuleid mullata. Teesalu Sass hoiab igaks juhuks ohje. Elutark hobune Uki ei saa vist päris hästi aru , mis toimub.

Viimane mohikaanlane (teine osa) – Ants Arukuusk, võrkpall, KIK ja üraskid.

Ants Arukuuske (1932…2012), spordimeest, entusiasti kõigis oma tegemistes võib pidada üheks tänase Eesti võrkpalli alusmüüri rajajaks. Samas on see mees andnud ülisuure panuse ka Eestimaa metsade kasvule.

RMK metsadest on täna kirjade järgi kuivendussüsteemidega kaetud 489 156 hektarit, millest viimastel aastatel on tulnud erastamata jäänud maade arvelt ligikaudu 50 000 ha. Ehk siis “põlisel riigimetsamaal” on kuivendatud metsamaad ligikaudu 440 000 hektarit. Ants ise kirjutas 2005. aastal, et Tamsalu meeste-naiste arvele langes sellest 360 000 hektarit kuivendatud alasid.
Kraavitamise tulemusena suureneb metsamaa juurdekasv 2…5 tihumeetrit hektari kohta aastas, järelikult Arukuuse poiste tagasihoidlik panus võiks olla mitte vähem kui 1 miljon tihumeetrit aastas. Kümne aastaga 10 miljonit tm. Hoidku taevane isa siinkohal mind nüüd kurja sõna – raha – suhu võtmast, veel hullem, mingit Excelit avamast.

Täna ajavad projektikirjutajad Eestimaal maksumaksja sadade tuhandete eurode eest hoopis kraave kinni!
Praktilise metsamehena ennustan lähiaastatel vägagi tõenäolist suuremat üraskirüüstet, kui putukate paljunemisele soodsad ilmastikutingimused tekivad. Nii juhtuski sõja järel ja pärast 1967. ning 1969. aasta suuri torme. Teatavasti ründavad üraskid just vanu või nõrgestatud puid. Metsa niiskusrežiimi muutmine (märjendamine, kui nii võib öelda) kahtlemata nõrgestab puude kasvujõudu. Puu lihtsalt ei jõua nii palju vaiku toota, et vastseid nende näritud koorealustesse käikudesse ära uputada. Ja kui üraskeid on massiliselt, siis ei suuda ka terved puud enam ründele vastu panna. Ürask jõuab lennata kilomeetrite kaugusele oma ohvrit otsima ka nendele maadele, millel märjendusega mingit pistmist polegi. Sel juhul võime me kõik roheliseks rõõmuks kümnete ja kümnete hektarite kaupa kuivanud kuuskedelt koorealuseid kirju lugeda, mille on purenud lingvistiline putukas Ips typographus.

Ja kui tõesti täituks Suur Roheline Unistus – me enam oma metsi ei raiu, oleks lõpptulemuseks Eestimaal üks suur ja hall kuivanud puude rägastik, mida siis rikkad Jaapani ja Hiina turistid hiiglaslike hordide kaupa meile vaatama tulevad. Sel aastal olen kohanud metsas ainult kahte inimest – eestlast. Sedagi Järvselja ürgmetsa laudteel, kuhu kenasti autoga ligi saab. Nii et majanduskasvu potentsiaal missugune!

Aga poleks paha, kui Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) teeks ühe korraliku annetuse Eesti võrkpallikoondisele, austuse märgina Arukuuse Antsule ja Sergei Kurotškinile (teine omaaegne Tamsalu entusiastlik majandusjuht ja spordimees), kes metsa kasvuks palju soodsat pinnast ette valmistasid ja samas ka rohkelt võrkpalliseemneid siia maanurka maha külvasid.
Nüüd teeb võrkpall meie suureks rõõmuks Eestile nime juba maailmaliigas. Sel nädalavahetusel sai tõenäoliselt mitu miljonit mehhiklast esmakordselt elus teada, et kusagil on olemas selline riik nagu Eesti. Mine tea, mõni neist tahab äkki meie metsigi vaatama tulla.
Loomulikult, saame aru, et meie võrkpallikoondist KIK toetada ei saa, samuti nagu vabariigi valitsuski. Aga see-eest võib nüüd valitsus uue metsaseaduse valguses, kui Tamsalu meeste töö kümne aasta vili 10 miljonit tihumeetrit aastaga raiutud saab, töömehed juba varakult talve alguses jõulupuhkusele saata. Liisingud, puhkuse- ja koondamisrahad maksame meie, ettevõtjad loomulikult ise kinni.

