Lageraie ekvivalent Eesti majanduses ja kultuuris.

Eesti Ekspress 14.02.2018

Ingo-Heinz ja tema filosoofia

Elas kord Harju-Ristil, ühes väikeses majakeses kiriku taga Ingo-Heinz Heide nimeline mees oma naisega. Ingo – Vihterpalu metskonna raietööline – oli intelligentne mees, luges raamatuid ning ajalehte Sirp ja Vasar. Palgapäeviti metskonda tulles käis ta ka minu juurest läbi. Siis ajasime alati juttu. Kõigest. Mäletan, et talle kohe kuidagi ei meeldinud ehitatav Olümpia hotell, mida ta „kukuruskaks“ nimetas ja tagatipuks oli ta kindel, et Tallinna olümpiaregatt toob meile alatiseks suure häda kaela.

Ingo-Heinzi teha oli harvendusraie. Suviti väntas ta jalgrattaga metsa tööle juba kella viie paiku hommikul, et vältida palavust ja parmusid. Talvel sõitis Ingo metsa lahtise veoauto kastis koos teiste raiemeeste ja metsavahtidega, kuid tööd tegi alati teistest eraldi. Oli enda sõnul sakslane ja selles mõttes haruldane mees terves külas, et ei joonud vist üldse.
Ingo töötas mootorsaega Družba, mille ööseks metsa põõsasse peitis. Hiljem andsin talle esimese metskonda tulnud Husqvarna. Tükk aega kauplesin, et ta selle ikka vastu võtaks, sest Heinzi meelest oli rootsi sael üks suur viga – kui oled ta kord kätte võtnud, siis Družba poole ei taha enam vaadatagi. Mees kartis, et kui saag katki juhtub minema, siis peab vana vene risu jälle kätte võtma. Seda uut „relva“ ta ööseks enam metsa ei jätnud.

Vanal metsaraiduril oli kombeks kõikvõimalikke elunähtusi füüsikalistesse ühikutesse teisendada. Nii arvutas ta välja kui mitu kilomeetrit on metskonna padujoodikust töölised Veske Sass ja Olema Viidi oma elus suitsu tõmmanud ning mitu tonni kartulit on selle piirituse ajamiseks raisatud, mis tema kolleegid ära on joonud. Otse loomulikult oli Ingo ise ammuilma otsaga Berliinis, kui arvutas kokku seda maad, mida ta jalgrattaga tööle ja koju sõites vändanud oli.
See komme luua võrdlusi täiesti võrreldamatute elunähtuste vahel viis mind mõttele näitlikustada, mil moel väljendub metsaraie jälg meie igapäevaelus ja tegemistes.

Kui õige keelaks harvesterid ja lageraied?

1979. aastal avanes mul toona haruldane võimalus külastada Rootsis oma onu. Minu vanaisa sõber – metsamees eksiilis – Elmar Kohh viis mind Ösa tehasesse (nüüdne John Deere), kus nägin esimest korda elusat harvesteri. Ingo palus kaasatoodud reklaamprospekte mõneks ajaks endale ja teatas rõõmsalt, et tema läheb õnneks enne pensionile, kui sellised masinad ükskord meile ka kohale jõuavad.

Ingo suri 62-aastasena 1991. aasta novembris. Raske töö, milles oma osa ka Družbalt lisatarvikuna kaasa antud vibratsioonitõvel, murdis mehe. Tema matuse ajal oli Harju-Ristil eriti vastikult külm ilm ning sadas paduvihma, just kui näitamaks meile tingimusi, millistes mees aastaid ja aastaid tööd tegi – külmas, vihmas, aga ka kuumuses. Nii iga päev.

Selleks ajaks, 90ndate alguseks, olid Eestis juba esimesed harvesterid kohal. Operaatorid istusid T-särgi väel soojas kabiinis ja võimalik, et kuulasid kõrvaklappidest Chuck Berry raju pala „Roll Over Beethoven”. Lugu kõneleb rock’n’rollist, mis sõitis täiega üle klassikalise muusika. Samamoodi rullisid harvesterid üle raietööliste – ülekantud tähenduses. Beethoveni looming on jäänud, kuid saemehi enam praktiliselt pole.
Praegu pole enam palju neid, kes sooviksid Ingo moodi metsas iga ilmaga meeletult rasket raiemehe tööd teha. Enamus neist läks metsast eelmise ehitusbuumiga küprokit panema ning seejärel Soome kalevipojaks, kuhu paljud neist jäidki – muuseas just neid ühiskondlikke hüvesid nautima, mis Soome riigile metsast saadava tulu arvelt tulnud.

