Õhutõrjerakettidega näärikuuski toomas

Enne jõule on mul ikka tavaks olnud metsast kuusk tuppa tuua. Ka sel aastal oli niisugune plaan. Pidime metsa minema koos tütre Rikaga. Nii sai talle lubatud. Ent tüdruk oli pisut tõbine, metsa minna ei saanud ja seetõttu mõtlesin, et teeks väheke haltuurat. Terve Tartu linn on tublide Artistoni poiste jõulukuuski täis – et lähen ja ostan õige nendelt.

Mööda müügikohti sõites ja kuuske valida püüdes mõistsin, et mu metsamehe hing ei luba seda niisama lihtsalt osta. Läksin siis ikka oma ema juurde Haaslavale ja tõin meie jõulupuu kuuseheki kõrval kasvama hakanud patsikust.

 

Nelikümmend aastat tagasi, 1977. aastal olid meil ametlikult siiski nääripuud. Vihterpalu metskonnal oli näärikuuskede varumise plaan. Minu metsavahid alustasid juba varakult puude raiumist, et need siis kindlal päeval ja kindlas koguses autole laadida ning Tallinna saata. Kogu selle aktsiooni juures oli ainult üks oluline konks – nimelt ei tohtinud toona kuuski enne 25.detsembrit metsast välja anda!

Tegelikult käidi linnast muidugi metsas puude järel ja loomulikult oli enamusel maaperedest kuusk jõululaupäevaks juba ehitud ning jõuluvanagi ära käinud.
Aga tol aastal läks jamaks, sest just 24.detsembri õhtul tuli unelmate jõuluilm. Kogu õhtu ja öö sadas paksu sulalund. Metskonna veoauto pidi 25.detsembri hommikul kuusekoorma Tallinna viima. Inimesed ootasid enamasti juba varahommikust saati kusagil ABC keskuse (sellised supermarketid olid meil siis Mustamäel) juures ja puud rabati otse autokastist korraliku trügimise käigus.
Niisiis, metskonna auto oli juba varakult viidud Harjumaa piiril asuvasse Suurekivi vahtkonda, kus metsavaht Eviste Viktor ja tema abikaasa Selma kuusekoorma peale laadisid, et auto saaks juba hommikul vara ära sõita. Aga nagu öeldud, öösel oli maha sadanud paks sulalumi ja suure maantee pealt poole kilomeetri kaugusel asuva metsavahi maja juurest meie täislastis kuusekoormaga GAZ-52 ei liikunud mitte meetritki edasi.

Loomulikult olid metskonna traktorid audis, sest mehed pidasid jõulupüha nagu tegelikult minagi. Sõitsin kuidagi kohale ja esimene elusolend keda nägin, oli metsavahi koer Muta. Tegemist oli süsimusta krantsiga, kelle ema oli meie pere puhastverd must taksikoer Mäki, kuid kes oli ületee Juliuse krantsi (selle koera nime ei mäleta, kahjuks) poolt „ära tehtud“.
Vot, see pehmelt öeldud tüsedusele kalduv Muta, kes meenutas rohkem küll hüljest kui koera, tuli mind ära tundes rõõmsalt vastu, hüpeldes justnagu delfiin – lume alla kadudes ja vahepeal õhus lennates nii et piss taga. Alati mundris metsavaht Eviste Viki ja metskonna autojuht Avarsalu Mart sumasid õnnetute surnumatja nägudega lõpuks ka läbi hange kohale.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – ütleb rahvatarkus. Kohe sündmuskoha kõrval oli Suurekivi raketibaas ja sealt me seda abi otsima läksimegi. Viktor oli baasis oma poiss ja varsti tuli väravasse kaptenipagunitega ohvitser. Meie häda kuuldes teatas ta rahulikult – net problem, podoždite chutochku.
Mõne aja pärast veeres sinise suitsu pilves väravast välja koleda mürina saatel kahe õhutõrje raketiga Zil 131. Autos oli peale autojuhi veel üks leitnandist ohvitser (starshi po mashine), kes küsis minult, et kus see auto on, mida oli vaja välja tõmmata. Istusime siis kambakesti kabiini ja sõitsime kuusekoorma juurde. Kohale jõudes tulime autost välja ning asusime asja juurde.
Lõpuks tõmbas sõdurist autojuht smirna. Leitenant näitas lumme kinnijäänud kuusekoorma peale näpuga ja andis käsu – a nuu davai etu huinjuu na avtostradu! Soldat lõi käe kõrva äärde, köis pandi taha, mehed rooli ja nii see kuusekoorem õhutõrje abiga tee peale saigi.
Ja nüüd sai linnarahvaski õigel jõulupäeval pidu pidama hakata.