Kui vaadelda kahte aerofotot, mis on tehtud 65-aastase vahega, siis näeme selgesti seda, kuidas metsa on meile juurde tulnud. Seda peamiselt metsakuivenduse ja metsameeste koostöö tulemusena, kes iganes seal siis ka metsade peremees oli.
Nagu näeme, siis ka 1951. aastal haigutasid Eestimaal raielangid. Sõbrad, kui Vihterpalu kanti satute, siis ei pea eriti autost välja tulemagi, et oma silmaga vaadata, kuidas Teesalu Sassi rajatud „kohutav puupõld“ seal teeristis hetkel välja näeb.
Punase ringiga märkisin aerofotodele eelmises jutus kõne all olnud heinaküüni. Loomulikult oli 1951. aasta foto salajane. Kui tähelepanelikult vaadata, siis võib Sikumäe hobuste karjamaal leida kokku 9 heinaküüni, mis eriliselt on välja toodud venekeelse märkega „sarai“ või „sar“. Igatahes oli nendel küünidel strateegiline tähtsus. Seal võisid ju varju leida vaenulikud metsavennad või merest saabunud spioonid ja diversandid, aga ka „omad“, juhul kui kapitalistlikud revanšistid oleks rahuarmastavat Nõukogudemaad rünnanud.

Riigikogu otseülekannet vaadates

Oli aasta 1981. Minu eelkäijana Vihterpalu metsaülem olnud ENSV teeneline metsakasvataja Aleksander Teesalu ehk Teesalu Sass ehitas Vilivalla külas Lassil oma tütrele suvilat. Teesalu Sass oli meie tuntud võidusõitjate Lembitu ja Tõnu isa.

Metskonnal oli sel ajal veoauto Gaz 53. Lubasin siis talle autot katusepilliroo veoks. Roogu oli ta varunud talvel jää pealt. Pundid olid Uibukanna õuel. See on omamoodi ajalooline koht, sest maja oli hiljem riigireetur Herman Simmi oma, mis temalt konfiskeeriti.

Sass oli kusagilt kaks Hiiumaa meest – katusetegijat kalli varase kartuli müügist saadud raha eest tööle kaubelnud. Kuna sel ajal meie kandis taolisi meistreid enam polnud, siis kasutasin juhust ja saatsin Veso Igori, ühe oma tublidest metsavahtidest, töömeestele appi. Tagamõttega loomulikult – las õpib ameti selgeks, et oleks mees omast käest võtta kui vaja! Enne maale elama asumist oli Igor Tarbeklaasi klaasipuhuja.
Igor rääkis mulle telefonis mõni minut tagasi, et tal oli „siuke sakiline laud, millega ta lõi seda roogu niimoodi ühtlasemalt, et ta ei oleks niimoodi puntis“. Ma igaks juhuks ei küsinud, kas ta ikka ameti selgeks sai.
Käisin ise ka asja vaatamas muidugi.

Ükskord oli seal üks külamees ka ninapidi juures, kes muudkui mulises ja õpetas. Ühel iidlasel kargas korraga hing täis ja käratas – Miss saa korrat klädrad, joo me isi teeme! Külamees (no ei tule nimi meelde, aga Hattus ta elas) ei jään´d võlgu – Seda tööd ma pole tein´d, aga asjatundja olen ma küll!

Ja vot täna võtsin ennast töölt vabaks ja vaatasin esimest korda elus otseülekandeid Riigikogust, kus arutati teisel lugemisel Metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadust 396 SE.
Aga päeva hit oli muidugi “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“ muutmiseks” 425 OE, mis 9 poolthääle, 1 erapooletu ja 9 vastuhäälega tagasi lükati. Kus ülejäänud olid, seda ma ekraanilt ei näinud. Võib-olla oli neil piinlik.
Päeva vist ainsa asjasse puutuva küsimuse esitas Igor Gräzin. Aga see on vabandatav, sest tema isa Nikolai Gräzin juhatas sel ajal kui metsandus veel oli au sees, Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsakorralduse kateedrit. Metsakorraldus teatavasti ongi just see metsanduse valdkond, mis hindab kui palju mingil kohal metsa kasvab ja ühtlasi tõeliselt “raketiteaduslikku” juurdekasvu, milles nüüd on kõik suured asjatundjad.