Ühiskonnas kõlab üha valjemini nõudmine, et nii harvesterid kui lageraied tuleks ära keelata. See on mõeldamatu, võin ma tegevmetsamehena kogemustele toetudes kinnitada. Küsisin arvamust kaheksalt metsafirma juhilt, et mis saaks, kui nad lageraiet enam teha ei tohiks. Tuttavamad uurisid seepeale otse, kas olen peast segi pööranud. Lõpptulemusena konstateerisid kõik, et sellisel juhul tuleks pillid kotti panna.
Meenutame, et ka käsitsi, ilma harvesterita langetatud ja järgatud puit tuleb langilt tee äärde tuua. Kokkuveotraktor on muuseas masin, mis lõhub pinnast veelgi rohkem kui harvester. Ja kuna kokkuveohobuseid peaaegu enam pole, siis on ka harvesteri keelamine mõttetu.

Lageraie on omaette teema. Kuigi võib tunduda, et kirutud harvesterid on selle raieviisi kasutamise peamine põhjus, on lageraiet Eestimaal aegade algusest kasutatud, sest see on tegus. Ka metsauuendustööd on kõige tulemuslikumad ikka lageraielankidel. Üks korralik seemne- ja säilikpuudega lageraielank näeb parem välja kui tugevasti harvendatud, räsitud ja rööbastega vana mets. Loomulikult on kohti, kus ka majandusmetsas lageraiet teha ei tohigi. On tähtis teada, et lageraiet tunnustavad kõik autoriteetsed rahvusvahelised looduskaitse-organisatsioonid ja sertifitseerimissüsteemid.

Võib-olla on Ukrainas veel nende hutsuulide järglasi, kes meil 1967. ja 1969. aasta rekordilise tormimurru kiiresti ära likvideerisid. Kümmet tuhandet saemeest igapäevaselt raietöödeks aastas vast vaja ei läheks. Ma isegi ei fantaseeri, kust hobused kohale tuua. Mida aga tähendaks meie majandusele hobuste söödabaas, veterinaariavõrgustik, karjamaad? Tööhobused vajavad puhkust. Karjakoerad…
Igatahes kui nad siin oleks, siis heina- ja kaeraärikad tekitaks tõsise kaose piimatööstuses kindlasti ja üheks silmaga nähtavaks tagajärjeks oleks meil Eesti poodides vaid läti juust. Heinateost saaks taas rahvustöö. Mahepõllundus kahaneks drastiliselt, sest mahekaera saagikus on liiga madal ja see ei tasu ära. Käsitöö õllekojad hakkavad tootma kumõssi. Riik vabastab kuni 3% kumõssi alkoholiaktsiisist…
Tohutul hulgal töökohti, aga millisest endisest liiduvabariigist töökäsi tuua. Ega mitte Kesk-Aasiast? Koos peredega.
Et ironiseerin? Ei. Lihtsalt improviseerisin teemal – mis siis saab, kui…

Vihterpalu raiemehed
Vihterpalu metskonna raiemehed.  Vasakult – Herbert Laurberg (1924-2000), Kalju Uusküla 1942, Valdur Ristikmäe (1927-1989), Sulev-Valdek Lindaslu (1935-1988), Valmar Pähn (1937-2015), Uuno-Valdur Nurmik (1934-2004), Ingo-Heinz Heide (1929-1991)

Ingo-Heinzi koefitsient (IH) ja lageraie ekvivalent

Proovin nüüd Ingo mälestuseks tema meetodil analüüsida 2018. aasta riigieelarvet. Võtan võrdluse aluseks metsatööstustest saadava maksutulu ning konverteerin selle näiteks kultuuri- ja haridusvaldkonna kuluridadeks.
2018. aastal on Eesti riigi tulud umbes 10,309 miljardit eurot, millest 8,722 miljardit loodetakse saada maksudest ning 134 miljonit intressi- ja dividendituludest.
2014. aastal arvutati puiduga seotud maksulaekumisteks 600 miljonit eurot ehk 9% Eesti kogu maksulaekumistest.
Tihumeetrile ümberarvestatult ületas maksutulu 70 euro taseme (arvesse pole võetud mööblitööstust ega ehitussektorit, kus samuti puitu kasutatakse). 2015. aastal oli hinnanguline raiemaht Eestis metsamaal 10,1 miljonit tihumeetrit. Selle põhjal oleks meie loo kangelane Ingo arvutanud metsaraiest saadava maksutulu suurusjärguks 707 miljonit eurot.
Tänavune talv on olnud metsaraieks vilets, palju raiemasinaid Poolas, teed pehmed ja veel sada muud häda. Arvatavasti on tänavune maksutulu väiksem kui eelmistel aastatel, kuigi hinnad on tõusnud. Prognoosime siiski 2018. aasta vastavaks numbriks tagasihoidliku 700 miljonit eurot.
Statistilise metsainventeerimise (SMI) andmetel oli lageraiete pindala 2015. aastal Eestis kokku 31 500 hektarit. Kogu raiemahust moodustas lageraietelt saadud puit 79%. Siit saamegi Ingo-Heinzi koefitsiendi (IH) – (700 000 000 € x 0,79)/ 31 300, mis teeb 17 556 eurot maksutulu ühe hektari lageraie kohta aastas.

