Vanal heal nõuka ajal tootis kompartei lõpmatus koguses kõikvõimalikke otsuseid, mis otseloomulikult olid mõeldud riigi ja rahva hüvanguks. Kõik võinuks olla tore, kui partei toonased otsused poleks tihtilugu olnud plaanivälised ning enamasti rahalise katteta. Tavaliselt seisis nende otsuste taga keegi tähtis natšalnik, kes kohapeal külas käies kellelegi midagi lubanud oli, aga vahest ka mõni agar tšinovnik, kes oma idee läbi bürokraatiaaparaadi ja ülemuste kadalipu NLKP või EKP otsuseks oli suutnud läbi suruda.
Gorbatšovi karskuskampaania 1985-1987 oli siiski pikalt ette valmistatud ja rahaliste vahenditega kaetud. Sarnaselt on täna meiegi valitsus alkoholismiga võitlemiseks aktsiisi tõstmise meetmeid planeerinud.
Vaatamata põhjalikele plaanidele ja eraldatud vahenditele lõpetati nõukogudeaegne karskuskampaaniakatsetus kahe aasta pärast, sest leidlikud jõid ikka ning riik ei kannatanud seda rahaliselt välja. Tundub, et ka praegune valitsus on jõudnud surnud ringi – Eesti riigi võimalikku tulu järavad hoopis lätlased ning soomlased lahkuvad tasapisi osturalli laevalt.
Näib, et aktsiisidega ollakse ummikusse jooksnud ning nagu laulusalm ütleb – ja me pappi ei saagi. Tõenäoliselt. Nii on valitsus omadega jõudnud arengufaasi, kus appi võetakse plaanivälised otsused.
Kustukummiga raha järele
Kahjuks on kõik täpselt nagu vanasti – selle asemel, et lõpetada ilmselged lollused, mis on kuskil partei tagatoas või kellegi mõjuka isiku poolt peale surutud, aetakse kangekaelselt oma koalitsioonilepingu jura ning mis kõige hullem – rahalist katet rumalate aukude lappimiseks hakatakse otsima kohtadest, mis seni majanduse arengu heaks hästi toiminud.
Nõuka ajal saadi häda korral abi Moskvast, NSVLiidu Plaanikomiteest. Kogu nõukogude riigi majandus selles majas oli ära jagatud tuhatkonna väikese toa vahel, kus kõigis neis istus kaks või kolm juuksekrunniga Maria Ivanovnat. Igaühel neist oli laual kümmekond A3 formaadis exceli tabeli moodi paberilehte, kus plaanipositsioonid kirjas.
Kõige ülemine rida oli NSV Liit kokku ja selle all tulbas liiduvabariigid tähestikulises järjekorras. ENSV oli kõige viimane, sest E-oborotnoje on kirillitsa tähestiku lõpus. Eesti eelarve numbrid selles jadas olid tavaliselt ka kõige väiksemad. Et vajalikule äkkideele rahalist katet lisaks saada, tuli plaani lihtsalt juurde küsida. Mindigi siis Moskvasse, kingituseks alati kaasas „Kalevi“ šokolaad ja keerulisematel juhtudel muidugi Vana Tallinn.
Toon ühe lihtsa näite, kuidas asjad rahanumbritega toona käisid. Oletame, et meid huvitava positsiooni NSVL-i riiklik plaan oli 250 miljonit rubla, sellest Vene NFSV oma moodustas 124,8, Ukraina 62,5 ja Eesti 3,1 miljonit rubla. Kui meil oli hädasti tarvis poolt lisamiljontšikut, siis Ivanovna kustutas oma suures tabelis Venemaa tagant 0,4, Ukraina tagant 0,1 ning lisas saadud 0,5 miljonit rubla Eestile. Kirjeldus on ehk lihtsustatud, ent siiski võib ilma naljata öelda – asjad tehti klaariks sõna otseses mõttes kustukummi ja hariliku pliiatsiga.
Mul on karvane tunne, et ka täna on meie valitsuse plaaniorganites samasugused kustutuskummiga töödeldavad tabelid. Liiduvabariikide asemel on seal tulbas aga riigi aktsiaseltsid Eesti Energia, Tallinna Sadam, RMK ja midagi vist veel. Rahandusminister Tõniste kohmas AK uudisteankru küsimusele vastates alkoholiaktsiisi rahaliste allikate katte leidmise suhtes ainult ühe sõna – dividendid!
Kuidas lollusest üle saada
Kui vanasti tehti suuremastaapseid lollusi või anti ebareaalseid korraldusi, siis tulid need üldjuhul ikkagi Moskvast. Enamuse neist sai kavalusega tupikusse suunata, mõned kaalukamad teinekord isegi Eesti kasuks pöörata.
Siinkohal kaks värvikat näidet isiklikest kogemustest:
Kord anti välja salajane keskkomitee määrus, milles sisaldus korraldus toota kiirkorras eriti vihmase suve tõttu põllumeeste abistamiseks suurem kogus, nii umbes paar vagunitäit käsivikateid. Salajane oli see ilmselt seetõttu, et ülalt tulnud juhm käsk ka Eesti parteibossidele tobe tundus olevat ning seetõttu kardeti rahva naerualuseks saada.
Tubli plaanikomitee rasketööstuse osakonna töötajana saatsin ülemuse allkirjaga kirja mõjuvõimsale Dvigateli tehase direktorile, kes meid seepeale kiirelt roppude sõnadega „käbini ema“ juurde saatis. Sellest piisas, et asi lõpetada.
Teine juhtum on näide Toitlusprogrammi piiramatutest võimalustest. Selle kohaselt pidi geoloogia valitsus esialgselt rajama vist seafarmi. Õnneks, just enne programmi väljakuulutamise algust, sai meestel otsa Kärdla meteoriidikraatri uuringute lõpetamiseks vajalik raha. Oli rajatud küll kümneid puurauke, ent selle kõige tähtsama, keskkerke tõestuseks vajamineva eriti sügava augu jaoks enam raha ei jätkunud.
Nii pakutigi sigala asemel välja hoopis mineraalvee tootmine ja puuriti 450 meetri sügavune kaev. Ühtlasi saadi lõplik tõestus sellele, et Kärdla kraater on tekkinud hiidmeteoriidi plahvatuse tagajärjel ning poodidessegi ilmus Kärdla mineraalvesi, mida küll tootsid kalurid.
Täna, seltsimehed, on asi teisiti! Rahastus- ja valitsemisotsused tehakse siinsamas Tallinnas. Valimislubadused, olgu need populistlikud või mitte, makstakse kinni meie oma ettevõtja rahaga. Kes saab sellest aga kasu ja kas seda üldse sünnib?
Kas tõesti tähendab demokraatia ja valitsusvastutus seda, et võimul püsimiseks peab iga hinnaga olema oma väljaöeldud eluvõõraste otsuste vang?
Mart Erik
ENSV Plaanikomitee rasketööstuse osakonna juhataja asetäitja erus.