ENSV teenelised metsakasvatajad on ja olid need oma tööga silma paistnud mehed, kellele me kõik oleme tänu võlgu. Tänase riigimetsa eest. Nende kasvatatud vili on küpseks saanud ja veel üheks aumärgiks neile, nii kummaline kui see ka pole, on mühiseva metsa kõrval just raielank! Teesalu Sass, Karl Peetsalu, Hans-Felix Tullus, Heino Teder, Arnold Merihein, Karl Pärn, Endel Laas, Felix Nõmmsalu, Niilo Mei, Endel Mändma, Lembit Palu, Elmar Rehe, Ivar Etverk ja Avo Soosalu on need mehed, keda isiklikult hästi tundsin ja kui nad teaks, mis täna Riigikogus toimus, siis pööraksid nad end hauas ringi. Päris kindlasti.

Laastu-Antsust rohelise hämani.

See oli aasta 1968 suvevaheajal. Saime koos koolivend Silma Urmasega peenikese jobi Suure-Jaani Metsamajandi laiatarbetsehhis.
Varustasime katuselaastu tootmise üksust kuusepakuga. Töö seisnes selles, et igal hommikul rakendasime vankri ette hobuse nimega Liberaal ning seejärel valisime pikatüve järkamise estakaadilt sobivad kuusepropsid, mille me parajateks juppideks saagisime. Saadud pakud viisime lõikuspingi juurde, kus need siis laastuks lõigati.
Laastulõikust korraldas isiklikult Laastu-Ants, kelle nimi oli tegelikult Hans Ehrenpreis (tõlkes auhind). Lageda taeva all seisev pink oli tema enese konstrueeritud ja ehitatud. Hiigelsuur hooratas liigutas höövlitera, mis edasi-tagasi liikus ning mõnusa sahinaga pakust vaigulõhnalisi laaste välja lõikas. Laast sorteeriti, pandi pakki ja ladustati riitadesse, kust neid oli siis lihtne ostjatele välja anda. Mõnikord saime ise ka seda veel eriti tasuvat tööd teha, siis kui laastusorteerijad-naised miskil põhjusel töölt ära olid. Loe edasi Laastu-Antsust rohelise hämani.

Mis siis saab, kui kõik metsad korraga maha raiutakse…

Käisin Suure-Jaani keskkoolis 1960. aastatel. Olin selline paras teismeline marakratt.
Koolimaja avaras fuajees olid treppidel mõnusad, keskmisest laiemad käsipuud, mis kohe kutsusid tagumiku peal alla sõitma, kuigi see oli keelatud. Aga kes keelas ja kas see kusagil kirjas oligi?

Kord vahetunni ajal tärkas minus taas vastupandamatu soov liugu lasta. Isegi praegu mäletan seda tunnet. Kui „kuritegu” oli sooritatud, märkasin, et olin vahele jäänud – seda oli pealt näinud minu inglise keele õpetaja Virkus. Silma vaadates ja sõnatult sõrme konksutades kutsus ta mu enda juurde ning lausus: „Mart, kas sa kujutad ette, mis siis saab, kui kõik, kaasa arvatud õpetajad ja direktor, hakkaksid sedamoodi trepikäsipuud pidi alla laskma, nagu sina seda praegu tegid?“ Kujutasin ette muidugi. Eriti naljakas oli seda mõelda, kuidas heasüdamlik munakujuline õpetaja ise oleks seda teinud. Aga naerda ei tohtinud ja olin, pea norus, vait.
Täna oleks mul vastus valmis: me ju kõik teame, et seda ei juhtu! Loe edasi Mis siis saab, kui kõik metsad korraga maha raiutakse…

Puupõllust ja junnist purgis

Arutasime isaga, et kas võib veel suuremat solvangut metsamehele olla kui metsakultuuri kohta öeldud puupõld – inimesele, kes on oma elu pühendanud metsakasvatusele, kes on istutanud ja hooldanud metsa, et sellest saaks kuusik või männik, just nimelt selline mets, mille kaitseks nüüd häälekalt sõna võetakse. Metsakultuur on teatavasti termin, mida kasutatakse inimese rajatud noore metsa kohta. Jõudsime järeldusele, et ega ei ole küll – metsaistutus on meile püha töö!