Riigieelarve on üks suur „pott“. Sinna laekuv ja sealt väljaminev raha liigub keerulisi teid pidi. Ja nüüd kasutades IH koefitsienti, konverteerime riigieelarve read lageraiete pindala hektaritesse.
Võtame näiteks kultuuriministeeriumi (KuM) valitsemisala 2018. aasta eelarves, kust näeme, et kulud on 236,4 miljonit eurot. IH koefitsiendi põhjal oleks nimetatud summa laekumiseks eelarvesse vaja teha 13 464 hektarit lageraiet.
Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kõrgharidusprogrammi kulud on 180,6 miljonit eurot – 10 277 hektarit lageraiet. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni programmile on planeeritud 87,9 miljonit eurot – 5005 hektarit lageraiet. Raiet jätkuks veel ka kutseharidusprogrammi kindlaksmääratud kuludeks 2662 hektarit. Kui küüniliseks minna, siis võiks öelda, et eelpool nimetatud eelarveridade kuludest jääks veel tervelt 92 hektarit muudesse kohtadesse jagamiseks.
Või vaatame mujalt. MTÜd saavad riigieelarvest 2018. aastal 11,9 miljonit eurot, mis võrdub 678 hektari lageraiega – see on 70 m laiune riba Tallinnast Haapsaluni. Nii need teeäärsed lageraied meie silme all tekivadki.
Niisiis – tänane metsa raiest saadav maksutulu katab kogu KuM ja üsna suure osa HTMi kindlaksmääratud eelarve kuludest.
Hea näide, õigemini kole lugu juhtus riigieelarvega masu ajal. 2009. aastal kukkus puiduturg ja Eesti metsandussektori eksport langes 22,6%. Seetõttu raiuti vaid 6,2 miljonit tihumeetrit tänase 10 miljoniga võrreldes. 2010. aastal oli arvutuslik ühelt tihumeetrilt saadav maksutulu vaid 42 eurot.
Me pole veel unustanud, kuidas toona eelarveraha dramaatiliselt lõigati kõigis valdkondades ning enam-vähem samas korrelatsioonis kukkus üldiste maksutulude vähenemise tõttu ka kultuuriministeeriumi eelarve. Metsaraiest sõltuv vähenenud riigi maksutulu oli loomulikult vaid osa majanduslanguse tagajärgedest.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäevapeo korraldamiseks NO99 teatrile eraldatud 300 000 eurot oleks Ingo-Heinz kiirelt taandanud 17 hektarile lageraiele. See oleks 1,7 kilomeetri pikkune ja just täpselt 100 meetri laiune maariba.
Ei maksa nüüd nende numbrite peale minestusse langeda. Selline ongi elu – C’est la vie!

Saeb oksa, millel ise istub…

Lõpetuseks meenutame ütlust „saeb oksa, millel ise istub”. Oksi, millele meie ühiskond paljuski toetub, saevad sageli tegelased, kes levitavad värvikate arvamuslugude kaudu diletantlikke ideid või lausa demagoogiat. Tänases Eestis on eriti viljakas pinnas sellele enrgeetika ja metsandus.
Ajaloost mäletame hungveipinge ja akadeemik Lõssenkot. Esimesed üritasid purustada meeleavalduste ja destruktiivse tegevusega justkui vana mõtlemisviisi ja iganenud teadust, teist toetasid organiseeritud meeleavalduste ja toetuskirjadega inimesed, kel polnud bioloogiast ja geneetikast vähematki aimu. Nõukogude ühiskonnas vihatud kirjanike raamatutele andsid tuld töökollektiivid, kelle hulgas polnud sageli ühtegi inimest, kes seda raamatut isegi näinud oleks. Õnneks on hiljem üldiselt inimestel mõistus koju tagasi tulnud, aga seda pärast ühiskonnale tehtud kahju. Keegi ei taha tunnistada surma, kui pakutakse selle asemel igavest noorust ja igavest elu. Igiliikurit pole – kusagilt peab midagi ikka ära andma.
Kõige eitamise asemel võiksime hoopis lahendusi otsida. Metsadega pole lahti midagi hullu. Metsa on meil tohutult rohkem kui pool sajandit tagasi ja kui asjast aru ei saa, siis pole mõtet korrutada mantrat, et me ei tea, kui palju meil seda on. Teame ja väga hästi teame.

Ingo-Heinz oli üks haruldaselt kaine mõistusega realist, mees, kes ammutas negatiivsetest nähtustest positiivseid emotsioone läbi enda loodud mõõtühikute süsteemi. Lihtne töömees suutis elu näha kui terviklikku süsteemi – nägi puude taga metsa. Just sellistest inimestest ongi meie tänases ühiskonnas puudus.