Olin ise seitse aastat Vihterpalu metsaülem. Ei olnud aastat (1976…1982), mil me alla saja hektari metsa istutanud või külvanud oleks. Ise korjasime käbid ja kasvatasime taimed. Veel olid viimased 1967. ja 1969. aasta suure tormimurru alad metsastamata. Vandusime siis põtru ja kärsakaid, nõukogude korda (just-just, seda me tegime!) ja muidugi ilma. Loe edasi Puupõllust ja junnist purgis

Hiiu hirmsate hiiglaslike lageraiete müsteerium

kaart
Väljavõte kaardist raamatus „Metsamajandus Eestis“ Dr.rer.for. Paul Reim 1937

Järjest rohkem inimesi on kaasa haaratud Hiiumaal toimuvate hiiglaslike lageraiete müsteeriumi. Otsustasin siinkohal pisut selle hirmsa loo saladuskatet kergitada.

Alustagem 1939.aastast, mil Eesti riik oli täies elujõus ja sõda polnud veel alanud. Sel aastal toimus üldine põllumajandusloendus. Tööle võeti ligemale 1200 loendajat, peale selle instruktorid ja muu juhtiv personal. Üle kogu Eesti loeti kokku 139 991 talundit, vaadati üle nende vara ning kõik, mis selle juurde kuulub – majadest ja maadest kuni kanade ja karusmarjapõõsasteni välja. Hiiumaal elas sel ajal näiteks 26 456 kana ja kasvas 5 401 tikripõõsast.

Hiiumaa oli Läänemaa koosseisus ja seal oli neli valda – Emmaste, Käina, Kõrgessaare ja Pühalepa. Talundeid oli kokku 3 053 ja nende kasutuses oli 71 506 hektarit maad. Sellest põllu-, aia-, heina- ja karjamaad oli kokku 63 345 ha, muud maad 5 710 ha ja metsamaad 2 451 ha. Metsamaad oli siis kõigest 3,4% (Emmaste 4,7%, Käina 1,1%, Kõrgessaare 7,1% ja Pühalepa 1,2%) talundite käes kasutada olevast maast.

Loe edasi Hiiu hirmsate hiiglaslike lageraiete müsteerium

Kus peitub tänaste raielankide tekkimise põhjus?

Kõik me oleme märganud teede ääres raielanke. Paljude inimeste arvates on neid just viimasel ajal kuidagi palju tekkinud. See ongi nii!
Et selle põhjustest aru saada, tasub vaadata umbes 80 aasta taha, mil need metsad suures osas tekkisid.

Nõukogude okupatsioon, sõda, Nõukogude okupatsiooni uus tulemine, suur põgenemine, küüditamised, ühismajandite teke ja linnastumine tekitasid Eestis olukorra, kus alates 1940ndaist on väga palju endisi kodusid, karjamaid, heinamaid ja põllumaid maha jäänud. Nii nagu ütles Kaido Kama oma arvamusartiklis 5. märtsi Postimehes – metsale pole inimesi vaja – ehk et mets toimetab nagunii omapäi, siis suurele osale nendest maadest ongi mets praeguseks peale kasvanud. Nõukogude ajal oli praegune eramets suuresti kolhooside ja sovhooside käes.

Loe edasi Kus peitub tänaste raielankide tekkimise põhjus?

Dasos Capitali „skeemitamisest“

Maksude maksmisest põiklemises kahtlustatav Soome fond investeerib miljoneid Eesti metsa.

Jahh, Dasos Capitalile kuuluvaid firmasid Estonian Sustainable Forestry OÜ, Karusambla OÜ ja Palumetsa OÜ majandab Kinnistu OÜ.
Teiseks, Luksemburg on Euroopa Liidu liige nagu Eesti ja Soomegi.
Kolmandaks. Oletagem, et fond oleks olnud Eestis registreeritud. Ka sel juhul võinuks põhjanaabrite ajakirjandus enam-vähem sama jutu sulepeast välja imeda, sest meie tulumaksu süsteem erineb Soome omast nagu öö ja päev.

Loe edasi Dasos Capitali „skeemitamisest“

metsamaad, põllumaad, maatulundusmaad …

↑   Üles